Kasutaja:Taavi27/Hiiumaa ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Taavi27 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Taavi27 (arutelu | kaastöö)
52. rida: 52. rida:
1960. aastate alguses pandi peaaegu kõigisse Hiiumaa kodudesse elekter.<ref name="Põllo7" />
1960. aastate alguses pandi peaaegu kõigisse Hiiumaa kodudesse elekter.<ref name="Põllo7" />


1989. aastal toimusid Hiiumaa rajooni rahvasaadikute nõukogu valimised esmakordselt mitme kandidaadiga. Valitud saadikud otsustasid luua Hiiu maakonna alates 1. jaanuarist 1990. aastal.<ref name="Hiiu" />
1989. aastal toimusid Hiiumaa rajooni rahvasaadikute nõukogu valimised esmakordselt mitme kandidaadiga. Valitud saadikud otsustasid luua Hiiu maakonna alates 1. jaanuarist 1990. aastal.<ref name="Hiiu" /> Peale Vene sõjaväeosade ja piirivalve lahkumist saart esialgu ei avatud. Kuni 1993. aastani pidi saarele pääsemiseks olema saarel välja antud külaliskaart.<ref name="Põllo8">Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 48</ref>

Peale Vene sõjaväeosade ja piirivalve lahkumist saart esialgu ei avatud. Kuni 1993. aastani pidi saarele pääsemiseks olema saarel välja antud külaliskaart.<ref name="Põllo8">Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 48</ref>


Hiiumaa ringtee asfalteerimine lõppes 2000. aastal.<ref name="Põllo8" />
Hiiumaa ringtee asfalteerimine lõppes 2000. aastal.<ref name="Põllo8" />





==Viited==
==Viited==

Redaktsioon: 1. detsember 2013, kell 19:48

Ajalugu

Muinasajast varauusajani

Kõpu poolsaare esimesed osad ilmusid merest umbes 11 500 aastat tagasi.[1] Kõpu muinassaare vanimad söeproovid dateeruvad umbes aastasse 5700 eKr.[2] Saarel paiknevaid asulaid ei kasutatud esialgu aastaringi, kuna tollal väga väikene saar ei pakkunud piisavalt äraelamisvõimalust. Saarel elati eelkõige kevadtalvel, kui on parim aeg viigreid ja hülgeid küttida.

Üleminek maaviljelusele toimus Hiiumaal noorema kiviaja lõpus umbes 3000 eKr.[3] Kiviaja lõpuks oli asustus levinud üle kogu Hiiumaa.[4] Nooremal pronksiajal hakati surnuid kivikirstkalmetesse matma ning saarel oli välja kujunenud valdavalt viljelusmajandusest elatav kogukond. [5]

Rauaajast on Hiiumaalt leitud saarelt põletusmatuseid ning üksikleide, mis viitavad asustuse edasipüsimisele piirkonnas.[6] Saarelt on leitud 11.-12. sajandisse kuuluvad põllujäänused, mis annab alust arvata, et Hiiumaal oli hilisrauaajal asustus ning saare asustus on olnud järjepidev.[7]

Keskaja alguses oli saar väga hõredasti asustatud, aga asustus püsis. 1228. aastal toimus saare esmamainimine, kui Saksa kuningas Heinrich VII Hohenstaufen läänistas saare piiskop Gottfriedile tühja saare mida nimetakse Dageidaks.[8] 1254. aastal läänistas piiskop saare kirdeosa Saksa Ordu Liivimaa harule, Käina ümbrus jäi Saare-Lääne piiskopi valdusesse. [9] Ordu valdused moodustasid Pühalepa ametkonna, mis allus Maasilinna foogtile. Ordu ala keskuseks rajati Pühalepa mõis, mis hiljem kandis Suuremõisa nime. Sajandi vahetusel rajati gooti stiilis Pühalepa kirik, mis sai Pühalepa kihelkonna kirikuks. Saare-Lääne piiskopi valduste keskuseks kujunes Käina, kuhu ehitati samanimeline kirik. Ametkond paiknes arvatavasti Putkaste mõisas, mis hiljem läänistati.[9]

14. sajandil tekkis Reigi ümbrusesse, Tahkuna poolsaarele ja Kärdla rannarootsi asustus.[10] 16. sajandi alguses mainitakse Valipe kindlustatud mõis. Tegemist on ühe vähese teadaoleva keskaegse kaitserajatisega Hiiumaal. [9]

