Erinevus lehekülje "Jaan Hargel" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Suurus jäi samaks ,  7 aasta eest
resümee puudub
[[1944]]. aastal kutsuti Jaan Hargel tööle [[Vanemuine (teater)|Vanemuise]] orkestrisse, kus tal seoses sõjajärgsete keeruliste aegadega tekkis peagi võimalus ka dirigeerimist proovida. Tema dirigendidebüüdiks sai 1944. aastal esietendunud [[August Kitzberg]]i draama „[[Enne kukke ja koitu]]“ [[Richard Ritsing]]u muusikaga.  Peagi järgnes sellele [[Leo Fall]]i operett „[[Lõbus talupoeg]]“ ja seejärel juba esimene ooper – [[Eugen Kapp|Eugen Kapi]] „[[Tasuleegid]]“ ([[1945]]). Nii sai alguse Jaan Hargeli elutööks kujunenud dirigenditegevus Vanemuises, kokku 22 aastat (1944–66), neist kuus hooaega ([[1946]]–52) teatri peadirigendi ametis.
 
Jaan Hargeli juhtimisel jõudis Vanemuises lavale üle 70 ooperi, balleti ja opereti. Tähelepanu väärivad tema teened eesti algupäraste muusikateoste lavaletoomisel: esmaettekandes kõlasid tema juhatusel Nõukogude Eesti esimene operett, [[Edgar Arro]] ja [[Leo Normet]]i „Rummu Jüri“ (1954), [[Boris Kõrver]]i operett „Ainult unistus“ (1955) ja [[Gustav Ernesaks]]a ooper „Kosilased Mulgimaalt“ (1960), mida mängiti üle 130 korra. Eriti olulise tähenduse omandas Jaan Hargeli jaoks [[Evald Aav]]a ooper [[Vikerlased|„Vikerlased“]], mis tema poolt uuendatud orkestratsioonis jõudis Vanemuise lavale 1955. aastal ja millest neli aastat hiljem valmis tema käe all ka Eesti esimene ooperi terviksalvestus. Jaan Hargel on orkestreerinud Gustav Ernesaksa ooperi „Kosilased Mulgimaalt“ ning osalenud uute redaktsioonide tegemisel Ernesaksa ooperitest „Tuleristsed“ ja „Käsikäes“ (uue pealkirjaga „Mari ja Mihkel“), millest viimase vabaõhuetendus Hargeli dirigeerimisel lõpetas [[1965]]. aasta [[Üldlaulupidu|üldlaulupeo]] [[Tallinna lauluväljak]]ul.
 
Jaan Hargel on orkestreerinud Gustav Ernesaksa ooperi „Kosilased Mulgimaalt“ ning osalenud uute redaktsioonide tegemisel Ernesaksa ooperitest „Tuleristsed“ ja „Käsikäes“ (uue pealkirjaga „Mari ja Mihkel“), millest viimase vabaõhuetendus Hargeli dirigeerimisel lõpetas [[1965]]. aasta [[Üldlaulupidu|üldlaulupeo]] [[Tallinna lauluväljak]]ul. Rohkelt positiivset tagasisidet pälvisid Vanemuises Jaan Hargeli juhatusel lavale jõudnud [[Rossini]] ooper „[[Sevilla habemeajaja]]“ (1946), [[Mozart]]i „[[Võluflööt]]“ ([[1948]]), Leoncavallo [[Pajatsid|„Pajatsid“]] ([[1949]]), [[Pjotr Tšaikovski|Tšaikovski]] „Jolanthe“ ([[1951]]), [[Verdi]] „[[Aida]]“ ([[1961]]), [[Eugen d'Albert|d'Albert'i]] „Madalik“ ([[1963]]), terve rida ülimenukaks kujunenud operette, näiteks [[Johann Strauß (poeg)|Straussi]] „Nahkhiir“ (1949), Hervé „Mam'zelle Nitouche“ ([[1957]]), Raymondi „Mask sinises“ ([[1958]]), Kitzbergi jant [[Eduard Oja]] muusikaga „[[Rätsep Õhk ja tema õnneloos]]“ ([[1962]]), mida Hargeli eluajal mängiti ligi 140 korda, ning üks läbi aegade menukamaid Vanemuise balletilavastusi „Peer Gynt“ [[Grieg]]i muusikale ([[1959]]).
 
Jaan Hargeli viimaseks lavastuseks Vanemuises jäi Nicolai ooper „Windsori lõbusad naised“ (1965), mida ta jõudis enne oma varajast surma juhatada vaid mõned korrad. Lisaks lavamuusikale juhatas Jaan Hargel sümfooniakontserte, jätkates vajadusel ka flöödimängijana teiste dirigentide käe all sümfooniakontsertidel abijõuna või etendustel haigestunud orkestrante asendades.
Anonüümne kasutaja

Navigeerimismenüü