Riia ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

Koordinaadid puuduvad! Aita lisada (?)
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
195. rida: 195. rida:


{{commonskat|History of Riga}}
{{commonskat|History of Riga}}
{{commonskat|Postcards of Riga|Riia ajaloolistel postkaartidel}}

==Vaata ka==
==Vaata ka==
*[[Läti ajalugu]]
*[[Läti ajalugu]]

Redaktsioon: 17. jaanuar 2014, kell 16:02

Riia ajalugu on ülevaade Läti Vabariigi pealinna Riia ajaloost.

Riia
läti Rīga
Pindala 307,2 km²
Elanikke 709 145 (2010)
Koordinaadid Koordinaadid puuduvad! Aita lisada.
Riia asendikaart

Asustus muinasajal

Piiskop Alberti kujutis Riia 800. juubeli mündil.

Juba enne Riia linna asutamist kulges mööda Daugava jõge kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni, mis viis Dnepri kaudu Mustale merele ja Bütsantsi. Tänapäeva Riia kohal olevat varjulist sadamapaika Daugava suudme lähedal on mainitud juba 2. sajandil, kui seal paiknes liivlaste asula.

12. sajandiks oli see asula kasvanud kohaliku tähtsusega kaubanduskeskuseks. 1184. aastal saabus saksa kaupmeeste kutsel augustiinlaste mungaordu liige Meinhard liivlaste asualale tänapäeva Riia lahes Daugava jõe suudmesse, kus ta asus Ükskülas (liivi keeles Ikšķile) ehitama kirikut. 1186. aastal asutati Meinhardi eestvõtmisel Daugava jõe paremale kaldale Ükskülasse kivilinnus. Järgmiseks Liivimaa piiskopiks nimetatud Berthold tapeti vägivaldsele ristiusutamisele vastu olnud liivlase Ymauti poolt liivlaste ja piiskopi sõdalaste vahel 1198. aastal.

Rooma-katoliku kiriku Bremeni-Hamburgi peapiiskopkond oli juba alates oma loomisest 787. aastal seotud kirdepoolsete aladele ristiusu levitamisega 1199. aastal andis Rooma paavst Innocentius III välja bulla, millega kutsus kristlasi üles pärast esimesi relvastatud konflikte liivlastega misjonitööd läbiviinud Liivimaa kiriku kaitsele, võrdsustades sellega retked Liivimaale palverännakutega Jeruusalemma. Senine Bremeni toomhärra Albert, kes pühitseti 1199. aastal Bremenis Liivimaa kolmandaks piiskopiks, omades järgnevaks paganate allutamiseks ja maaalade vallutamiseks lisaks paavsti üleskutsele, ka Saksa-Rooma riigi keisri Philippi toetust antud ettevõtmisele jõudis 1200. aastal umbes 1500 ristisõdija ja 23 laeva eesotsas Liivimaale.

Linna asutamine

1201. aastal asutas piiskop Albert von Buxhoeveden Daugava jõe paremal kaldal Riia linna. Ta andis ühe kolmandiku sellest 1202. aastal asutatud Mõõgavendade ordule tänuks abi eest piiskopivõimu kaitsel ja liivlaste maa vallutamise eest, kuhu linn rajati. Kuna Liivimaa piiskopil ei olnud ilmalikku võimu, korraldasid elu linnas Mõõgavendade ordu ja hiljem auväärsetest linnakodanikest valitud Riia raad. Linn asetses Daugava jõe paremal kaldal, Daugava jõe suudmesse aga rajati kindlustatud tänapäevaks Riia linnaga liidetud Daugavgrīva asula, kus tegutsesid Dünaburgi klooster ja Dünamünde komtuur.

Pärast Riia linnuse rajamist viis Albert Liivimaa piiskopi residentsi Ikšķilest üle paremini kaitstud Riia linna ning senine Ikšķile ehk Üksküla piiskopkond sai Riia piiskopkonna nimetuse, kuid säilitas alluvuse Bremeni peapiiskopkonnale. Aastaks 1206 alistas ta Mõõgavendade ordu jõududega liivlased ning 1208. aastaks latgalid. 1209 vallutasid Jersika linnuse Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu rüütlid ja Jersika vürstist Vissevaldist (Vsevolod) sai piiskop Alberti vasall.

