Constantinus Suure usupoliitika: erinevus redaktsioonide vahel
| 4. rida: | 4. rida: | ||
==Kristlusesse pöördumine== |
==Kristlusesse pöördumine== |
||
===Mulviuse silla lahing=== |
|||
312. aastal sai legendi kohaselt Constantinus enne 28. oktoobril toimunud [[Mulviuse silla lahing]]ut kogemuse, kus ta nägi taevas päikesevalgusest moodustunud X (khi) P (rho) sümbolit, mida hiljem nimetati Kristuse monogrammiks, sest X ja P on ka esimesed tähed nimes Khristos. Ta olevat kuulnud sõnu ''In hoc signo vinces'' ("selle (märgi) all võida!").<ref>Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.</ref> Constantinus käskis oma sõduritel selle kristliku sümboli oma kilpidele panna ning lahing võideti. Briti ajaloolane [[Adrian Goldsworthy]] on pidanud seda tõesti sündinud looks<ref>Goldsworthy, Adrian. Lk. 182.</ref>, kuid Saksa ajaloolase [[Hartwin Brandt]]i andmetel koostati see lugu pärast lahingut. Lisaks sellele pidas ta võimatuks, et Constantinus oleks oskusliku võimupoliitikuna käsikinud valdavalt paganatest koosnevatel vägedel oma kilpidele kristliku sümboli panna ning selle all lahingusse minna. Samas võis ta pärast seda olla tänulik kristlikule jumalale, kes erines Maxentiuse paganlikest jumalatest.<ref>Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html</ref> Pärast Mulviuse silla lahingut hakkas ta soosima kristlust, kuid samas ei öelnud ta avalikult lahti Sol Invictuse austamisest.<ref>Treadgold, Warren. A Concise History of Byzantium. New York, 2001. Lk. 19.</ref> Pärast lahingut Rooma linna oma vägedega sisse marssimist ei läinud ta Kapitooliumi mäele, et tuua traditsiooniline ohver peajumal [[Jupiter (jumal)|Jupiterile]].<ref>Lane Fox, Robin. Lk. 620-621.</ref> 314. aastal teatas ta [[Arles]]′i kirikukogule, et ta pöördus (''converti'') lahingu päeval kristlusesse.<ref>Saard, Riho. Lk. 73.</ref> |
312. aastal sai legendi kohaselt Constantinus enne 28. oktoobril toimunud [[Mulviuse silla lahing]]ut kogemuse, kus ta nägi taevas päikesevalgusest moodustunud X (khi) P (rho) sümbolit, mida hiljem nimetati Kristuse monogrammiks, sest X ja P on ka esimesed tähed nimes Khristos. Ta olevat kuulnud sõnu ''In hoc signo vinces'' ("selle (märgi) all võida!").<ref>Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.</ref> Constantinus käskis oma sõduritel selle kristliku sümboli oma kilpidele panna ning lahing võideti. Briti ajaloolane [[Adrian Goldsworthy]] on pidanud seda tõesti sündinud looks<ref>Goldsworthy, Adrian. Lk. 182.</ref>, kuid Saksa ajaloolase [[Hartwin Brandt]]i andmetel koostati see lugu pärast lahingut. Lisaks sellele pidas ta võimatuks, et Constantinus oleks oskusliku võimupoliitikuna käsikinud valdavalt paganatest koosnevatel vägedel oma kilpidele kristliku sümboli panna ning selle all lahingusse minna. Samas võis ta pärast seda olla tänulik kristlikule jumalale, kes erines Maxentiuse paganlikest jumalatest.<ref>Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html</ref> Pärast Mulviuse silla lahingut hakkas ta soosima kristlust, kuid samas ei öelnud ta avalikult lahti Sol Invictuse austamisest.<ref>Treadgold, Warren. A Concise History of Byzantium. New York, 2001. Lk. 19.</ref> Pärast lahingut Rooma linna oma vägedega sisse marssimist ei läinud ta Kapitooliumi mäele, et tuua traditsiooniline ohver peajumal [[Jupiter (jumal)|Jupiterile]].<ref>Lane Fox, Robin. Lk. 620-621.</ref> 314. aastal teatas ta [[Arles]]′i kirikukogule, et ta pöördus (''converti'') lahingu päeval kristlusesse.<ref>Saard, Riho. Lk. 73.</ref> |
||
Redaktsioon: 2. veebruar 2014, kell 00:21
Vana-Rooma keiser Constantinus Suure valitsemisajal tunnistati ristiusk seaduslikuks usundiks ning muutus hiljem riigiusundiks.
