Constantinus Suur: erinevus redaktsioonide vahel

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Markoqra1 (arutelu | kaastöö)
274 muudatust
Markoqra1 (arutelu | kaastöö)
274 muudatust
24. rida: 24. rida:


===Sõjavägi===
===Sõjavägi===
Pretoriaani prefektidelt võeti ära sõjaline võim ning prefektuurides paiknevaid üksusi hakkasid juhtima uued sõjalised juhid (''magistri militum'').<ref>Treadgold, Warren. Lk. 22.</ref> Pärast Mulviuse silla lahingut saatis laiali pretoriaani kaardiväe. Vajadus keisri ihukaitseväe järele säilis, mille tulemusena võis Constantinus moodustada ''scholae palatinae'', mis tegutsesid keisri otsealluvuses, et välistada sellise üksuse juhi võimalik võimuhaaramise katse.<ref>Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 254</ref> 325. aastast pärinevas seaduses eristati kolme väeliiki: [[comitatenses]], ''ripenses'' ning ''alares et cohortales''. <ref>Southern, Pat. Lk. 250</ref> Kreeka ajaloolane [[Zosimos]] süüdistas Constantinust piiride nõrgestamises. Inglise ajaloolase Pat Southerni arvates soosis Zosimos veendunud pagana Diocletianust ning halvustas Constantinust, kes levitas kristlust.<ref>Southern, Pat. Lk. 254</ref>
Constantinus päris oma isa Constantiuse käsutuses olnud armee, mis sarnanes Diocletianuse ja teiste tetrarhide armeedega, mille puhul paiknes osa vägedest piiridel ning üks väliarmee ehk ''comitatus'' oli otseselt iga tetrarhi käsutuses.<ref>Elton, Hugh. Warfare and Military. - The Cambridge Companion to the Age of Constantine. Cambridge, New York. 2012. Lk. 326.</ref> 325. aastast pärinevas seaduses eristati kolme väeliiki: [[comitatenses]], ''ripenses'' ning ''alares et cohortales''. <ref>Southern, Pat. Lk. 250</ref> Kreeka ajaloolane [[Zosimos]] süüdistas Constantinust piiride nõrgestamises. Inglise ajaloolase Pat Southerni arvates soosis Zosimos veendunud pagana Diocletianust ning halvustas Constantinust, kes levitas kristlust.<ref>Southern, Pat. Lk. 254</ref> Constantinuse ajal võeti pretoriaani prefektidelt ära sõjaline võim ning prefektuurides paiknevaid üksusi hakkasid juhtima uued sõjalised juhid (''magistri militum'').<ref>Treadgold, Warren. Lk. 22.</ref> Pärast Mulviuse silla lahingut saatis laiali pretoriaani kaardiväe. Vajadus keisri ihukaitseväe järele säilis, mille tulemusena võis Constantinus moodustada ''scholae palatinae'', mis tegutsesid keisri otsealluvuses, et välistada sellise üksuse juhi võimalik võimuhaaramise katse.<ref>Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 254</ref>


===Usupoliitika===
===Usupoliitika===

Redaktsioon: 1. veebruar 2014, kell 22:31

Constantinus Suur

Constantinus I Suur (ladina keeles Constantinus I Maximus; Imperator Caesar Divi Constantii Flavius Valerius Constantinus Augustus); sünninimi Gaius Flavius Valerius Constantinus; 27. veebruar 272 Naissus – 22. mai 337 Ankyronis) oli Vana-Rooma keiser 25. juulist 306 kuni surmani. Tema valitsemisajal lõpetati kristlaste tagakiusamine ning hakkas kristlust soosima. Katoliku, õigeusu, luteri ja armeenia kirik tähistavad 22. maid tema mälestuspäevana.[1] H. G. Wells võrdles teda tema maailmaajaloo rolli poolest Aleksander Suure ja Julius Caesariga.[2]

