D-vitamiin

Vitamiin D (kaltsiferool)
Üldandmed
Keemiline valem	C27H44O
Molaarmass	ligikaudu 384,65 g/mol
Vitamiini omadused
Lahustuvus	Rasvlahustuv
Soovitav päevakogus (täiskasvanud (mees))	2,5–10 ? µg/päevas
(täiskasvanud (naine))	? µg/päevas
maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (mees))	? µg/päevas
maksimaalne päevakogus (täiskasvanud (naine))	? µg/päevas
Toimet parandavad
A-vitamiin, C-vitamiin, kaltsium, fosfor
Toimet halvendavad ja vajadust suurendavad
taimetoitlus mineraalõlid ravimid
Defitsiidi sümptomid
rahhiit luude hõrenemine
Üledoosi sümptomid
?
Parimad allikad
päikesevalgus vitaminiseeritud piimatooted sisaldus 100 g kohta: kalamaksaõli – 250 μg; lõhe (küpsetatud, grillitud) – 13 μg; heeringas (küpsetatud) – 5,4 μg; sardiin (konservis) – 4,8 μg; lest (küpsetatud)– 3,5 μg; munad (keedetud, praetud), – 2,2 μg; või – 1,5 μg; tursk (küpsetatud, grillitud) – 1,2 μg.

Kolekaltsiferool, vitamiin D₃

Vitamiin D (üldnimetus kaltsiferoolid) hõlmab antirahhiitilisi rasvlahustuvaid ja väga lähedase ehitusega ühendeid, mis inimorganismis toimivad hormoonidena. Bioaktiivsed on inimorganismis:

• kolekaltsiferool D₃
• ergokaltsiferool D₂

Saamine ja depood

Loomsete produktidega seedekulglasse sattuv kolekaltsiferool (või manustatud kolekaltsiferool või ergokaltsiferool) imenduvad passiivse difusioonina peensooles. Imendumine toimub mitsellides ja sõltub sapphapetest.

Imendumist pärsivad kiudainetega liialdamine, kortikosteroidid, oraalsed kontratseptiivid ja liigne alkohol.

Imendunud vitamiin D transporditakse külomikronitega maksa. Siia toob vitamiini siduv valk DBP (vitamin D binding protein) ka nahas UV-kiirguse toimel tekkiva kolekaltsiferooli. Maksarakkudes oksüdeeritakse kolekaltsiferool 25-hüdroksükaltsiferooliks. See on D-vitamiini põhiline salvestusvorm maksas, rasvkoes ja lihastes ning ringlusvorm veres. DHP transpordib 25-hüdroksükaltsiferooli põhiliselt neerudesse, kus ta muundub hormooniks kaltsitriool ehk 1,25- dihüdroksükaltsiferooliks.

Teatud osa kaltsitriooli väljutub organismist muutumatult, osa konjugaatidena.

Vitamiini D saab vaid loomsetest toiduainetest: kalaõli, maks, munakollane, või, pärm.

Biofunktsioonid

Luud on kaltsiumi ja fosfori reserv inimorganismis. Luude ja vere vahel toimuv kaltsiumi ja fosfori vahetus tagab nende vajaliku homeostaasi luudes, veres ja kogu organismis. Kesksel kohal on selles neerudes tekkiv antirahhiitiline kaltsitriool, mis reguleerib koostöös paratüreoidhormooniga (PTH) kaltsiumi ja fosfori metabolismi ja taset vereplasmas ja seega otseselt ka luukoe arengut.

• Vereplasma kaltsiumitaseme langus (kestvalt kaltsiumivaese toidu tarbimisel nt) põhjustab:
  • PTH vabanemise ja kaltsitriooli sünteesi intensiivistumise (madal plasmakaltsium ning PTH taseme tõus aktiveerivad 1-hüdroksülaasi, seda teeb ka madal plasmafosfor).
  • Kõrgenenud PTH stimuleeriv toime osteoklastidele vabastab mõningal määral kaltsiumi ja fosfori luudest (demineralisatsioon).
  • Kõrgenenud kaltsitriool, koostöös PTH-ga vähendab kaltsiumi ja fosfori ekskretsiooni neerukanalites.
  • Kõrgenenud kaltsitriool suurendab ka kaltsiumi ja fosfori imendumist peensoolest.

