Ventilatsioon

Ventilatsioon ehk ventileerimine on jahutamiseks tehtav tuulutus või ruumiõhu (hrl saastunud või niiske) puhta(ma) õhuga asendamine.

Ventilatsiooni eesmärk on õhutatavates ruumides tagada vajalik õhu puhtus, niiskus, temperatuur ja liikumise kiirus.

Tehnikas selle termini all peetakse silmas ka erinevate seadistuste ning vahendite süsteeme sellisteks eesmärkideks.

Sõltuvalt õhu liikumise viisist eristatakse loomulikku ja sundventilatsiooni. Sundventilatsiooni puhul kasutatakse ventilaatoreid.

Ajalugu

Suletute ruumide organiseeritud ventilatsiooni üksikud võtted olid kasutatud veel vanadel aegadel. Enne 19. sajandi algust ruumide ventilatsioon reeglina seisnes loomulikus ventilatsioonis. Loomuliku õhu liikumise (kanalites ning torudes) teooria autoriks on M. Lomonossov. 1795. aastal olid esimest korda esitatud põhimäärused, mis määravad õhuvahetuse intensiivsust köetavas ruumis läbi sõredate välipiiride, ukseavade ning akende, ning sellega algas õpetus neutraaltsoonist.

19. sajandi alguses hakkab arenema ventilatsioon ruumi siseneva ning ruumist eemaldava õhu soojusergutusega. Kodumaised teadlased tõstsid esile sellise ergutuse viisi ebatäiuslikkust ning sellega seotud soojuse suuri kulusid. Akadeemik E. Lend mainis, et täielik ventilatsioon saab olla saavutatud ainult mehaanilisel viisil.

Tsentrifugaalventilaatorite ilmumisega ruumide ventilatsiooni tehnoloogia kiiresti täieneb. Esimene edukalt töötanud tsentrifugaalventilaator oli pakutud välja A. Sablukoviga. 1835. aastal selline ventilaator oli kasutatud Tšagira kaevanduse (vene keeles «Чагирский рудник») tuulutamiseks Altais. Sablukov pakkus seda välja ka ruumide, laevade trümmide ventilatsiooniks, kuivatuse ning auramise kiirenduseks jne. Õhu mehaanilise ergutusega ventilatsiooni lai levimine algas 19. sajandi lõpus.

Üks suurimatest teadlastest ventilatsiooni alas on professor V. Tšaplin.

Üks ventilatsiooni arenemise etappidest on reguleeritava pöörete sagedusega elektrimootorite ilmumine. Sellise elektrimootoriga ventilaatori esimine mainimine oli tehtud aastatel 1972-1974.

Ohtlikud eritused ruumis

Ventilatsiooni peamine eesmärk on võitlus ohtlikkude eritustega ruumis. Ohtlikkude erituste hulka kuuluvad:

• üleliigne soojus;
• üleliigne niiskus;
• erinevad gaasid ning ohtlikkude ainete aurud;
• tolm.

Ventilatsiooni süsteemide tüübid

Ventilatsiooni süsteem on õhu töötlevate, transportivate seadiste kogum ning seadiste kogum õhu sisselaskeks ja eemaldamiseks. Ventilatsiooni süsteemid jagunevad järgmiste tunnuste järgi:

• Õhu surve ning teisaldamise tekitamise järgi: loomuliku ning kunstliku (mehaanilise) ergutusega
• Otstarve järgi: sissevoolu- ning tõmbesüsteemid
• Õhuvahetuse organiseerimise järgi: üldvahetus-, kohalikud, avarii- ning suitsusüsteemid
• Konstruktiivse esituse järgi: kanaliga või kanalita süsteemid

Ventilatsiooni arvutust sooritatakse järgmiste parameetrite põhjal: tootlikkus õhus, töösurve ning õhuvoogu kiirus õhuliinides, lubatav müra tase ning kalorifeeri võimsus. Õhuvahetuse normatiiv on reeglistatud ehitus- ning sanitaarnormide ning -reeglitega.

Süsteemide tüübid õhuliikumise ergutuse viisi järgi

Loomulik ventilatsioon

Loomuliku ventilatsiooni puhul õhuvahetus toimub surve vahe abil hoone sees ning väljas. Organiseerimata loomuliku ventilatsiooni süsteemi all mõeldakse õhuvahetust ruumis, mis toimub a) seesmise ning välise õhu survete vahe tõttu ja b) tuule liikumise läbi sõredate piiritarindite tõttu, aga ka c) õhuakende, framuugide ning uste avamisel. Organiseeritud loomuliku ventilatsiooni all mõeldakse õhuvahetust, mis toimub seesmise ning välise õhu survete vahe tõttu, aga läbi spetsiaalselt tehtud sisselaske- ja tõmbeavade, mille avanemise tase on reguleeritav. Madala surve tekitamiseks ventilatsioonikanali sees võib kasutada deflektorit.