Varajane elu

Ta sündis Naissuses (tänapäeva Niš, Serbia). Tema sünniaeg ei ole kindel, kuid mitmed ajaloolased nõustuvad sellega, et tema sünnikuupäev on 27. veebruar 272. Sündis Constantius I Chloruse vanima pojana. Constantius oli pärit Illyricumist ning teenis keiser Aurelianuse ihukaitsjana (protector). Teenis 288. aastast keiser Maximianuse pretoriaani prefektina. Tema ema oli Bitüüniast pärit Helena, keda kristlik kroonik Hyeronymus nimetas teda Constantiuse armukeseseks. Samuti on arvatud, et ta ei saanud olla kõrgest soost.[3] Constantinuse perekonna liikmete usulised veendumused ei ole päris selged. Tema ema Helena oli Eusebiose andmetel pöördunud poja eeskujul kristlusesse. Robin Lane Foxi andmetel oli tema isa "kõgreima jumala" austaja, kes suri paganana,[4] kuid keda on peetud ka päikesejumal Sol Invictuse pooldajaks.[5] Constantius lasi enda valitsetava impeeriumi osa müntidel kujutada teiste jumaluste kõrval ka päikesejumalat.[6] 293. aastal saadeti Constantinus Nikomeediasse (tänapäeva Ízmit, Türgi) keiser Diocletianuse õukonda, kus ta pidi olema tema pantvang, et kindlustada tetrarhia süsteemis jõudude tasakaalu. Teisisõnu pidi see ära hoidma selle, et Constantius talle alluvate vägedega Diocletianuse vastu sõda alustaks.[7] Varasema elu jooksul teadis ta osadel andmetel kristlust kui negatiivset ja samas tugevat nähtust, mille kohta kasutati ka mõistet "ateism". 293-305 osales koos teiste õukonna liikmetega sõjakäikudel Rooma linnast impeeriumi idapiirideni. Saavutas tribuuni auastme ning võis 297/298. aastal osaleda abikeiser Galeriusega sõjakäigul Pärsia pealinna Ktesiphoni. Õukonnas puutus ta kokku haritlastega, kes olid kristluse vastased.[8] Constantinuse usuliste tõekspidamiste kohta on teada, et ta oli alguses Heraklese kultuse pooldaja, kuid 306. aastal sai temast Sol Invictuse pooldaja. Samas tegutsesid tema lähikonnas kristlastest nõuandjad, kelle kaudu võis ta kristluse kohta rohkem teada saada.[9] Jäi Nikomeediasse endisesse Dicoletianuse õukonda ka pärast seda, kui Diocletianus 1. mail 305. aastal troonist loobus ning tema järglaseks sai Galerius, kellele oli Constantinus ebamugav konkurent. Selle lühikese aja kohta on lugusid selle kohta, kuidas Galerius üritas korraldada tema tapmist. Põgenes samal aastal salaja Rooma impeeriumi teede- ja postivõrgustikku kasutades oma isa juurde Britannia saarele.[10] Teistel andmetel kohtus ta oma isaga Bononias (tänapäeva Boulogne), kust mõlemad liikusid edasi Britanniasse. Constantius suri Eburacumis (tänapäeva York) 25. juulil 306. aastal. Samal päeval kuulutasid Constantiuse vanemohvitserid Constantinuse kaasvalitsejaks (Augustus). Kõrgemate ohvitseride seast uue keisri valimine oli tavapärane praktika, kuid teised tetrarhia liikmed ei näinud Constantinust Constantiuse järglasena ning pidasid teda usurpaatoriks. Galerius oli sunnitud võimuvahetust tunnistama, kuid tema arvates pidi ta kandma abikeisri (Caesar) tiitlit ning kaasvalitsejaks pidi saama Severus.[11]