Efektide summana normaliseerub kaltsiumitase veres.

• Vereplasma kaltsiumitaseme liigne tõus on välditud sellega, et:
  • Kõrgenev kaltsitriool hakkab tagasisidestuslikult inhibeerima 1-hüdroksülaasi ja stimuleerima inaktiivse 24,25-dihüdroksükaltsiferooli teket.
  • Kõrgenenud kaltsiumitase blokeerib ka PTH tekke.
  • Langeva kaltsitriooli ja väga madala PTH tasemega kaasub kaltsiumi ekskretsiooni suurenemine neerukanalites, kaltsiumi ja fosfori luudest vabanemise pidurdumine ja mineralisatsiooni suurenemine ning kaltsiumi peensoolest imendumise langus.
  • Kaltsiumitaseme tõusu tõttu tõuseb ka hormoon kaltsitoniini tase, mis pidurdab kaltsiumi vabanemist luudest.

Kaltsitriooli on vaja ka normaalseks verehüübimiseks, südamelihase tööks, närvikoe funktsioneerimiseks, immuunfunktsiooniks. On leitud, et aktiveerunud makrofaagid produtseerivad kaltsitriooli, mis moduleerib lümfotsüütide ja monotsüütide immuunvastust.

Inhibeerib T-lümfotsüütide proliferatsiooni ja lümfokiinide sekretsiooni ning mitmete vitamiin D retseptoreid ekspresseerivate rakkude prolifereerumist.

---

Kaltsitriooli molekulaarne toimemehhanism realiseerub steroidretseptorite kaudu, st on tüüpiline steroidhormoonide toimemehhanism. Nt transporditakse kaltsitriooli peensoole limaskesta DBP abil, kus ta seostub retseptoriga limaskesta epiteelraku tsütoplasmas. Tekkinud retseptor-kaltsitriool-kompleks seostub spetsiifiliselt DNA vastava alaga. Tulemuseks on geenistimulatsioon, spetsiifilise mRNA süntees ja spetsiifilise kaltsiumsiduva valgu (CBP) süntees peensoole limaskesta rakkude tsütoplasmas. CBP soodustab kaltsiumi imendumist peensoolest. Sellist geeniekspressioonset toimet avaldab kaltsitriool ka luudes, neerudes, hammastes, platsentas, pankreases, hüpofüüsis, munandites jm.

Defitsiit

Vitamiin D defitsiit ohustab eeskätt imikuid ja väikelapsi, kes saavad vajatava vitamiini koguse ainult toiduga. Segatoitu tarbivatel täiskasvanutel defitsiiti ei teki. Vajadus on väike ja seda saadakse päris paljude loomsete toiduainetega. Defitsiiti ei teki juba seepärast, et näole ja kätele langev 20–30 minutiline päikesekiirgus tagab nahas päevast vajadust praktiliselt rahuldava kaltsiferooli koguse.

Defitsiit võib aga tekkida kroonilise alkoholismi korral, ainult taimse toidu kestval tarbimisel, peensoole haiguste (nagu Crohn`i tõbi jt), maksa puudulikkuse ja tsirroosi, kroonilise pankreatiidi, sapipõie patoloogia ning mitmete seede-elundkonnas sooritatud operatsioonide korral aga ka mõningate ravimite tarbimisel nagu antikonvulsandid ja barbituraadid aga ka mõned kolesterooli alandavad ravimid. Nt kortikosteroidid stimuleerivad vitamiin D konversiooni inaktiivseteks metaboliitideks, mistõttu nende kestev tarbimine põhjustab luude demineralisatsiooni.