Viimane Saare-Lääne piiskop Johannes V müüs 1559. aastal oma valdused Taani kuningas Frederik II-le. See tähendab, et Hiiumaa lõuna- ja lääneosa läks Taani valitsuse alla. 1561. aastal sõmis viimane Saksa Ordu Liivimaa haru meister Gotthard Kettler alistumislepingu Pooolaga ning likvideeris orduriigi. Endise Maasilinna foogtkonna alad, muuhulgas ka Ida-Hiiumaa, olid 1562. aastani reaalse valdajata. Juba 1562. aastast on teateid, et saare on omandanud Taani. 1563. aastal vallutas Rootsi Taanilt saare ning saar vahetab järgmine kord omanikku alles Põhjasõja käigus. Hiiumaa hakkas Rootsi riigis kuulumaa Haapsalu lossilääni alla.[8]

Varauusajast 1914. aastani

1624. aastal sai väljapaistvate teenete eest Rootsi riigile Jakob de la Gardie enda valdusesse kolm neljandiku saarest.[10] Samal aastal rajati Kõrgessaare mõis koos Kõrgessaare sadamaga, mille kaudu hakati pidama korrapärast laevaühendust Stockholmiga.[10] 1627. aastal eraldati Pühalepa kihelkonnast Loode-Hiiumaal asuv Reigi kihelkond. De la Gardie valduste põhjal loodi 1628. aastal Haapsalu krahvkond, kuhu kuulus ka Hiiumaa.[8] Samal aastal rajati Hütile de la Gardie eestvedamisel Eesti esimene klaasikoda. [10]

Peaaegu terve 17. sajandi oli Hiiumaa eravaldus. 1684-1691 toimus saarel mõisate reduktsioon, mille käigus saar riigistati.[8]

Põhjasõja tulemusena läks Hiiumaa 1710. aastal Vene tsaaririigi koosseisu. Sõja järgselt kuulus saar Eestimaa kubermangu Haapsalu ja Lääne kreisi.[8]

1712. aastal anti saare riigimaad rendile.[8] 1755. aastal tagastati kolmveerand Hiiumast De la Gardie'de pärandina Stenbockidele.[8] 1755.-1772. aastal ehitati Ebba Margaretha Stenbocki eestvedamisel Suuremõisa mõis. Stenbockid hakkasid Reigi ümbruses elavate vabade rootsi talupoegade koormisi suurendama. See kutsus viimastes esile ägeda vastupanu, mis lõppes sellega, et 1781. aastal küüditati Katariina II käsul üle tuhande hiiurootslase Ukraina.[10][11]

1781. aastal omandas Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg Kõrgessaare mõisa ning juba 18. sajandi lõpus kuulus juba peaaegu kogu Hiiumaa Ungern-Sternbergidele.[12] 1829. aastal asutati Ungern-Sternbergide eestvedamisel Suuremõisas kalevivabrik, mis viidi juba järgmisel aastal Kärdla. Kärdla kalevivabriku juurde kujunes töölisasula, millest kujunes tänane Kärdla linn.[13]

1866. aastal moodustati Käina kihelkonna lõunapoolsele alale Emmaste kihelkond. Emmaste Immanueli kirik valmis 1867. aastal.[14]

Talude päriseksostmine puudutas Hiiumaad 19. sajandi viimastel kümnenditel. Mõisarendi talusid säilis kuni Eesti Vabariigi loomiseni.[15]

1912. aastal hakati Hiiumaale rajama Peeter Suure merekindluse eelpositsiooni. Lõunas Tahkuna poolsaarel ja põhjas Hankos asuvad kaitserajatised pidid takistama Soome lahte sissesõitu. Rannpatareisid rajati Tahkuna, Sõrule, Hirmustesse ning Lehtma. Lehtma ja Tahkuna vahele ehitati kitsarööpmeline raudtee.[16]

1914. aastast nõukogude ajani

Esimese maailmasõja alguses lahkus tsaariarmee Hiiumaalt. 1917. aasta oktoobrist kuni 1918. aasta novembrini oli saar Saksa okupatsiooni all.[17] Kuna Saksamaal oli kasutusel uus kalender siis toimus kalendrireform Hiiumaal koos Saaremaaga juba 1917. aasta sügisel.[18]

Hiiumaa kuulus Eesti Vabariigis Läänemaa koosseisu. Saarel elas umbes 16 000 inimest.[19] Ainukeseks suurtööstusettevõtteks Hiiumaaal oli Kärdla kalevivabrik umbes 400 töötajaga. Tähtsaks sissetulekuallikaks oli purjelaevandus.[19]

1920. aastal muudeti Kärdla aleviks ning 1938. aastal kolmanda astme linnaks.[20]

28. septembril 1939. aastal sõlmitud Baaside lepingu kohaselt alustati Hiiumaale rannakaitsekindlustuste ehitamisega, eelkõige Tahkuna poolsaarele.[21]. 19. oktoobril 1940. aastal saabusid saarele esimesed punaväelased.[8] Pärast 1940. aasta kommunistlikku riigipööret senine omavalitsuslik riigiaparaat asendati uuele võimule ustavate inimestega, suurmajapidamised likvideeriti, vabaturumajandus keelati ning suurtootmisvahendid riigistati. Hiiumaa avamererand suleti ning mere äärde minek keelati.[21]. Juunis 1941 küüditati Hiiumaalt üle 200 inimese.[22].