Varajane valitsemisaeg

Keiserlikud termid Trieris

Pärast isa surma võimulesaamist lasi tagastada kristlastele neilt tagakiusamiste ajal konfiskeeritud vara.[12] 28. oktoobril 306. aastal lasi Maximianuse poeg Maxentius end Rooma lähedal seal paiknenud kaardiväelastel keisriks kuulutada ning veenis oma isa, kelle Diocletianus oli sundinud troonist loobuma, uuesti võimule tulema. Constantinus, kes kontrollis suurmat osa impeeriumi lääneosast, võitles 307. aastal edukalt Reini ääres frankidega, vangistas nende juhid Asarici ja Merogaisuse, näitas neid oma triumfirongkäigul ning sööits nad pärast Belgica I Augusta provintsis Augusta Trevorumi (tänapäeva Trier) areenil tiigritele. 308. aastal sõdis frangi päritolu bructeri hõimuga.[13] Pealinnana kasutas ta samuti Augusta Trevorumit, kuhu lasi rajada mitmeid ehitisi, mis pidid sarnanema võimalikult palju Rooma omadega. Pealinna valik oli teadlik, sest impeeriumi lääneosa valitsev keiser pidi suutma germaanlaste sissetungidele kiirelt reageerida. Lisaks sellele lasi ta üle Reini jõe alalise silla ehitada, mis ühendas Colonia Agripinat (Köln) teisel pool jõge asuva Divitia (Deutz) kindlusega, [14] mis oli sillapea, mille garnisoni suuruseks oli hinnanguliselt 900 meest.[15] Lasi Trieri rajada praeguse toomkiriku, mis on Saksamaa vanim piiskopkonna asukoht. Esimesed kümme valitsemisaastat veetis ta peamiselt Trieris, mida ta külastas viimast korda 328. aastal.[16] 307. aastal külastas teda Maximianus, kellega ta moodustas liidu, mille tõttu lahutas oma abielu Minervinaga ning abiellus samal aastal Maximianuse tütre Faustaga. Selle tulemusena võis Constantinus oma äia loal kasutada Augustuse tiitit.[17] 11. novembril 308. aastal toimus võimu pärimise küsimuste lahendamiseks Carnuntumis nõupidamine, millest võtsid osa Galerius, Maximinius ja Diocletianus, kus otsustati, et Galeriuse kaasvalitsejaks saab Licinius. Consantinuselt võeti ära Augustuse tiitel ning käsitleti teda abikeisrina. Constantinus ise jätkas Augustuse tiitli kasutamist. 310. aastal pidi ta sõdima frankidega ning samal aastal õhutas Maximianus Augustodunumis (Autun) paiknenud vägesid mässule Constantinuse vastu, kelle eest ta põgenes Massaliasse (tänapäeva Marseilles), kuid Constantinus vallutas selle ning Maximianus vangistati. Lactantiuse andmetel üritas Maximianus vangistuses korraldada Constantinuse tapmist, kuid pärast selle ebaõnnestumist sunniti teda enesetappu sooritama. Pärast pöördus tagasi Trieri, kuid peatus Grandi linnas asunud Apollo templis,[18] kus talle ühe panegüürika kohaselt ilmutas end jumal Apollo. Väljaspool templit nägi ta valgusnähtust, mida ta pidas jumalikuks märgiks. Alates sellest arvas ta, et tal on eriline side Apollo ja Sol Invictusega.[19]

Kodusõjad

Mulviuse sild (Ponte Milvio)

Konflikt Maxentiusega

312. aasta seisuga valmistusid Constantinus ja Maxentius üksteise vastu sõjaks. Constantinus sõlmis liidu Liciniusega ning Maxentius sõlmis liidu Maximinius Daiaga. Consantinus ületas 312. aasta kevadel oma vägedega Alpid.[20] Sõjategevus Maxentiuse vastu algas ilmselt 312. aasta suvel. Enne seda väitis Constantinus, et tegemist on ennetava rünnakuga, kuid tegelikult oli Maxentiuse olukord Roomas halvenenud, sest ta oli Põhja-Aafirkas puhkenud mässu tõttu sunnitud makse tõstma. Raskused elanike toiduga varustamisel põhjustasid rahutusi. Constantinus liikus Põhja-Itaaliasse suunas, kuhu Maxentius saatis pretoriaani kaardiväe koos teiste üksustega, mille hinnanguline suurus oli 100 000 meest. Maxentius ise jäi Rooma linna, kus ta lasi ennustajatel konflikti tulemust ette ennustada. Ennustuse kohaselt pidi hukkuma Rooma riigi vaenlane. Constantinuse väed koosnesid germaanlastest ja bretoonidest, keda oli hinnanguliselt 40 000. Esimesena vallutas ta Torino ning tungis edasi Veronani, kus teda ootas pretoriaani prefekt Pompeianus, kes aga lüüa sai. Maxentius otsustas väljuda Roomast ning pidada Constantinusega lahingu Rooma lähedal, mis on tuntud kui Mulviuse silla lahing, kus ta võitis Maxentiust. [21]