Riia peapiiskopkonna ja Liivimaa ordu valdused Liivimaal 1260. aastal

Keskaeg

1211. aasta 25. juulil pandi nurgakivi praegusele Riia toomkirikule, kuid 1215. aasta veebruaris – märtsis toimus linnas, mis hävitas Riia linna; tules hävines esimene Toomkirik ning sellega külgnevad hooned. Aastatel 1221-1226 alustas tegevust Riia raad ning linna omavalitsuse kehtestamisega ühtlasi tunnistati Riia linna, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võrdõiguslikkust. Riiale omistatakse Gotlandi (Visby) linnaõigused. 13. sajandi esimene poolel jätkus linnast välja jäävate territooriumide hoonestus; ehitati Püha Vaimu konvent, Riia Püha Jakoobuse kirik, Riia toomkirik ja toomkapiitli hoone, teine piiskopiloss jne; linn ümbritsetakse uue kaitsevalliga, mis kulges piki Daugava jõge kuni Püha Vaimu konvendini ja piki Riia jõge kuni praeguse Püssirohutornini ning otsesuunas piki Torni tänavat.

8. septembril 1282. aastal sõlmis Riia linn lepingu Lüübeki ja Visby linnadega ning alates 1282. aastast kuulus Riia Hansa Liitu. Riia kujunes aja jooksul Vana-Liivimaa Saksa ordu Liivimaa haru (Liivimaa ordu) valduste ja Riia peapiiskopkonna keskuseks.

Aastatel 1297–1330 toimus Riia linna, Riia peapiiskopkonna ja Liivimaa ordu vahel võimuvõitlus domineerimise eest Liivimaal, mille ajendiks oli Liivimaa ordu soov saavutada kontroll ja valitsemine kogu Liivimaal, analoogselt Saksa ordu poolt Preisimaal (Ermlandi, Kulmi, Pomesaania ja Samlandi) piiskopkondade üle saavutatud kontrolliga.

1330. aastal pärast Riia linna allutamist lõplikult Liivimaa ordule: linn pidi minema ordu ainuvõimu alla, ordule pidi tagasi antama linnusekoht ning see pidi ka üles ehitatama, samuti pidi ordu poolt määratud linnafoogt osa võtma rae igapäevasest tööst. Nii kehtestus linna üle üpris otsene võim, mis suunas muuhulgas ka selle sisepoliitikat. 1330. aastal alustati ka Riia lossi ehitamist, loss valmis 1353. aastal, hiljem sai hoone Liivimaa ordu ordumeistri residendiks.

14. sajandi 30-ndatel aastatel kujunes Riia Uue turuplatsi läheduses välja linna haldus- ning avaliku elu keskus - Raeväljak, mille äärde ehitatati uus raekoda ning arvatavasti ka nn Uus maja ehk hilisem Mustpeade maja.

Riia 1575. aasta puugravüüril

1452. aastal sõlmitud Kirchholmi lepinguga said Liivimaa ordu ja Riia peapiiskop kaksikvõimu Riia linna üle ning Riias asetsev Riia peapiiskop ja Liivimaa ordu olid 15. sajandi algusest kuni Liivimaa sõjani ka Liivimaa maapäeva ning regiooni juhtivad poliitilised jõud.

Riia 1650. aastal, Johann Christoph Brotze

Liivimaa ordu ja Riia linna vahel puhkenud nn Kümneaastase sõja ajal (1481-1491) ründasid 1484. aastal linnaelanikud ordumeistri kantsi Riia lossi ja pärast 6-kuulist piiramisrõngas olemist, andis lossi garnison alla ning Riia raad otsustas lossi maha lõhkuda. Liivimaa ordumeistri residents viidi üle Cēsis (eesti k. Võnnu). Ordumeister Walter von Plettenbergi valitsuse ajal Liivimaa ordu ja Riia linna vägede vahelise Neuermühleni lahingu tulemusel, mille võitsid orduväed tunnistas Riia peapiiskop ja Riia linn, ordu ülemvõimu Liivimaal ja Kirchholmi leppe järgne olukord taastati, samuti ehitati taas üles Riia ja Dünamünde ordulinnused.

