Mosaiik

See artikkel on kunsti mõistest; raamatusarjast vaata artiklit Mosaiik (raamatusari).

---

Mosaiik 6. sajandist Ravennas

Mosaiik on kompositsiooniline pinnakaunistus pinnale kinnitatud värvilistest kivi-, klaasi vm tükkidest.

Vanimad näited pärinevad u 3000 eKr. Silmapaistvaim tase saavutati Vana-Kreekas ja Roomas. Bütsantsis eelistati kuldse taustaga mosaiike.

Ajalugu

Muistne Ida

Mosaiigi ajalugu lähtub 4. aastatuhande teisest poolest - ajast, millega on dateeritud losside ning templite ehitised Mesopotaamia sumerite linnades.

Mosaiik oli koostatud põletatud koonusekujulistest savipulkadest suurusega 8-10 cm ning läbimõõduga 1,8 cm, mida pandi savimördi sisse. Kujund kujunes välja nende koonuste otstest, mida värviti, tavaliselt punase, musta ja valge värviga. Olid kasutatud geomeetrilised motiivid: romb, kolmnurk.

Inkrustatsiooni tehnika, mis kandis antiikajal mosaiigitehnika nimetust opus sectile, varasema näitena võib pidada tehise, mida tingimisi nimetatakse "Sõja ja rahu standardiks" (vene keeles Штандарт войны и мира või штандарт из Ура) (2600–2400 aastad e.m.a.).

8. sajandisse e.m.a. peetakse kirjutatuks mosaiigi tehnika kasutuse varasemaid näiteid, mis olid tehtud töötlemata veerisest, mida roomalased põlglikult nimetasid opus barbaricum. Väljakaevamiste käigus olid avastatud ornamenteeritud veerispõrandad Väike-Aasias Idas ning lossis Assüürias, aga kõige rikkam ausammas on Gordioni tellismosaiigid Väike-Aasias.

Antiiksus

Esimesed antiikmosaiigid töötlemata veerisest on leitud Korintosest ning dateeritud 5. sajandi lõppu e.m.a. Need on kontuurkujutised inimestest, loomadest ja mütoloogia olenditest, mis on dekoreeritud geomeetrilise ning taimeornamendiga ning tavaliselt tehtud valgena mustale pinnale, stiililiselt lähedased punase-mustrilisele vaasimaalile. 4. sajandist e.m.a. on sarnased näidised samuti leitud Olynthuses, Sikyonas ja Eretrias. Oluline samm realistlikkuse poole oli tehtud Pella mosaiikidel (4. sajandi lõpus e.m.a.).

Antiikmosaiigi õitseaeg langeb hellenismi ajastule, mil tekkis kivide lahtikaevamise (uuristamise) tehnika ning sai kättesaadavaks värviline klaas, mis tagas kujutiste maalilise realistlikkuse saavutamist ning praktiliselt piiramatu värvigamma kasutamist. Muistsemaks ausammaks, kus oli kasutatud lahtikaevamise ning tesseleerimise tehnika, peetakse Sitsiilia linna Morgantina mosaiike (3. sajand e.m.a.).

Vana-Roomas laoti mosaiigiga villade, losside ning termide põrandaid ning seinu. Rooma mosaiik oli tehtud väga kompaktse klaasi (smaldi) väikestest kuubikutest, kuid üsna sagedane oli ka väikeste kivikeste ning veerise kasutamine.

Rokokoo

Materjalina mosaiigi jaoks hakati laialt kasutama meremolluskite karpe. Selliste mosaiikidega kaunistati interjööre. Euroopas sel perioodil sai väga moodsaks mosaiik helmetest. Helmest kanti vaha abil paberi ja katongi peale, kasutades ristpistetikandi skeeme. Selliseid töid on säilinud üsna vähe. Saksamaal selle materjaliga töötas aastatel 1750 kuni 1770 van Zelovi manufaktuur, hiljem tehnoloogia saladus oli kaotatud. Dekoreeriti nii lamedaid mööblidetaile, näiteks lauaplaate, kui ka ruumilisi esemed: pudeleid, lindude kujusid. Enamik selle manufaktuuri töödest asub Saksamaa muuseumides. On olemas selle manufaktuuri tööstuse üks väike laud Arhangelskoje muuseum-kaitseala.

Vaata ka

• vitraaž