Sõjad Liciniuse vastu

Pärast seda jäi alles kolm keisrit. Constantinus sõlmis liidu Liciniusega, kes abiellus tema poolõe Constantiaga.[22] Pärast seda kuulus talle ülemvõim impeeriumi lääneosas. 314/316 vallutas ta Liciniuse käest suurema osa Balkani poolsaarest ning saavutas 324. aastal tema üle täieliku võidu. Pärast seda kuulus talle kogu impeeriumis ainuvõim. Vastupidiselt Diocletianuse tetrarhiale jagas ta võimu oma perekonna liikmete vahel. 317-333 nimetati tema pojad Constantinus II, Constantius II ja Constans kaasvalitsejateks.[23]

Hilisem valitsemisaeg

Konstantinoopoli rajamine

Elas algul Trieris ning pärast seda Sirmiumis ja Serdicas (Sofia, Bulgaaria). 326. aastal valis ta Rooma impeeriumi uueks pealinnaks Byzantioni, mis nimetati 330. aastal Konstantinoopoliks.[24] Enne seda ei olnud riigil kindlat pealinna, sest valitsuse tegelikuks asukohaks peeti keisri asukohta. Valiku põhjusteks on peetud soovi erineda Diocletianusest ning linna rajamisele eelnenud Liciniuse alistamist linna läheduses.[25] Uuele pealinnale paiknesid lähemal Doonau jõgi ja idapiir, mis olid võimalikud sõjapiirkonnad. Lisaks sellele oli pealinn mere kaudu varustatav ning kergesti kaitstav.[26] Uus linn ei olnud ilme poolest täiesti kristlik, sest selles paiknes sammas, millel otsas oli kuju, mis kujutas alasti Constantinust päikesejumalana. Lisaks sellele oli linnas paganlikke templeid.[27]

Sõjavägi

Constantinus päris oma isa Constantiuse käsutuses olnud armee, mis sarnanes Diocletianuse ja teiste tetrarhide armeedega, mille puhul paiknes osa vägedest piiridel ning üks väliarmee ehk comitatus oli otseselt iga tetrarhi käsutuses.[28] 325. aastast pärinevas seaduses eristati kolme väeliiki: comitatenses, ripenses ning alares et cohortales. [29] Kreeka ajaloolane Zosimos süüdistas Constantinust piiride nõrgestamises. Inglise ajaloolase Pat Southerni arvates soosis Zosimos veendunud pagana Diocletianust ning halvustas Constantinust, kes levitas kristlust.[30] Constantinuse ajal võeti pretoriaani prefektidelt ära sõjaline võim ning prefektuurides paiknevaid üksusi hakkasid juhtima uued sõjalised juhid (magistri militum).[31] Pärast Mulviuse silla lahingut saatis laiali pretoriaani kaardiväe. Vajadus keisri ihukaitseväe järele säilis, mille tulemusena võis Constantinus moodustada scholae palatinae, mis tegutsesid keisri otsealluvuses, et välistada sellise üksuse juhi võimalik võimuhaaramise katse.[32]

Usupoliitika

 Pikemalt artiklis Constantinus Suure usupoliitika
Sol Invictust kujutav Constantinuse valitsemisajast pärinev münt kirjaga SOLI INVICTO COMITI (u. 315).