Saksa vägede operatsioon Siegfried saare vallutamiseks algas 12. oktoobril 1941. aastal meredessandiga Saaremaalt üle Soela väina. Saar langes 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte.[23]. Enne Kärdlast taganemist põletasid venemeelsed Kärdla kalevivabriku. 1944. aasta suvel ja hilissügisel põgenesid sajad hiidlased uute massiküüditamiste hirmus kalapaatidega Rootsi. 2. oktoobril alustas Punaarmee Hiiumaa ründamist. Ööl vastu 3. oktoobrit evakueerisid sakslased kõik üksused ja tehnika Saaremaale. 3. oktoobriks oli saar vallutatud. Peale saare vallutamist kuulutati kogu saar NSVL kitsendatud liikumisvabadusega piiritsooniks ning jätkati enne sõda alanud rannakindlustuste ehitamist.[24]

Teine maailmasõda Hiiumaale erilisi purustusi ei toonud, küll aga vähenes saare elanikkond langenudte, läände pagenute ja küüditatute näol 15% elanikkonast.[8]

Nõukogude ajast tänapäevani

1946. aastal eraldati Läänemaast Hiiu maakond. [25] 25. märtsil 1949. aastal küüditati Hiiumaalt 286 inimest.[26]. 1950. aastal muudeti Hiiu maakond Hiiumaa rajooniks. 1952. aastal jaotati Eesti NSV kolmeks oblastiks. Hiiumaa kuulus Pärnu oblasti koosseisu. Oblastid likvideeriti 1953. aastal.[8]

1947. aastal algas saarel sunnviisiline kollektiviseerimine, mis hoogustus peale 1949. aasta märtsiküüditamist. 1949. aastal oli saarel 82 kolhoosi, millest oli 1980. aastate keskpaigaks liitmiste tõttu järele jäänud kuus.[8] Tähtsaimaks majandusharuks sai veise- ja seakasvatus. Saarel oli üks kalurikolhoos – "Hiiu kalur", mis andis tööd umbes 1400 inimesele.[24]

1960. aastate alguses pandi peaaegu kõigisse Hiiumaa kodudesse elekter.[24]

1989. aastal toimusid Hiiumaa rajooni rahvasaadikute nõukogu valimised esmakordselt mitme kandidaadiga. Valitud saadikud otsustasid luua Hiiu maakonna alates 1. jaanuarist 1990. aastal.[27] Peale Vene sõjaväeosade ja piirivalve lahkumist saart esialgu ei avatud. Kuni 1993. aastani pidi saarele pääsemiseks olema saarel välja antud külaliskaart.[28]

Hiiumaa ringtee asfalteerimine lõppes 2000. aastal.[28]

Viited

  1. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 107
  2. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn, 2004, lk 114
  3. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 122
  4. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 35
  5. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 127
  6. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 36
  7. Aivar Kriiska "Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust". Tallinn 2004, lk 126
  8. 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 Hiiumaa.ee Hiiumaa ajalugu. Vaadatud 1.12.2013
  9. 9,0 9,1 9,2 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 36
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 38
  11. Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu 2010, lk 162
  12. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 33
  13. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 39
  14. Emmaste kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
  15. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 41
  16. Miltiaarne Hiiumaa Peeter Suure merekindlus. Vaadatud 1.12.2013
  17. Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 42
  18. Raul Vaiksoo "Segadus vana ja uuega". Horisont 2013, nr 4, lk 49
  19. 19,0 19,1 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 43
  20. Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni 2005. Tartu lk 62
  21. 21,0 21,1 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 45
  22. Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 115
  23. Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu 2005, lk 184
  24. 24,0 24,1 24,2 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 46
  25. Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 125
  26. Eesti ajaloo atlas. Tallinn 2006, lk 124
  27. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Hiiu on ilma tekstita.
  28. 28,0 28,1 Kaljo Põllo "Hiiumaa rahvapärane ehituskunst". Tartu 2005, lk 48