Tuletõrje: erinevus redaktsioonide vahel
P Bot: Migrating 1 interwiki links, now provided by Wikidata on d:Q6498663 |
|||
| 26. rida: | 26. rida: | ||
==Välislingid== |
==Välislingid== |
||
*[http://www.rescue.ee/4491 Päästeameti tekkelugu], Päästeamet (vaadatud 1. märts 2013) |
*[http://www.rescue.ee/4491 Päästeameti tekkelugu], Päästeamet (vaadatud 1. märts 2013) |
||
*[http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=134576 Eesti tuletõrje leksikon 1940], Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv |
|||
[[Kategooria:Tuletõrje| ]] |
[[Kategooria:Tuletõrje| ]] |
||
Redaktsioon: 20. veebruar 2014, kell 12:28
Tuletõrje on organisatsioon avalikus või erasektoris, mis pakub tuletõrje ja pääste teenuseid.
Eestis on selleks Päästeamet.
Tuletõrje ajalugu
Esimene teadaolev tuletõrjebrigaad loodi umbes 6000 aastat tagasi Hiinas[1]. Järgmisena muutusid brigaadid vajalikuks Antiik-Roomas (u 300 eKr), kui kiiresti kasvava rahvastikuga riik muutus üha vastuvõtlikumaks suurte tulekahjude suhtes. 30 eKr moodustas Egnatius Rufus orjadest tuletõrjebrigaadi, mis pakkus tasuta tuletõrjeteenust. Tulekahju korral moodustasid mehed lähima veeallika juurest inimketi ja andsid veeämbreid edasi, lisaks patrullisid nad tänavatel õigusega karistada füüsiliselt igaühte, kes rikkus tuleohutusnõudeid. Caesar Augustus lõi 24 eKr esimese riikliku tuletõrjeameti, mis koosnes 600 orjast, kes olid jaotatud seitsmesse Rooma tuletõrjedepoosse.[2]
Euroopas oli tuletõrje 17. sajandini üsna algeline. Tuletõrjedepoosid hakati rohkem rajama alles pärast 1666. aasta Londoni suurt tulekahju kinnisvarafirmade poolt. Esimene nn kindlustusbrigaad loodi juba aasta hiljem.[3] Mõisteti, et sellist skeemi võib saata suur majanduslik edu, ja enne 1832. aastat rajati Londonis veel kümme kinnisvarafirmat[4]. Oma maja kindlustamiseks maksid inimesed firmale sissemaksu ning selle märgistamiseks kinnitati hoone seinale vastava firma embleem. Kinnisvarafirmade tuletõrjebrigaadid kasutasid embleeme identifitseerimaks, kas majad on nende poolt kindlustatud. Põlengu korral tuli kohale mitu brigaadi, kuid kui hoone seinal polnud nende embleemi, nad lahkusid ja jätsid maja põlema[5].
Ameerika esimene riiklikult finantseeritav elukutseline tuletõrjedepoo loodi 1679. aastal Bostonis[6]. Kõrgetasemeline tuletõrjesüsteem oli 17. sajandi lõpus ka Amsterdamis, mida juhtis kunstnik Jan van der Heyden, kes täiustas tuletõrjevoolikute ja veepumpade konstruktsiooni[7]. 19. sajandil viis senine süsteem, kus brigaadid kustutasid ainult kindlustatud maju, vajaduseni tuletõrjekompaniisid tsentraalseks muuta. Linnad hakkasid rajama oma tuletõrjeameteid, mida rahvas sai avaliku teenusena kasutada. Selle tulemusena suleti eraomandis tuletõrjefirmad ja ühendati nende depood linna omadega.[8] 1906. aastal, aasta pärast esimese tuletõrjeauto valmimist Springfieldis, moodustati samas linnas esimene motoriseeritud tuletõrjedepoo[9].
Tuletõrje tänapäeval
Tänapäeva tuletõrjeametid (ka tuletõrje- ja päästeteenistus või lihtsalt tuletõrje) on riiklikud või eraorganisatsioonid, mis pakuvad omavalitsustele, maakondadele või tulekaitse piirkondadele peamiselt erakorralist tuletõrje- ja päästeteenust. Tuletõrjeamet sisaldab oma piirides üldjuhul ühte või rohkemat tuletõrjedepood ning võib olla komplekteeritud elukutselistest või vabatahtlikest tuletõrjujatest või nende kombinatsioonist.
Vabatahtlik päästja
Vabatahtlik päästja on isik, kes osaleb vabatahtlikult pääste- või ennetustööl. Vabatahtliku tegutsemise eelduseks on isiku vaba tahe. Tegutsemine ei pea toimuma isiku vabast ajast, kokkuleppel tööandjaga võib isik osaleda pääste- või ennetustööl ka tööajast.[10]
Vabatahtliku päästetöö hõlmab tegutsemist päästesündmusel koos päästeametnikuga või iseseisvalt, lähtudes päästeametniku korraldustest. Vabatahtliku eesmärgiks on olla kiire ja esmane reageerija kodukohas. Ennetustöö on elanikkonna teavitamine ja juhendamine, et igaüks looks ning väärtustaks ohutust ja turvalisust, mis aitaks vähendada õnnetuste ja nende läbi hukkunute ning vigastatute arvu, samuti õnnetustega kaasnevate kahjude suurust.[11]
Viited
- ↑ "Fire-brigades in the Roman realm". Economypoint.org. Välja otsitud 18. septembril 2012
- ↑ Coe, Charles K. (2009-02). Handbook of Urban Services: A Basic Guide for Local Governments. M.E. Sharpe. Lk 29. ISBN 978-0-7656-2294-5.
{{cite book}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|date=(juhend) Välja otsitud 18. septembril 2012 - ↑ Cote, Arthur E.; Bugbee, Percy (1988-12). Principles of fire protection. Jones & Bartlett Learning. Lk 6. ISBN 978-0-87765-345-5.
{{cite book}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|date=(juhend) Välja otsitud 20. septembril 2012 - ↑ "From Fire Marks to James Braidwood, the Surveyor who set up the Fire Brigade". Independent Surveyors Association. Välja otsitud 20. septembril 2012
- ↑ "Firemarks and payments". London Fire Brigade. Välja otsitud 20. septembril 2012
- ↑ Klinoff, Robert (2007). "Public Fire Protection". Introduction to Fire Protection, 3rd Edition. Thomson Delmar Learning. Lk 59. ISBN 978-1-4180-0177-3. Välja otsitud 20. septembril 2012
- ↑ Hensler, Bruce (1. juuni 2011). Crucible of Fire: Nineteenth-Century Urban Fires and the Making of the Modern Fire Service. Potomac Books, Inc. Lk 1–2. ISBN 978-1-59797-684-8. Välja otsitud 20. septembril 2012
- ↑ "James Braidwood and the London Fire Engine Establishment (LFEE)". London Fire Brigade. Välja otsitud 20. septembril 2012
- ↑ KNOX AUTOMOBILE COMPANY Välja otsitud 20. septembril 2012
- ↑ "Vabatahtlik päästja - Kes on?". Päästeamet. Välja otsitud 25. septembril 2012
- ↑ "Vabatahtlik päästja - Mida teeb?". Päästeamet. Välja otsitud 25. septembril 2012
Välislingid
- Päästeameti tekkelugu, Päästeamet (vaadatud 1. märts 2013)
- Eesti tuletõrje leksikon 1940, Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv