Muudatused

Jump to navigation Jump to search
Eemaldatud 51 baiti ,  5 aasta eest
P
resümee puudub
{{keeletoimeta|kuup=märts 2007}}
 
'''Pärisorjus''' ehk '''pärisorjuslik sõltuvus''' on [[isik]]u kui pärisorja [[feodalism|feodaalse]] sõltuvuse raskeim aste, mida iseloomustab [[feodaal]]ide politsei- ja kohtuvõim, [[talupoeg]]adest pärisorjade [[sunnismaisus]] ja [[teoorjus]], nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine: andami nõudmine abiellumise puhul ja [[surnud käe õigus]].
 
Sõna ise on eesti keeles tänapäeva keelekasutusega võrreldes mõnevõrra eksitav, sest tuleneb omaaegsetest tähendustest "orjus" (siin – töö, teenimine) ja "päris" (siin – omand, vrd. vastandus "päris ja prii").
 
== Pärisorjus Euroopas ==
Euroopas tekkis pärisorjus varakeskajal peale orjandusliku korra üleminekut feodalismile. Orjandusliku korra lõpus maaharimisega tegelenud [[ori|orjad]] ([[servid]]) muutusid feodalismi ajal esimesteks pärisorjadeks. Pärisorjadeks muudeti Euroopas ka enamik vabu kogukonnatalupoegi nende sunnismaisteks muutmise tagajärjel 8.–10. sajandil [[Prantsusmaa]]l, 8.–11. sajandil [[Saksamaa]]l ja 10.–11. sajandil [[Inglismaa]]l. Prantsusmaal moodustasid pärisorjad 11.–13. sajandil rahvastiku enamuse.
 
Pärisorja tapmist hakati käsitlema seaduserikkumisena ja selle eest oli ette nähtud trahv ehk [[meheraha]], mida maksti omanikule.
 
Pärisori erines orjast õiguse poolest abielluda vabalt valitud elukaaslasega, seega omada peret. Pärisorjal oli õigus omada vallasvara.
[[Saksamaa]] idapoolsetes osades tugevnes pärisorjus eriti 16.–18. sajandil, kui kasvas vilja tarbimine, mille tagajärjel suurendati teorenti.
 
Kuigi Lääne-Euroopas algas pärisorjusest vabaksostmine juba 13. sajandil, oli näiteks Prantsusmaal veel 1789. aastal 7% talupoegi pärisorjad. Pärisorjus kaotati enamikus riikides ajavahemikul 1721–1820. [[Rumeenia]]s [[1864]]. aastal.
 
[[Soome]]s, [[Norra]]s ja [[Rootsi]]s ei ole pärisorjust olnud.
[[Tartu ülikool]]i juubeliaktusel 29. novembril 1981 peetud kõnes ütles [[Edgar V. Saks]]:
 
"On vastuvaidlematu fakt, et n.n. maatamehed juba Eesti ajaloo algusest peale põlvenesid sõjavangidest ja nende järeltulijaist, n.n. “Glebae ad scripti”, s.o. Eesti taludes sulastena töötavaist pärisorjadest.
 
Pärisorjus aga Saaremaal kestis edasi, ilmselt mujalt sisseveetavate orjade osas. On kaugelt õigem eestlasi nimetada orjapidajaiks orjade asemel. Eesti taluperemees võis oma orja müüa või maha lüüa! Kõige olulisem järeldus sellest on, et pärisorjad Eestis polnud eestlased. Seda rõhutas Saaremaa ajaloo uurija pastor Körber juba möödunud sajandil, märkides, et “orjad Eestis olid väike osa rahvast ja pealegi ei kuulunud põlisrahva, eestlaste hulka”. Olid teistest rahvastest sõjavangid, ka naised ja lapsed, keda sõjakäikudel toodi sõjasaagina kaasa.<ref>[[Sinu Eest Isamaa]], 1982, nr. 15.</ref>."
 
===Taani ja Liivimaa ordu aeg===
Eestis hakkas pärisorjus tekkima alates 13. sajandist, kui peale vallutamist andsid [[maahärra]]d oma [[vasall]]idele [[kodukariõigus]]e ja [[1315]]. aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Harju ja Virumaal.
 
14. sajandil tekkisid [[sunnismaisus]]e ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi tagasi nõudma ja sõlmiti ka vastastikuseid kokkuleppeid talupoegade tagastamiseks. [[1458]]. aastast on säilinud selline kokkuleppe [[Tartu piiskopkond|Tartu piiskopkonnast]]. Moodustati [[Adrakohus|Adrakohtu]] ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud.
 
15. sajandil sai alguse ka talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus [[vallasvara]]le, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks.
14. sajandil tekkisid [[sunnismaisus]]e ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi tagasi nõudma ja sõlmiti ka vastastikuseid kokkuleppeid talupoegade tagastamiseks. [[1458]]. aastast on säilinud selline kokkuleppe [[Tartu piiskopkond|Tartu piiskopkonnast]]. Moodustati [[Adrakohus|Adrakohtu]] ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud.
 
15. sajandil sai alguse ka talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus [[vallasvara]]le, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks.
===Rootsi aeg===
[[Liivimaa sõda|Liivimaa sõja]] ja [[Rootsi-Poola sõda|Rootsi-Poola sõja]] tulemusel läksid Eesti alad Rootsi riigile.
[[1671]]. aastal anti välja [[maapolitseikorraldus]]e seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi.
 
Seoses Rootsi valitsemise ajal toimunud [[mõisate reduktsioon]]iga määras Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. [[1681]]. aastal andis Rootsi kuningas [[Karl XI]] välja edikti Liivimaale ja Eestimaale kroonumõisate talupoegade senise staatuse muutmiseks, kuulutades kroonumõisate talupojad 14. sajandist kujunenud rüütlimõisate mõisnikest olulises sõltuvuses olevast pärisorjusest priiks, kuulutades nad vabaks analoogselt Rootsi talupoegadega ning lubades neil valida vabalt tegevusala ja asuda õppima koolidesse. Kroonutalupoegade pärisorjus likvideeriti eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. Pärisorjusliku elukorralduse likvideerimise ajaks oli Rootsi riik reduktseerinud 5/6 maadest Liivi- ja 1/2 Eestimaal<ref>[[Aleksander Loit]], [http://www.kleio.ee/wp-content/uploads/2012/01/1-15-1996.pdf Pärisorjuse kaotamise Eestis Rootsi ajal], Kleio, 16 (1996) </ref>.
{{Vaata|Rootsi aeg}}
===Venemaa keisririigi aeg===
[[Põhjasõda|Põhjasõja]] järel Venemaa keisririigiga liidetud Eesti alal 18. sajandil pärisorjuse tugevnemine jätkus ja seda toetas ka [[1739]]. aastal välja antud [[Roseni deklaratsioon]].
 
Pärisorjus kaotati 1816. aastal [[Eestimaa talurahvaseadused|Eestimaal]] ja 1819. aastal [[Liivimaa talurahvaseadused|Liivimaa talurahvaseadusega]], kuid kehtima jäid paljudki pärisorjusega kaasnevad igandid nagu [[teoorjus]], liikumiskitsendused (likvideeriti alles [[1863]]. aasta [[passiseadus]]ega), piiratud [[kodukariõigus]] (muudeti ära aastal [[1865]]) ja [[raudvara]]. 1868. aastal keelustati teoorjus.
 
== Pärisorjus Venemaal ==
Venemaal olid pärisorjuse alged olemas juba Kiievi-Vene riigi ajal, kui talupoegi sunnismaisteks muudeti. Üldine talupoegade pärisorjastamine algas Venemaal 15. sajandil.
 
[[1497]]. aastast tohtisid talupojad ühe mõisniku juurest teise juurde minna ainult nädal enne ja pärast sügisest [[Jüripäev|jüripäeva]] [[sudebnik]]u loal, makstes endisele mõisnikule lahkumisandamit. 16. sajandil viidi Venemaal pärisorjastamine lõpule kehtestades [[keeluaasta]]d ja [[määraasta]]d.
 
[[1649]]. aasta [[Maakogu seadustik]] vormistas pärisorjuse Venemaal seaduslikult ja muutis [[mõis]]a kirjetesse kantud talupojad mõisniku pärandvaraks. 18. sajandi algul levis pärisorjus ka Ukrainasse. [[1760]]. aastal said mõisnikud õiguse oma vastuhakanud talupoegi karistuseks [[Siber]]isse saata.
 
Pärisorjus kaotati Venemaal [[1803]]., [[1842]]. ja [[1861]]. aasta [[Venemaa talurahvareform|talurahvareform]]iga.
16 887

muudatust

Navigeerimismenüü