Aastal 1522 toimus Riias reformatsioon, mis lõpetas Riia peapiiskopi võimu. 1524. aastal kerkis kahtlus, et Riia toomkirikus asuv Neitsi Maarja kuju on tegelikult nõid. Selleks, et asjas selgust saada, korraldati nõiakatse ja kuju visati Daugavasse. Kuju oli puust ega uppunud, järelikult tunnistati ta nõiaks ja põletati ära.

1537. aastal alustati Riia uue kindlustussüsteemi väljaehitust, mille käigus loodi kuni 11 m kõrgune mullavall ning veetõkked.

Riia Rzeczpospolita Inflanty keskusena

Riia ja Lätimaa Rzeczpospolita Inflanty osana

Aastatel 1558–1583 Vana-Liivimaa aladel toimunud Liivimaa sõja algetapi Vene-Liivimaa sõja tulemusel sõlmis Moskva tsaaririik 1582. aastal Poolaga Jam-Zapolski vaherahu ning Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Poolale ning Riia linn läks, 7. aprillil 1581. aastal Poola kuninga võimu alla, kuid jäi 1582. aastani vabalinna staatusesse, Riia oli ka 1561. aastal moodustatud Liivimaa rüütekonna keskus. Riia linna ümbritsevad maad kuulusid Võnnu vojevoodkonda ehk Cesise vojevoodkonda. Rzeczpospolita võimu all ja katoliiklus Riias ja Liivimaal taastati (Vt. Reformatsioon Liivimaal ja vastureformatsioon).

 Pikemalt artiklis Poola aeg, Liivimaa hertsogkond

Riia Rootsi kuningriigi Liivimaa provintsis

Aastatel 1600–1611 toimunud Rootsi-Poola sõjas piirasid Rootsi väed kaks korda edutult Riia linna, kuid ei suutnud linna vallutada.

1621. aastal läks Riia nagu kogu Liivimaa Rootsi kuningriigi koosseisu ja uuesti kehtestati usundina protestantism.

Vene–Rootsi sõja ajal, mis toimus 1656–1658, piirasid linna Vene tsaaririigi väed, kuid ei suutnud seda vallutada. Rootsi võimu ajal oli Riia Rootsi krooni valduste kõige suurem linn.

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg, Läänemereprovintsid

1621–1710, kui Riia linn on Rootsi võimu all täiustati Riia kindlustussüsteemi: ehitati 6 bastioni, neli raveliini, mullavallide välisseinad müüriti kividega ning neisse ehitatakse kasematid ja püssirohulaod, toimus veetõkete süvendamine ja laiendamine.

Riia Põhjasõjas

 Pikemalt artiklis Põhjasõda
Lahingutegevus Põhjasõjas aastatel 1700–1709

Põhjasõda Liivimaal algas 1700. aastal Saksimaa kuurvürstiriigi ja Rzeczpospolita kuninga August II Tugeva rünnakuga, läbi Kuramaa hertsogiriigi Liivimaa strateegilisele tugipunktile Riia linnale.

Pärast Rootsi vägede võitu Narva all suundus Rootsi kuningas Karl XII piiratava Riia juurde ning vabastas linna piiramisest. 1701. aasta 9. juulil toimus Riia all Spilve lahing, mille käigus purustati August II väed ning ka talle abiks saadetud vene väekoondis Lucavsala (Lutzausholm) saarel. Koknese piiskopilinnuses paiknenud Vene väed Anikita Repnini juhtimisel taganesid Venemaale, Pihkvasse.

 Pikemalt artiklis Riia piiramine (1701)

Pärast Rootsi vägede kaotust Ukrainas Poltava lahingus, alustasid Vene väed Liivimaa lõplikku vallutamist 1709. aasta 27. oktoobril (ukj 6. oktoobril) Riia blokeeriti Vene vägede poolt ja 2. (13. ukj) detsembril suleti linna ümber blokaadirõngas. Riia piiramine algas vene vägede poolt linna pommitamine suurtükkidest, Anikita Repnini juhtimisel. 1711. aasta maikuus toodi Riia alla piiramissuurtükid, 4. (15.) juulil Riia linna komandant Nils Stromberg kapituleerus, pärast ebaõnnestunud Rootsi laevastiku dessandi katset Dünamünde juures. Vene sõjavangi langes Riia garnisonist 5132 meest, kellest 2905 olid haiged.