Mehaaniline ventilatsioon

Mehaanilise ventilatsiooni puhul õhuvahetus toimub ventilaatori või jugapumba abil tekitatud surve vahe tõttu. Selline ventilatsiooni viis on efektiivsem, kuna õhk võib olla eelnevalt puhastatud tolmust ning viidud nõutud temperatuuri või niiskuseni. Mehaanilistes ventilatsiooni süsteemides on kasutatud sellised riistad ning seadmed, nagu ventilaatorid, elektrimootorid, õhusoojendid, mürasummutid, tolmupüüdurid, automaatika ja teised, mis võimaldavad teisaldada õhku suurtes ruumides. Sellised süsteemid võivad lasta õhu sisse ning eemaldada ruumi lokaalsetest tsoonidest vajalikul kogusel, sõltumata välise õhkkeskkonna muutuvatest tingimustest. Vajadusel õhk võib olla töödeldud erinevatel viisidel (puhastatud, soojendatud, niisutatud jne.), mis on praktiliselt võimatu loomuliku ventilatsiooni süsteemides. Nende tööks vajaliku elektrienergia kulud võivad olla üsna suured.

Süsteemide tüübid otstarve järgi

Sisselaskeventilatsioon

Sisselaskeventilatsiooni süsteemiks nimetatakse süsteemi, mis laseb ruumi sisse teatud koguse õhku, mis võib olla soojendatud talvisel perioodil ning jahutatud suvisel perioodil.

Tõmbeventilatsioon

Tõmbeventilatsiooni on vaja kulunud õhu eemaldamiseks ruumist.

Süsteemide tüübid õhuvahetuse organiseerimise viisi järgi

Üldvahetusventilatsioon

Üldvahetusventilatsiooni (vene keeles «общеобменная вентиляция») süsteem on ette nähtud sarnaste tingimuste ning õhkkeskkonna parameetrite (temperatuur, niiskus ja õhu liikuvus) tekitamiseks kogu ruumi ruumalas, peamiselt selle töötsoonis (1,5 - 2 meetrit põrandalt), kui ohtlikud ained levivad kogu ruumi ruumalal ja pole võimalik (või pole vaja) pidada neid kinni tekkimise kohas.

Kohalik ventilatsioon

Kohalikuks ventilatsiooniks nimetatakse ventilatsiooni, mille puhul õhku antakse teatud kohtadesse (kohalik sissevooluventilatsioon) ning saastatud õhku eemaldatakse ainult ohtlike erituste tekkimise kohtadest (kohalik tõmbeventilatsioon). Kohalik sissevooluventilatsioon võib võimaldada puhta õhu juurdevoolu (mis oli eelnevalt puhastatud ja soojendatud) teatud kohtadele. Ning vastupidi, kohalik tõmbeventilatsioon eemaldab õhu teatud kohtadest, kus on suurim ohtlike osakeste kontsentratsioon õhus. Sellise kohaliku tõmbeventilatsiooni näitena võib tuua välja õhutõmmeaparaadi köögis gaasi- või elektripliidi kohal. Selliseid süsteeme kasutatakse kõige sagedamini tööstuses.

Avariiventilatsioon

Avariiventilatsiooni süsteem on paigaldatud ruumides, kus on võimalik äärmiselt ohtlike ainete purse kogustes, mis on oluliselt suurem, kui maksimaalne lubatud kogus, nende kiire eemaldamise eesmärgil. Avariiventilatsiooni on vaja gaasi eemaldamiseks ruumidest gaasituletõrjega, gaasi eemaldamiseks pärast süsteemi tööd.

Suitsuventilatsioon

Suitseventilatsiooni süsteem on paigaldatud tööstushoonetes, kus kasutatakse suurenenud tuleohuga tehnoloogiaid, ning on inimeste evakuatsiooni tagamiseks. Sellise süsteemi abil antakse juurde õhu vajaliku kogust, mis takistab suitsu levimist ruumis. Süsteem töötab varasemas tulekahju staadiumis.

Vaata ka

• Loomulik ventilatsioon
• Sundventilatsioon

Kasutatud kirjandus

• EE 10. köide, 1998