Nitroglütseriin: erinevus redaktsioonide vahel
P HC: lisatud Kategooria:Lämmastikuühendid |
Resümee puudub |
||
| 7. rida: | 7. rida: | ||
Nitroglütseriin oli esimene praktilist kasutust leidnud lõhkeaine, mis ületas tugevuselt [[must püssirohi|musta püssirohtu]]. Selle sünteesis esmakordselt itaalia keemik [[Ascanio Sobrero]] [[1847]]. aastal [[Torino Ülikool]]is, olles siis veel [[Théophile-Jules Pelouze]] õpilane. Ta nimetas selle püroglütseriiniks. Samuti Pelouze käe all õppinud [[Alfred Nobel]] püüdis leida viise, kuidas nitroglütseriini ohutult käidelda. Ta avastas [[1866]]. aastal, et nitroglütseriin [[absorptsioon (keemia)|absorbeerimisel]] [[kiiselguur]]is moodustub segu, mis oli stabiilne ja lihtsalt käsitsetav, kuid säilitas oma plahvatuslikkuse. Nii sündis [[dünamiit]]. |
Nitroglütseriin oli esimene praktilist kasutust leidnud lõhkeaine, mis ületas tugevuselt [[must püssirohi|musta püssirohtu]]. Selle sünteesis esmakordselt itaalia keemik [[Ascanio Sobrero]] [[1847]]. aastal [[Torino Ülikool]]is, olles siis veel [[Théophile-Jules Pelouze]] õpilane. Ta nimetas selle püroglütseriiniks. Samuti Pelouze käe all õppinud [[Alfred Nobel]] püüdis leida viise, kuidas nitroglütseriini ohutult käidelda. Ta avastas [[1866]]. aastal, et nitroglütseriin [[absorptsioon (keemia)|absorbeerimisel]] [[kiiselguur]]is moodustub segu, mis oli stabiilne ja lihtsalt käsitsetav, kuid säilitas oma plahvatuslikkuse. Nii sündis [[dünamiit]]. |
||
Nitroglütseriin on [[glütserool]]i lämmastikhappe[[ester]] (õigemini triester), mis saadakse [[glütserool]]i [[nitreerimine|nitreerimisel]] kontsentreeritud [[lämmastikhape|lämmastikhappe]] ja [[väävelhape|väävelhappe]] seguga. |
|||
== Viited == |
== Viited == |
||
Redaktsioon: 12. märts 2014, kell 12:24
Nitroglütseriin (NG; tuntud ka kui glütserüülnitraat, trinitroglütseriin või trinitriin) on vedel värvitu õlitaoline suure töövõimega lõhkeaine, mida kasutatakse väga paljude lõhkeainesegude valmistamisel.
Nitroglütseriin on väga tundlik tule ja mehaaniliste mõjutuste suhtes. Selle põlemine võib iseäranis kergesti muutuda detonatsiooniks ning seda eriti suuremate lõhkeaine koguste juures. Nõnda on selle käsitlemine äärmiselt ohtlik ning selle kasutamine puhtal kujul on väga harv. Täiendavaks puuduseks on kõrge sulamistemperatuur (14°C).
See on suuremates kogustes väga mürgine ning põhjustab läbi naha organismi tungides tugevat peavalu. Samas leiavad selle derivaadid kasutust ka meditsiinilistes rakendustes, kus aitavad alandada vererõhku. Seda seetõttu, et aldehüüdi dehüdrogenaasid lagundavad nitraate lämmastikoksiidiks, millel on veresooni laiendav ja vererõhku alandav toime.[1]
Nitroglütseriin oli esimene praktilist kasutust leidnud lõhkeaine, mis ületas tugevuselt musta püssirohtu. Selle sünteesis esmakordselt itaalia keemik Ascanio Sobrero 1847. aastal Torino Ülikoolis, olles siis veel Théophile-Jules Pelouze õpilane. Ta nimetas selle püroglütseriiniks. Samuti Pelouze käe all õppinud Alfred Nobel püüdis leida viise, kuidas nitroglütseriini ohutult käidelda. Ta avastas 1866. aastal, et nitroglütseriin absorbeerimisel kiiselguuris moodustub segu, mis oli stabiilne ja lihtsalt käsitsetav, kuid säilitas oma plahvatuslikkuse. Nii sündis dünamiit.
Nitroglütseriin on glütserooli lämmastikhappeester (õigemini triester), mis saadakse glütserooli nitreerimisel kontsentreeritud lämmastikhappe ja väävelhappe seguga.
Viited
- ↑ "Lämmastikoksiid: nuhtlus ja ime" Luup, 2. november 1998