 Pikemalt artiklis Riia piiramine (1710)

12. (23.) juulil asusid linna kindralfeldmarssal Boriss Šeremetjev ning Riia rae esindajad andsid talle üle kaks sümboolset Riia linna kuldset võtit. Riia linna kapitulatsiooni ja Venemaa tsaari alluvusse mineku kohta koostati Riia linna kapitulatsiooniakt, mille sõlmisid Liivimaa rüütelkond ja Riia rae esindajad ning Vene vägede poolt B. Šeremetjev. 12. oktoobril 1710. aastal kinnitas tsaar Peeter I kapitulatsiooniakti ning kinnitas kõik baltisakslastest Riia linnakodanike ja Liivimaa rüütelkonna õigused ja privileegid, mis olid ka aluseks hilisemale Balti erikorrale Liivimaal, Venemaa keisririigis.

Pärast Põhjasõja käigus 1710. aastal Liivimaa alistumist liideti lätlastega asustatud Põhja-Lätimaa Riia kubermang, kuhu kuulus kolm maakonda: Riia maakond, Wendeni maakond ja Pärnu-Kokenhuseni maakond.

Riia raekoda, 1780, Johann Christoph Brotze
Riia linna vallutamisplaan (1.-5. september vkj) 1917. aastal ja Eesti saarte vallutamise, Operatsioon Albioni plaan

Riia Venemaa keisririigi Liivimaa kubermangus

1710. aastast kuulus Riia Venemaa keisririgi võimu alla. Formaalselt kinnitas selle Nystadi rahuleping, mis sõlmiti 1721. aastal.

Liivimaa, Põhja-Läti osa liitmisel Venemaa keisririigiga moodustati 1719. aastal Riia kubermang, mille keskus oli Riia linn. 1783. aastal moodustas Venemaa keisrinna Katariina II Venemaa haldusreformi käigus Riia kubermangust Riia asehalduskonna, kuid 1796. aastal kaotas Venemaa keiser Paul I Riia asehaldurkonna ja taastas Balti erikorra Eesti- ja Liivimaa kubermangududes. 1801. aastal Napoleoni sõdade ajal moodustati Vene keisririigi piiriäärsetes kubermangudes uuesti kindralkubermangud, Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner oli ühtlasi ka Riia sõjakuberner.

Riia Polütehnilise Instituudi hoone 1900. aastal

1812. aastal, Napoleoni sõjakäigu ajal Venemaale 1812. aasta Isamaasõdas, tungisid Kuramaale Prantsusmaa liitlasest Preisimaa kuningriigi väeüksused, mis hõivasid juuli esimesel poolel enamiku Kuramaa kubermangust ja ähvardasid ka Riia linna. Vägede lähenemisel Riiale lasi Riia kindralkuberner ja Eestimaa, Liivimaa ning Kuramaa kubermangu tsiviilülemjuhataja Magnus Gustav von Essen põletada Riia eeslinnad. Tugeva tuule tõttu väljus tuli kontrolli alt ning jättis hulga linnakodanikke peavarjuta (linna 33 000-st elanikust ligi 10 000 jäid koduta).

1816. aastal asutati Riia Börsikomitee, 1852. aastal avati hobuomnibussiliin, 1861. aastal ehitati Daugavpilsi-Riia raudtee ning Riia raudteejaam.

1857. aastal arvati Riia välja Venemaa kindluste nimekirjast ning lammutati linna kaitsevallid ning aastatel 1857–1863 ehitati Riia ringteede võrk.

1882. aastal avati Riias hobutrammiliiklus ning linna telefonivõrku lülitati esimesed 54 telefoniabonenti.

1894. aastal alustas Riias tegevust Vene-Balti vagunitehas, 1898. aastal Elektrotehnikatehas (hilisem VEFi tehas).

Rahvuslik ärkamisaeg

Lätlased muutusid Riia kõige arvukamaks rahvusrühmaks 19. sajandi keskel. Kasvav läti kodanlus muutis Riia lätlaste rahvusliku ärkamise keskmeks. 1868. aastal asutati Riia Läti Selts ja 1873. aastal korraldati esimene Läti laulupidu.

