Lihavõttesaar: erinevus redaktsioonide vahel

Rapa Nui rahvuspark
	UNESCO maailmapärand
Asukoht	Tšiili
Tüüp	Kultuurimälestis
Kriteeriumid	I, III, V
Viited	715
Piirkond*	Ladina-Ameerika ja Kariibi regioon
Koordinaadid	27° 9′ 0″ S, 109° 22′ 0″ W
Nimekirja arvatud	1995 (19. istung)
	* Regioon on UNESCO määratletud

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 27. jaanuar 2014, kell 19:20

Lihavõttesaar (rapanui keeles Rapa Nui) on Tšiilile kuuluv saar Vaikses ookeanis.

Saare pindala on 163,6 km² ja elanike arv 2002. aasta andmete järgi 3791 (3304 inimest elavad pealinnas Hanga Roas).

Ajalugu

Rapa Nui avastas polüneesia pealik ja meresõitja Hotu Matu'a. Ta saabus saarele ühe või kahe kanuu ja oma suguvõsaga. Millal see juhtus, on teadmata. On väidetud, et see juhtus 4. sajandil, samal ajal, mil avastati Havai saared. On ka arvatud, et see juhtus 7. sajandil. See pärineb keelekronoloogia andmetel (rapanui keele erinevusel selle lähimatest sugulastest tahiiti ja markiisi keeltest), samuti mõnel radiosüsiniku meetodil määratud söetüki vanusel, mis arvatakse pärinevat Rapa Nui metsade laastamise algusaegadest. Kuid viimasel ajal on tehtud ka uurimusi, mille järgi Rapa Nui asustati alles 1200. aasta paiku, mil algas massiline metsade maharaiumine.

Tõenäoliselt saabusid avastajad Markiisisaartelt läänest. Nad tõid endaga kaasa banaani, taro, suhkruroo ja hariliku pabermooruspuu, samuti kana ja polüneesia roti.

Õietolmu analüüs setetes näitas, et umbes 1200. aastani oli saar tihedalt metsa täis. Siis hakkas metsade pindala saarel vähenema ja vastavalt ka õietolm setetes harvemaks muutuma. 1650. aastaks kadus setetest õietolm, millest võib järeldada, et selleks ajaks olid saare metsad hävitatud. Metsad koosnesid palmidest Paschalococos disperta, mis välja suri.

Saar on ilmekas näide tsivilisatsiooni laastavast toimest keskkonnale. Saare ajaloo uurimine on näidanud, et saareelanikud on hävitanud kunagi saart katnud palmisalud ja metsad ning seetõttu kaotanud võimaluse ehitada laevu ja paate ning sõita merele kalastama, samuti kontakti muu maailmaga. Ülerahvastatus ja toidunappus on põhjustanud veriseid sõdasid saare hõimude vahel ja inimsöömist.

Euroopale avastas saare 5. aprillil 1722 hollandi maadeuurija Jakob Roggeveen. See juhtus lihavõtete ajal ja selle järgi nimetas ta saare Lihavõttesaareks.

Kultuur

Eurooplased on hävitanud suure osa Rapa Nui kultuurist ja elanikest. Osa hävitamisest on olnud tahtlik, näiteks saareelanike orjusse viimine Tšiilisse ja saare kultuuripärandit kandvate rongorongo laudade hävitamine, osalt tahtmatu, näiteks saarele toodud haiguste (tuberkuloos, rõuged, düsenteeria) abil.

Rongorongo lauad on täidetud hieroglüüfidega, mida ei osata tänapäeval dešifreerida. Rapanuilaste hävitamine eelnes nende kultuuri tundmaõppimisele. Viimasel ajal on hakatud arvama, et rongorongo laudadel ei kasutatagi konkreetset kirjasüsteemi, vaid kirjaeelseid märke, mis abistasid meelespidamist, ja neid laudu ei loetud, vaid jutustati. Kuid see pole kaugeltki üldtunnustatud seisukoht.

Saarel on palju üleelusuurusi inimkujusid ehk moaisid. Need on valmistatud monoliitidest. Algselt olid kujudel silmad^[1] ja "müts". Suurim neist asub "Paro" platool ja kaalub 82 tonni ning on 9,8 meetri kõrgune. On täpselt teadmata, mil moel nad oma asukohta viidi. Oletatavasti toimus see nööride ja puust rullide abil ning võis kaasa aidata metsade hävitamisele saarel. Eurooplaste saabumise ajaks olid rapanuilased jõudnud juba unustada, kuidas kujusid teisaldati, ja rääkisid eurooplastele, et need olevat jumalikul tahtel ise "kõndinud".

Thor Heyerdahli 1986.–1988. aastate ekspeditsioonid tõestasid rapanuilaste väidet Tšehhoslovakkia inseneri Pavel Paveli teooria põhjal, mis väitis, et kujusid liigutati püstiasendis. Köie abil, mille üks ots oli seotud kuju tippu, teine jalamile, oli võimalik kujusid püstiasendis edasi liigutada käputäie inimeste abil.^[1]

Lihavõttesaar kultuuris

Uku Masing kirjutas romaani "Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul", mis ilmus aastal 1989. Selles suudab eesti keeleteadlane dešifreerida rongorongo laudadel kasutatud kirjasüsteemi ja sõidab Lihavõttesaarele, et neid lähemalt uurida.

2008. aasta intsident

2008. aastal üritas Soome turist Marko Kulju varastada ühe kuju kõrva või selle osa. Eemaldatud osa kukkus tükkideks ning Marko sai oma teo eest 17 000 USD trahvi ning saarele saabumise keelu kolmeks aastaks.^[2]