312. aastal sai legendi kohaselt Constantinus enne Mulviuse silla lahingut kogemuse, kus ta nägi taevas päikesevalgusest moodustunud X (khi) P (rho) sümbolit, mida hiljem nimetati Kristuse monogrammiks, sest X ja P on ka esimesed tähed nimes Khristos. Ta olevat kuulnud sõnu In hoc signo vinces ("selle (märgi) all võida!").[33] Constantinus käskis oma sõduritel selle kristliku sümboli oma kilpidele panna ning lahing võideti.[34] Pärast seda hakkas soosima kristlust. Arheoloogilised leiud näitavad, et 312. aastal alustas Constantinus Roomas Lateraani basiilika ehitusega, mida tehti riikliku toetusega.[35] H. G. Wellsi arvates mõistis ta, et kristlus oli ühendav jõud, mis pakkus moraalset solidaarsust riigis, kus oli palju kitsarinnalisi vaateid ja omakasupüüdlikkust.[36] 313. aastal sõlmis ta Liciniusega poliitilise lepingu, mille tulemusena kehtestati Milano edikt,[37] millega kristlus kuulutati teiste Rooma riigi usunditega võrdväärseks ning kohustuti tagastama tagakiusamiste ajal konfiskeeritud omand. Nende tegudega sai kiriku soosingu. 314. aastal toimunud Arlesi kirikukogul otsustasid piiskopid vastuteenena, et kristlased võivad osaleda õiglases sõjas (bellum iustum) ning väeteenistusest keeldujaid tuli karistada ekskommunikatsiooniga.[38] 321. aastal kehtestas ta seadusega kohtutele ja äridele pühapäeva töövaba päevana, kuid maapiirkondades võis sel päeval töötada.[39] 323. aastast pääsesid kristlased riigi kõrgematele tsiviilametikohtadele. Riigi sõjalise võimsuse ja terviklikkuse tugevdamiseks kutsuti 325. aastal Constantinuse algatusel kokku Nikaia kirikukogu,[40] mis välistas arianismi.[41] Keisrina ei loobunud ta paganliku riigiusundi pontifex maximuse ameti pidamisest ning lubas paganlike usutalituste korraldamise jätkamist.[42]

Viimased eluaastad

326. aastal lasi ta hukata oma esimese poja Crispuse ning abikaasa Fausta, kes süüdistas Crispust enda võrgutamise katses, kuid selgus, et Fausta oli üritanud võrgutada Crispust.[43] Viimastel eluaastatel valmistas ta ette sõda Pärsia vastu, sest võit tugevama vaenlase üle võis tuua suuremat kuulsust kui võidud nõrgemate vaenlaste vastu. Enne seda kirjutas ta Pärsia kuningas Šapur II-le kirja, milles ta palus kaitsta tema aladel elevaid kristlasi. Enne surma lasi ta end ristida Caesarea piiskopil Eusebiosel, kes oli arianist. Ta suri 22. mail 337. aastal.[44] Ta maeti Konstantinoopolisse Apostlite kirikusse.[45] Ta ise pidas end 13. apostliks. Pärast Konstantinoopoli vallutamist 1453. aastal kadusid tema reliikviad.[46]