1862. aastal asutati Riias Liivimaa kubermangu ja Läänemere kubermangude elanikele tehnilist haridust andev Riia Polütehnikum. Humanitaarharidust kubermangude elanikele anti Tartu ülikoolis.

Esimene maailmasõda

1919. aasta 1. mai paraad Riias, Läti SNV pealinnas

Esimese maailmasõja käigus hõivasid Saksa väed 1914–1915 Lõuna-Lätimaa kuni Riiani ning Riia linna 3. septembril (21. augustil vkj) 1917. aastal. Sõjategegvuse ajal evakueeriti Riiast, mis oli üks Venemaa keisririigi arenenumaid tööstuslinnu ca 200 000 elanikku Venemaa sisekubermangudesse.

1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed pärast ajutist vaherahu uuesti pealetungi ning vallutasid Lätimaa ning ka Riia linna, jõudes välja Pihkva jooneni.

Balti hertsogiriik

Juba 1917. aasta 17 vkj/30. detsembril oli Riias paiknev Liivimaa rüütelkonna juhtkond teinud avalduse ja otsuse eralduda Oktoobrirevolutsioonijärgsest enamlaste Venemaast. Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti kreisisaadik Heinrich von Stryki poolt Saksa välisministeeriumi kaudu üle Nõukogude Venemaa esindajale Vatslav Vorovskile Stockholmis 15/28. jaanuaril 1918. 5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.

Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhtimisel Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine Riias tegutsenud maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid ka rüütelkondades esindamata linnade, vaimulikkonna ja valdade talupoegade esindajad. 12. aprillil 1918 kuulutas Baltimaade Ühendatud Maanõukogu Riias Balti Hertsogiriigi välja.

Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu koos Kuramaa maanõukoguga valis 8. novembril Balti regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee. Regendinõukogu andis Heinrich von Strykile 11. novembril 1918 volituse hertsogiriigi esindamiseks välismaal. 3. märtsil 1918 sõlmiti Brest-Litovski rahuleping, millega Nõukogude Venemaa loobus Baltimaadest ja need läksid Saksamaa kontrolli alla.

Lahingutegevus 1918-1919. aastal Eestis ja Lõunarindel Lätis
Fail:Freedom Monument (Riga).jpg
Vabadussammas Riias
 Pikemalt artiklis Balti hertsogiriik

27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust. 1918. aasta novembris algasid Saksamaal rahutused, Saksamaa keiser loobus troonist 11. novembril sõlmiti I maailmasõja kaotanud Saksamaa keisririigi ja Antantariikide vahel Compiegne'i vaherahu ja Saksamaa tõmbas kõik oma väed Baltimaadest välja, jättes need õiguslikku vaakumisse.

Läti iseseisvumine

18. novembril 1918. aastal kuulutasid lätlased välja oma iseseisva Läti riigi ja Riiast sai Läti Vabariigi pealinn. Riias moodustati Läti Ajutine Valitsus, mida juhtis Karlis Ulmanis.

Läti SNV

Taganevate Saksa vägede kannul pealetungi alustanud Nõukogude Venemaa Punaarmee vallutas 3. jaanuaril 1919. aastal Riia ning Läti punastest küttidest koosneva Läti nõukogude kütidiviisi toel kuulutasil Läti bolševikud Riias välja Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi, mis oli nende valduses kuni sama aasta 22. maini.

Läti rahvuslikke sõjajõude omamata Läti Vabariigi valitsus nõustus Lätis asuvatest saksa vägedest ja baltisakslastest ning vene valgekaartlastest moodustatatud Landesveeri modustamisega, kuid 1919. aasta mais-juunis hõivas Landesveer peaaegu kogu Läti territooriumi, mis oli Nõukogude Venemaa poolt hõivamata ja valmistus seal taas välja kuulutama Balti hertsogiriiki.