Kristlusesse pöördumine
312. aastal sai legendi kohaselt Constantinus enne 28. oktoobril toimunud Mulviuse silla lahingut kogemuse, kus ta nägi taevas päikesevalgusest moodustunud X (khi) P (rho) sümbolit, mida hiljem nimetati Kristuse monogrammiks, sest X ja P on ka esimesed tähed nimes Khristos. Ta olevat kuulnud sõnu In hoc signo vinces ("selle (märgi) all võida!").[1] Constantinus käskis oma sõduritel selle kristliku sümboli oma kilpidele panna ning lahing võideti. Briti ajaloolane Adrian Goldsworthy on pidanud seda tõesti sündinud looks[2], kuid Saksa ajaloolase Hartwin Brandti andmetel koostati see lugu pärast lahingut. Lisaks sellele pidas ta võimatuks, et Constantinus oleks oskusliku võimupoliitikuna käsikinud valdavalt paganatest koosnevatel vägedel oma kilpidele kristliku sümboli panna ning selle all lahingusse minna. Samas võis ta pärast seda olla tänulik kristlikule jumalale, kes erines Maxentiuse paganlikest jumalatest.[3] Pärast Mulviuse silla lahingut hakkas ta soosima kristlust, kuid samas ei öelnud ta avalikult lahti Sol Invictuse austamisest.[4] Pärast lahingut Rooma linna oma vägedega sisse marssimist ei läinud ta Kapitooliumi mäele, et tuua traditsiooniline ohver peajumal Jupiterile.[5] 314. aastal teatas ta Arles′i kirikukogule, et ta pöördus (converti) lahingu päeval kristlusesse.[6]
Usupoliitika 312-324
Arheoloogilised leiud näitavad, et 312. aastal alustas ta Roomas Lateraani basiilika ehitusega, mida tehti riikliku toetusega.[7] 312. aasta lõpus andis ta Põhja-Aafrika kirikule rahalisi vahendeid kristliku elu arendamiseks.[8] 313. aastast rõhutas ta avalikult, et ta on "jumala teener", kes peab tagama ühtsuse oma kristlastest alamate seas.[9] 313. aastal kuulutas ta Milano ediktiga kristluse Rooma riigis lubatud religiooniks.[10] H. G. Wellsi arvates mõistis ta, et kristlus oli ühendav jõud, mis pakkus moraalset solidaarsust riigis, kus oli palju kitsarinnalisi vaateid ja omakasupüüdlikkust.[11] 315. aastast pärit hõberahadele lasi ta vermida paganlike sümbolite kõrval ka khi-rho monogrammi, mida kristlased on pidanud kindlaks tunnistuseks sellest, et Constantinus oli juba siis kristlane, kuid see võis olla soov näidata, et Jeesus on Rooma uus võidujumalus.[12] 318. aastast pärinevas keiserlikus kirjas keelustas ta teatavad maagia vormid, mille puhul eristas ta "halba" ja "head maagiat", millest esimese eesmärk oli vandenõu inimelude vastu ning teise puhul kaitsta põllumajanduses saaki. 312-324. aastatest ei ole teada, et ta oleks algatanud traditsiooniliste usundite järgijate õiguste piiramist. Selle põhjuseks on peetud poliitilist pragmaatilisust.[13]
Viited
- ↑ Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.
- ↑ Goldsworthy, Adrian. Lk. 182.
- ↑ Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html
- ↑ Treadgold, Warren. A Concise History of Byzantium. New York, 2001. Lk. 19.
- ↑ Lane Fox, Robin. Lk. 620-621.
- ↑ Saard, Riho. Lk. 73.
- ↑ Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html
- ↑ Saard, Riho. Lk. 73.
- ↑ Lane Fox, Robin. Lk. 625.
- ↑ Vt nt Milano edikt. – Fordham University. http://www.fordham.edu/halsall/source/edict-milan.asp (04.01.2014)
- ↑ Wells, H. George. The Outline of History. Lk. 545.
- ↑ Saard, Riho. Lk. 73.
- ↑ Lee, A.D. Traditional religions. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 172.