Pärand

Constantinust on peetud esimeseks Bütsantsi keisriks. Samas on selleks peetud ka Diocletianust, Theodosius I-st, Arkadiust ja Herakliost.[47] Konstantinoopoli rajamisega muutus Anatoolia piirkond hilisema Bütsantsi impeeriumi tuumikalaks ning Konstantinoopol selle metropoliks.[48] Eesti usundiloolase Riho Saardi arvates töötas Constantinus teadlikult Imperium Romanum Christianum’i ülesehitamise nimel. Constantinust ennast pidas ta keisriks, kes oli tegelikult polüteist, kellel oli soov impeeriumi kõikide religioonidega võtta maailm oma kontrolli alla. Alates Constantinusest hakkasid Rooma keisrid osalema kristlike usutunnistuste väljatöötamisel ja kristlikus misjonis.[49]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Konstantin „der Große”. - Ökumenisches Heiligenlexikon, http://www.heiligenlexikon.de/BiographienK/Konstantin_der_Grosse.htm (05.08.2013)
  2. ↑ Wells, H. George. The Outline of History: Being a Palin History of Life and Mankind. London, Toronto, 1934. Lk. 545.
  3. ↑ Lenski, Noel. The reign of Constantine. - Lenski, Noel ed. The Cambridge companion to the Age of Constantine. Cambridge, 2012. Lk. 59.
  4. ↑ Lane Fox, Robin. Pagans and Christians in the Mediterranean world from the second century AD to the conversion of Constantine. London, 2006. Lk. 610.
  5. ↑ Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.
  6. ↑ Lane Fox, Robin. Lk. 615.
  7. ↑ Konstantin „der Große”. - Ökumenisches Heiligenlexikon
  8. ↑ Lane Fox, Robin. London, 2006. Lk. 611, 631.
  9. ↑ Hoffmann, Heinz. Kaiser Konstantin und die Schlacht an der Milvischen Brücke. - Neue Züricher Zeitung, 27.10.2012 http://www.nzz.ch/aktuell/feuilleton/literatur-und-kunst/kaiser-konstantin-und-die-schlacht-an-der-milvischen-bruecke-1.17724965 (02.01.2014)
  10. ↑ Goldsworty, Adrian. How Rome fell: death of a superpower. New Haven, London, 2009. Lk. 176.
  11. ↑ Lenski, Noel. Lk. 61-62.
  12. ↑ Lane Fox, Robin. Lk. 611.
  13. ↑ Lenski, Noel. Lk. 62-63.
  14. ↑ Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 226.
  15. ↑ Southern, Pat. The Roman Army: A Social and Institutional History. Oxford, New York, 2006. Lk. 251.
  16. ↑ [Konstantin der Große (um 275 - 337). - Bistum Trier. http://cms.bistum-trier.de/bistum-trier/Integrale?MODULE=Frontend&ACTION=ViewPage&Page.PK=2478 (11.01.2014)]
  17. ↑ Lenski, Noel. Lk. 64.
  18. ↑ Lenski, Noel. Lk. 65-66.
  19. ↑ Lanski,Noel. Lk. 67.
  20. ↑ Lenski, Noel. Lk. 69.
  21. ↑ Piétri, Charles. Christianisierung der kaiserlichen Representation, der staatlichen Gesetzgebung und der römischen Gesellschaft. Die Geschichte des Christentums : Religion, Politik, Kultur. Band 2, Das Entstehen der einen Christenheit: (250-430). Freiburg, 2010. Lk. 199.
  22. ↑ Goldsworthy, Adrian. Lk. 176-178.
  23. ↑ Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.
  24. ↑ Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.
  25. ↑ Treadgold, Warren. Lk. 21.
  26. ↑ Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 47.
  27. ↑ Goldsworthy, Adrian. Lk. 186.
  28. ↑ Elton, Hugh. Warfare and Military. - The Cambridge Companion to the Age of Constantine. Cambridge, New York. 2012. Lk. 326.
  29. ↑ Southern, Pat. Lk. 250
  30. ↑ Southern, Pat. Lk. 254
  31. ↑ Treadgold, Warren. Lk. 22.
  32. ↑ Southern, Pat. The Roman army: a social and institutional history. Oxford, 2007. Lk. 254
  33. ↑ Saard, Riho. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn, 2013. Lk. 73.
  34. ↑ Goldsworthy, Adrian. Lk. 182.
  35. ↑ Kaiser Konstantin, der brutale Machtpolitiker. Intervjuu Hartwin Brandtiga. - Die Welt, 03.01.12 http://www.welt.de/kultur/history/article13780650/Kaiser-Konstantin-der-brutale-Machtpolitiker.html
  36. ↑ Wells, H. George. Lk. 545.
  37. ↑ Vt Milano edikt. – Fordham University. http://www.fordham.edu/halsall/source/edict-milan.asp (04.01.2014)
  38. ↑ Saard, Riho. Lk. 73.
  39. ↑ Seadus 65: Elpidiusele. - Works of Constantine, Fourth Century Christianity. http://www.fourthcentury.com/works-of-constantine/ (05.08.2013)
  40. ↑ Saard, Riho. Lk. 75.
  41. ↑ Treadgold, Warren. Lk. 23.
  42. ↑ Lane Fox, Robin. Lk. 666.
  43. ↑ Treadgold, Warren. Lk. 23.
  44. ↑ Goldsworthy, Adrian. Lk. 192.
  45. ↑ Antiigileksikon I. Tallinn, 1983. Lk. 105.
  46. ↑ [Konstantin "der Große" - Ökumenisches Heiligenlexikon. http://www.heiligenlexikon.de/BiographienK/Konstantin_der_Grosse.htm (11.01.2014)]
  47. ↑ Byzantine Chronicle: Numbers & Statistics for the Byzantine emperors http://www.byzantium.xronikon.com/statfirst.html (02.01.2014); Treadgold, Warren. Lk. 248.
  48. ↑ Treadgold, Warren. Lk. 21.
  49. ↑ Saard, Riho.Lk. 76, 78.


Eelnev
Constantius I Chlorus 		Vana-Rooma keiser
306–337 		Järgnev
Constantius II, Constantinus II
ja Constans

Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link GA Mall:Link GA

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Constantinus_Suur&oldid=3842199"