Landesveeri sõda

Järgnes Landesveeri sõda, milles Eesti sõjaväe Lõunarinde 2. Diviisi väed koos Põhja-Läti brigaadiga (lv), ülem polkovnik Jorģis Zemitāns (Läti 1. Volmari polk, ülem alampolkovnik Jūlijs Jansonsi, Läti 2. Võnnu polk, ülem alampolkovnik Krišjānis Berķis ning suurtükipatareid) purustasid Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis lahingutes Landesveeri ja taastasid Läti omariikluse.

1919. aasta 2. juulil, kui eesti väed olid jõudnud juba Riia linna alla, hakkas kehtima Anatandi riikide sõjalise missiooni vahendusel sõlmitud relvarahu, Anatandi riikide eesmärk oli säästa Landesveeri vägesid võitluseks Nõukogude Venemaaga.

 Pikemalt artiklis Läti Vabadussõda

Bermondtiaad

1919. aasta sügisel liideti säilinud riigisaksa Vabakorpuse ja baltisakslaste maakaitseväe Landeswehr Vene valgekaartlase Pavel Bermondt-Avalov juhtimise ja Läänearmee kontrolli alla ning 1919. aasta septembris ja oktoobril õnnestus Bermondt-Avalovil enda kontrolli alla saada ka Kuramaa. 6. oktoobril 1919. aastal nõudis P. Bermondt-Avalov K. Ulmanise valitsuselt "Läänearmee" Riiast läbilaskmist, selle minekuks rindele enamlaste vastu, 8. oktoobril alustasid P. Bermondt-Avalovi üksused pealetungi Riiale. Mööda Riia-Miitavi kiviteed mööda tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut, Babiti järve juurest alustasid edasimarssi vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna.

Läti Ajutine Valitsus palus Eestilt sõjalist abi ning Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril Soomusrongide diviisi ülemale käsu, saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi (Kapten Irv ja nr. 2). Soomusrongide Riiga saabumise ajaks olid Läti valitsusasutused linnast juba evakueeritud ning Läti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Dāvids Sīmansons, peaminister K. Ulmanis ja välisminister Zigfrīds Anna Meierovics teatasid, et nad on otsustanud Riia maha jätta....

Siiski Läti, Eesti vägede ühisrünnaku ja Liitlasvägede missiooni survel pidid P. Bermondt-Avalovi väed Lätist lahkuma.

Iseseisev Läti

11. augustil 1920 sõlmiti Riias Läti ja Nõukogude Venemaa vahel rahuleping.

18. märtsil 1921 sõlmiti Riias pärast Nõukogude-Poola sõja lõppu Poola-Nõukogude Venemaa rahuleping.

Teine maailmasõda ja okupatsioonid

Aastatel 1940–1941 ja 1944–1991 oli Läti NSV Liidu poolt okupeeritud ning Riia oli Läti NSV pealinn.

Riia taasehitatud raekoda
Riia Mustpeade maja

Teise maailmasõja ajal okupeeris Saksamaa kogu Läti kahe nädala jooksul pärast kallaletungi NSV Liidule ning Riia oli Saksa Riigi poolt okupeeritud Baltimaadel ja Valgevenes moodustatud Ostlandi riigikomissariaadi keskus. 1941. aasta sõjasuvel hävinesid Riias ajaloolised Peetri kirikust, Riia raekoda ja Mustapeade vennaskonna maja. Nõukogude võimu ajal taastati ainult Riia Püha Peetri kirik, raekoda, Mustapeade maja ja sellega liituva Schwabe maja varemed aga lammutati ning hooned taasehitati alles 2003. aastaks.

Sõja lõpus, oktoobris 1944 vallutasid Riia taas Nõukogude väed. Nõukogude okupatsiooni ajal oli Riia Balti Sõjaväeringkonna keskuseks ja 1988. aastal alanud Läti iseseisvusprotsessi vastu tegutsenud Riia OMONi tegutsemisbaasiks.

Aastal 1991 sai Riia taas iseseisva Läti Vabariigi pealinnaks.

1990. aastast peetakse Riias II maailmasõjas osalenud ja Läti vabaduse eest võidelnud Läti leegionäride mälestuspäeva.

Riia vanalinn

 Pikemalt artiklis Riia vanalinn (lv)


Riia vanalinna ajaloolised vaatamisväärsused

Pilte

Vaata ka

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Riia_ajalugu&oldid=3824823"