Vitamiin D kestev defitsiit imikutel ja väikelastel põhjustab rahhiiti ja sellega kaasuvat lihaste hüpotooniat. Rahhiiti iseloomustab luude pehmenemine ja kerge murdumine, kuna luudest on eemaldatud rohkesti kaltsiumi. Kaltsiumi eemaldamise luudest tingib tõusnud PTH tase, sest organismil on vaja säilitada vereplasma kaltsiumisisaldust. Kuna vitamiin D efekt kaltsiumi metabolismile realiseerub mitmete toimekohtade kaudu, võivad rahhiiti tingida erinevad põhjused, nt:

• vitamiin D kestev puudumine toidus
• vitamiin D imendumishäired peensooles
• neerude haigestumine
• pärilik fosforivaegus veres

Kui tegemist on vitamiin D resistentse rahhiidiga, siis ei mõju vitamiin D manustamine. See võib olla tingitud nt neerude kahjustusest või organismi võimetusest sünteesida manustatud vitamiin D baasil kaltsitriooli. Sellisel juhul tuleb organismi viia kaltsitriooli.

Kestev defitsiit täiskasvanutel põhjustab osteomalaatsiat- luude pehmenemine. Tekib siiski harva ja eeskätt eakatel inimestel. Kui aga defitsiidiga kaasuvad kaltsiumi imendumishäired ja kaltsiumi kõrgenenud väljutamine neerude kaudu, langeb ajapikku kaltsiumitase veres, ka pikemaajaline kaltsiumikanalite blokaatorite manustamine, mis tõmbab luudest osa kaltsiumi välja. Siis on osteomalaatsia teke väga reaalne.

Omastamishäired

Vitamiin D defitsiiti inimestel põhjustavad ka kaasasündinud eripärad ehk omandatud reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) toimimine. Häiretest nimetatud süsteemi töös annab märku madal vererõhk jt seisundid. Vitamiini D tableti vormis suukaudse pikemaajaline manustamine võib kaasa tuua mitmesuguste kaltsiumit sisaldavate ladestiste tekkimise neerukivide ja või sapikivide jms näol.

Manustamine Dimka LOH obelsa bloh

RDA (soovitatav päevane kogus):

• meestel 5–8 µg
• naistel 5–8 µg
• lastel 8–10 µg
• rasedatel ja imetavatel emadel 10–12 µg.

1 μg kolekaltsiferooli või ergokaltsiferooli võrdub 40 IU.

---

Vitamiin D manustamine on hädavajalik rahhiidi ja osteomalaatsia ravis. Tema toime on efektiivsem, kui seda teha koos kaltsiumi, fosfori, vitamiinidega A ja C (viimasel on ka ennetav efekt vitamiin D toksilisuse suhtes).

Manustamine terapeutilistes kontsentratsioonides

Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne alkoholismi, osteoporoosi, diabeedi, artriidi, psoriaasi, luumurdude, hepatiidi, tsüstilise fibroosi, healoomuliste kasvajate ning pahaloomuliste kasvajate jt haiguste ennetamise ning ravi suhtes.

---

Toksilisust normaalsel tarbimisel ei esine. Kaltsiferoolil on aga steroidhormoonide laadne toime, seepärast on päevase totaalkoguse ülempiir kestval manustamisel 12 μg (480 IU) ja ühekordsel 40 μg (1600 IU). Nende koguste ületamisel võivad ilmneda kahjustavad toimed. Nt imikutel põhjustavad juba enam kui 20 μg annused neerude ja närvikoe kahjustusi.

Toksilisuse varased tunnused on isutus, oksendamine, lihaste nõrkus, kõhulahtisus, polüuuria.

Tugeva toksilisuse sümptomid:

• kasvupeetus
• luude mineralisatsioon
• hüperkaltsiuuria (kaltsium hakkab suurtes kogustes organismist väljuma uriiniga)
• proteinuuria (valgud hakkavad organismist väljuma uuriniga)
• hüpertensioon
• hüperkaltseemia
• kaltsium hakkab akumuleeruma pehmetesse kudedesse- kopsu, südamesse, veresoonte seintesse jne
• tekib neerupuudulikkus lubjastumise tõttu
• akuutne pankreatiit

Tal on ka teratogeenne mõju, nt raseduse ajal manustatud ülemäärased annused võivad põhjustada loote vaimset mahajäämust, kasvupeetust ja aordi stenoosi.

Vaata ka

• Kaltsiferoolid
• Vitamiinid
• Rasvlahustuvad vitamiinid
• Vesilahustuvad vitamiinid
• Vitamiinide loend