Constantinus Suure usupoliitika: erinevus redaktsioonide vahel

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Markoqra1 (arutelu | kaastöö)
274 muudatust
Markoqra1 (arutelu | kaastöö)
274 muudatust
7. rida: 7. rida:


==Usupoliitika 312-324==
==Usupoliitika 312-324==
Arheoloogilised leiud näitavad, et 312. aastal alustas ta Roomas [[Lateraani basiilika]] ehitusega, mida tehti riikliku toetusega.<ref>Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html</ref> 312. aasta lõpus andis ta Põhja-Aafrika kirikule rahalisi vahendeid kristliku elu arendamiseks.<ref>Saard, Riho. Lk. 73.</ref> 313. aastast rõhutas ta avalikult, et ta on "jumala teener", kes peab tagama ühtsuse oma kristlastest alamate seas.<ref>Lane Fox, Robin. Lk. 625.</ref> 313. aastal kuulutas ta [[Milano edikt]]iga kristluse Rooma riigis lubatud religiooniks.<ref>Vt nt Milano edikt. – Fordham University. http://www.fordham.edu/halsall/source/edict-milan.asp (04.01.2014)</ref> H. G. Wellsi arvates mõistis ta, et kristlus oli ühendav jõud, mis pakkus moraalset solidaarsust riigis, kus oli palju kitsarinnalisi vaateid ja omakasupüüdlikkust.<ref>Wells, H. George. The Outline of History. Lk. 545.</ref> 315. aastast pärit hõberahadele lasi ta vermida paganlike sümbolite kõrval ka khi-rho monogrammi, mida kristlased on pidanud kindlaks tunnistuseks sellest, et Constantinus oli juba siis kristlane, kuid see võis olla soov näidata, et Jeesus on Rooma uus võidujumalus.<ref>Saard, Riho. Lk. 73.</ref> 318. aastast pärinevas keiserlikus kirjas keelustas ta teatavad maagia vormid, mille puhul eristas ta "halba" ja "head maagiat", millest esimese eesmärk oli vandenõu inimelude vastu ning teise puhul kaitsta põllumajanduses saaki. 312-324. aastatest ei ole teada, et ta oleks algatanud traditsiooniliste usundite järgijate õiguste piiramist. Selle põhjuseks on peetud poliitilist pragmaatilisust.<ref>Lee, A.D. Traditional religions. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 172.</ref>
Arheoloogilised leiud näitavad, et 312. aastal alustas ta Roomas [[Lateraani basiilika]] ehitusega, mida tehti riikliku toetusega.<ref>Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html</ref> 312. aasta lõpus andis ta Põhja-Aafrika kirikule rahalisi vahendeid kristliku elu arendamiseks.<ref>Saard, Riho. Lk. 73.</ref> 313. aastast rõhutas ta avalikult, et ta on "jumala teener", kes peab tagama ühtsuse oma kristlastest alamate seas.<ref>Lane Fox, Robin. Lk. 625.</ref> 313. aastal kuulutas ta [[Milano edikt]]iga kristluse Rooma riigis lubatud religiooniks.<ref>Vt nt Milano edikt. – Fordham University. http://www.fordham.edu/halsall/source/edict-milan.asp (04.01.2014)</ref> H. G. Wellsi arvates mõistis ta, et kristlus oli ühendav jõud, mis pakkus moraalset solidaarsust riigis, kus oli palju kitsarinnalisi vaateid ja omakasupüüdlikkust.<ref>Wells, H. George. The Outline of History. Lk. 545.</ref> 315. aastast pärit hõberahadele lasi ta vermida paganlike sümbolite kõrval ka khi-rho monogrammi, mida kristlased on pidanud kindlaks tunnistuseks sellest, et Constantinus oli juba siis kristlane, kuid see võis olla soov näidata, et Jeesus on Rooma uus võidujumalus.<ref>Saard, Riho. Lk. 73.</ref> 318. aastast pärinevas keiserlikus kirjas keelustas ta teatavad maagia vormid, mille puhul eristas ta "halba" ja "head maagiat", millest esimese eesmärk oli vandenõu inimelude vastu ning teise puhul kaitsta põllumajanduses saaki. 312-324. aastatest ei ole teada, et ta oleks algatanud traditsiooniliste usundite järgijate õiguste piiramist. Selle põhjuseks on peetud poliitilist pragmaatilisust.<ref>Lee, A.D. Traditional religions. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 172.</ref> 321. aastal kehtestas ta seadusega kohtutele ja äridele pühapäeva töövaba päevana, kuid maapiirkondades võis sel päeval töötada.<ref>Seadus 65: Elpidiusele. - Works of Constantine, Fourth Century Christianity. http://www.fourthcentury.com/works-of-constantine/ (01.02.2014)</ref> 323. aastast pääsesid kristlased riigi kõrgematele tsiviilametikohtadele.<ref>Saard, Riho. Lk. 75.</ref>


==Viited==
==Viited==

Redaktsioon: 2. veebruar 2014, kell 00:44

Vana-Rooma keiser Constantinus Suure valitsemisajal tunnistati ristiusk seaduslikuks usundiks ning muutus hiljem riigiusundiks.

