Artur Axmann

Artur Axmann (18. veebruar 1913 Hagen – 24. oktoober 1996 Berliin) oli saksa poliitik ja noorsoorganisatsioonide juht.

1928. aasta novembris astus Artur Axmann Hitlerjugendisse, varsti seejärel sai temast Berllini Weddingi linnaosa Hitlerjugendi allorganisatsiooni juht. Samuti oli ta kuni gümnaasiumi lõpetamiseni 1931. aastal Natsionaalsotsialistliku Õpilasliidu aktiivne liige. Seejärel asus Axmann Berliini Ülikoolis õppima majandus– ja riigiteadusi. Kuid oma ema töötuksjäämise tõttu oli ta varsti sunnitud ülikooliõpingud katkestama. 1931. aasta septembris astus ta Natsionaalsotsialistlikkusse Saksa Töölisparteisse. 1932. aastal kutsuti ta Hitlerjugendi juhtkonda. 1934. aastal sai ta Hitlerjugendi Berllini piirkonnajuhiks.

1. mail 1940 sai ta riigi noorsoojuhi (Reichsjugendführer) Baldur von Schirachi asetatäitjaks ja 8. augustil 1940 riigi noorsoojuhiks.

1941. aastal astus ta vabatahtlikuna Wehrmachti. Sai Idarindel võideldes sedavõrd raskesti haavata, et kaotas vasaku käe. 1941. aasta oktoobris valiti ta Riigipäeva liikmeks.

Pärast Adolf Hitleri enestappu 30. aprillil 1945 põgenes Axmann füüreri punkrist. Tal õnnestus Berllinist lahkuda. Pärast Teise maailmasõja lõppu kuulutati Adolf Axmann ametlikult surnuks. Ta varjas end Erich Siewert'i nime all Mecklenburg-Vorpommernis. 1945. aasta detsembris võeti ta Lüübekis vahi alla. 1946. aasta oktoobris lasti ta vangistusest vabaks, kuid 1947. aasta juulis vahistati uuesti. 1949. aasta mais mõisteti ta kolmeks aastaks ja kolmeks kuuks vangi. 1958. aastal karistas Berliini kohus teda sõjakuritegude eest 35 000 marga suuruse trahviga.

Seejärel tegutses Axmann ettevõtjana, kuid ilma erilise eduta. 1995. aastal avaldas ta mälestusteraamatu "Das kann doch nicht das Ende sein" ("See ei saa ometi lõpp olla").