Kristlusesse pöördumine

312. aastal sai legendi kohaselt Constantinus enne 28. oktoobril toimunud Mulviuse silla lahingut kogemuse, kus ta nägi taevas päikesevalgusest moodustunud X (khi) P (rho) sümbolit, mida hiljem nimetati Kristuse monogrammiks, sest X ja P on ka esimesed tähed nimes Khristos. Ta olevat kuulnud sõnu In hoc signo vinces ("selle (märgi) all võida!").[1] Constantinus käskis oma sõduritel selle kristliku sümboli oma kilpidele panna ning lahing võideti. Briti ajaloolane Adrian Goldsworthy on pidanud seda tõesti sündinud looks[2], kuid Saksa ajaloolase Hartwin Brandti andmetel koostati see lugu pärast lahingut. Lisaks sellele pidas ta võimatuks, et Constantinus oleks oskusliku võimupoliitikuna käsikinud valdavalt paganatest koosnevatel vägedel oma kilpidele kristliku sümboli panna ning selle all lahingusse minna. Samas võis ta pärast seda olla tänulik kristlikule jumalale, kes erines Maxentiuse paganlikest jumalatest.[3] Pärast Mulviuse silla lahingut hakkas ta soosima kristlust, kuid samas ei öelnud ta avalikult lahti Sol Invictuse austamisest.[4] Pärast lahingut Rooma linna oma vägedega sisse marssimist ei läinud ta Kapitooliumi mäele, et tuua traditsiooniline ohver peajumal Jupiterile.[5] 314. aastal teatas ta Arles′i kirikukogule, et ta pöördus (converti) lahingu päeval kristlusesse.[6]

Usupoliitika 312-324

Arheoloogilised leiud näitavad, et 312. aastal alustas ta Roomas Lateraani basiilika ehitusega, mida tehti riikliku toetusega.[7] 312. aasta lõpus andis ta Põhja-Aafrika kirikule rahalisi vahendeid kristliku elu arendamiseks.[8] 313. aastast rõhutas ta avalikult, et ta on "jumala teener", kes peab tagama ühtsuse oma kristlastest alamate seas.[9] 313. aastal kuulutas ta Milano ediktiga kristluse Rooma riigis lubatud religiooniks.[10] H. G. Wellsi arvates mõistis ta, et kristlus oli ühendav jõud, mis pakkus moraalset solidaarsust riigis, kus oli palju kitsarinnalisi vaateid ja omakasupüüdlikkust.[11] 315. aastast pärit hõberahadele lasi ta vermida paganlike sümbolite kõrval ka khi-rho monogrammi, mida kristlased on pidanud kindlaks tunnistuseks sellest, et Constantinus oli juba siis kristlane, kuid see võis olla soov näidata, et Jeesus on Rooma uus võidujumalus.[12] 318. aastast pärinevas keiserlikus kirjas keelustas ta teatavad maagia vormid, mille puhul eristas ta "halba" ja "head maagiat", millest esimese eesmärk oli vandenõu inimelude vastu ning teise puhul kaitsta põllumajanduses saaki. 312-324. aastatest ei ole teada, et ta oleks algatanud traditsiooniliste usundite järgijate õiguste piiramist. Selle põhjuseks on peetud poliitilist pragmaatilisust.[13] 321. aastal kehtestas ta seadusega kohtutele ja äridele pühapäeva töövaba päevana, kuid maapiirkondades võis sel päeval töötada.[14] 323. aastast pääsesid kristlased riigi kõrgematele tsiviilametikohtadele.[15]

Viited

  1. ↑ Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.
  2. ↑ Goldsworthy, Adrian. Lk. 182.
  3. ↑ Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html
  4. ↑ Treadgold, Warren. A Concise History of Byzantium. New York, 2001. Lk. 19.
  5. ↑ Lane Fox, Robin. Lk. 620-621.
  6. ↑ Saard, Riho. Lk. 73.
  7. ↑ Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html
  8. ↑ Saard, Riho. Lk. 73.
  9. ↑ Lane Fox, Robin. Lk. 625.
  10. ↑ Vt nt Milano edikt. – Fordham University. http://www.fordham.edu/halsall/source/edict-milan.asp (04.01.2014)
  11. ↑ Wells, H. George. The Outline of History. Lk. 545.
  12. ↑ Saard, Riho. Lk. 73.
  13. ↑ Lee, A.D. Traditional religions. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 172.
  14. ↑ Seadus 65: Elpidiusele. - Works of Constantine, Fourth Century Christianity. http://www.fourthcentury.com/works-of-constantine/ (01.02.2014)
  15. ↑ Saard, Riho. Lk. 75.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Constantinus_Suure_usupoliitika&oldid=3842281"