Asbest

See artikkel räägib mineraalist, Venemaa linna kohta vaata artiklit Asbest (linn).

---

Asbestiks nimetatavad mineraalid esinevad pikkade painduvate kiududena.

Asbestideks nimetatakse kiudja morfoloogiaga mineraale.

Asbestide hulka kuuluvad kihtsilikaat krüsotiil ehk valge asbest ning amfiboolid amosiit ehk pruun asbest (mineraalina grüneriit), antofülliit ehk sinine asbest (kiudjas erim), krokidoliit (mineraalina ribekiit), tremoliit (kiudjas erim), eriti peenekiuline amiant ja aktinoliit (kiudjas erim).

Asbeste kasutatakse peamiselt nende tulekindluse, painduvuse ning keemilise ja mehaanilise vastupidavuse tõttu. Tööstuslikult toodetud asbestist moodustab krüsotiil umbes 95%.

Skaneeriva elektronmikroskoobiga tehtud pilt asbestikiududest.

Alates 20. sajandi 70-ndatest on asbestide kasutamine vähenenud, sest on tõestatud krokidoliidi kopse kahjustav ning kantserogeenne mõju. Seetõttu on hakatud asbesti kasutust vältima, samas on unustatud, et toodetud asbestist 95% koosneb krüsotiilist. Väikse koguse krüsotiili sissehingamine ei põhjusta aga teadaolevalt mingeid terviseprobleeme.

2006. aastal toodeti maailmas kokku 2,3 miljonit tonni asbesti. Suurimaks asbestitootjaks on Venemaa (925 000 tonni). Järgnevad Hiina (458 000 t), Brasiilia (410 000 t), Kasahstan (300 000 t), Kanada (240 000 t), Zimbabwe (100 000 t) ja Colombia (70 000 t).

Ajalugu

Kõige varasem asbesti kasutus oli tema kiudude tõmbejõu ja kuumakindluse tõttu tänapäeva Soome aladel ligikaudu 2500 eKr, kus antofülliiti kohalikust allikast kasutati, et tugevdada savinõusid. Samuti kasutati asbesti kiude lambitahtade valmistamisel.

Tihti kasutati asbesti kiude kuuma- ning leegikindlate materjalide valmistamiseks.

17. sajandi lõpul algatas Peeter I asbesti paberi tootmise, kasutades krüsotiili kiude, mis olid kaevandatud Uuralitest.

Asbesti kiudude kasutus tööstuses sai tõelise hoo Itaalias 19. sajandi alguses asbestitekstiilide arengu tagajärjel. 19. sajandi lõpuks oli tuvastatud paljusid asbesti allikaid üle maailma ning nende kaevandamised said alguse Kanadas (1878), Lõuna-Aafrikas (1893, 1908–1916) ja Vene Impeeriumis (1885).

20. sajandi alguses tõusis nõudlus asbesti järele tohutult mitmete masinate jaoks, eriti termaalse isolatsiooni eesmärgil. Aastal 1900 loodi Hatscheki masin, mis võimaldas pidevat eterniiditootmist asbest-tsemendist. Samuti arenes kiirelt autotööstus, kus oli vaja asbesti pidurite, sidurite ning tihendite valmistamiseks.

Eterniitkatus

Teine maailmasõda tõstis veelgi asbesti tootmist sõjaliste masinate tarbeks, tavaliselt termaalse isolatsiooni ning tulekindluse jaoks.

1960–1970ndatel avastati, et õhus hõljuv asbestipuru põhjustab terviseprobleeme ning see viis asbesti tarbimise alla. Tänapäeval sisaldavad asbesti kiude materjali maatriksid, tavaliselt tsemendis või orgaanilistes vaikudes.

Tuvastamine

Asbestikiud on palja silmaga nähtavad, kuna nad on 3–20 µm pikad ning kuni 0,01 µm laiad. Võrdluseks on inimese juus 17 kuni 181 µm laiusega. Kiud moodustuvad, kuna asbesti mineraalide kristalliseerumisel moodustuvad polümeersed molekulid, mis võtavad teineteise järel paralleelselt ritta ning moodustuvad paralleelsed kristallvõred. Nendel kristallidel on 3 lõhenevust ning 2 neist on halvema lõhenevusega kui kolmas. Kui kristallidele piisavalt raskust avaldada, siis kipuvad nad lagunema piki kolmandat lõhenevust, mistõttu on kristall fragmenteerunud lineaarselt ja seetõttu ongi sellel kiuline vorm. Igat kiudu ei saa tuvastada või välistada, kui asbesti ainult palja silmaga või tavalise mikroskoobi all vaadelda. Kõige tavalisem meetod asbesti tuvastamiseks on polariseeritud valgusega mikroskoobiga (PLM) või elektronmikroskoobiga (TEM) vaatlus. Samuti saab asbesti määrata õhuproovi abil, kui õhus on asbesti kiude. Neid analüüsitakse tavaliselt PCM-ga.

Asbestide liigitus

Asbestid jaotatakse kahe mineraalide grupi , amfiboolide ja serpentiinide, vahel. Selline jaotus põhineb nende kristallstruktuuride erinevusel. Serpentiinidel on leheline või kihiline struktuur, aga amfiboolidel on ahela-laadne struktuur.

Serpentiini rühm

Krüsotiil

Leidub serpeniniidi kivimites, mis on levinud terves maailmas. Selle keemiline valem on Mg₃(Si₂O₅)(OH)₄. Krüsotiili tunneb mikroskoobi all ära tema valgete kiudude järgi.

Krüsotiil

Krüsotiil on paindlikum kui amfibooli tüüpi asbestid ning seda saab kududa ning kedrata kangaks. Tavaliselt kasutatakse seda eterniidis, mida kasutatakse katustetöödel. Samuti leidub seda laepaneelides ning mõnikord seintes ja põrandates. Lisaks kasutatakse seda pidurite vooderdustes, tuletõketes elektrikilpides, torude isolatsioonis, põrandaplaatides .

Krüsotiili füüsilised omadused

Värvus	roheline
Tihedus	2,53 g/cm3
Haabitus	Nõeljate kristallidena
Kõvadus	2,5
Läige	Siidjas
Kriips	Valge

Amfibooli rühm

Amosiit

Amosiit on tuntud kui pruun asbest. Selle keemiline valem on Fe₇Si₈O₂₂(OH)₂. Mikroskoobi all tunneb amosiidi ära hallikas-valgete klaasjate kiudude poolest. Tihti kasutatakse seda laeplaatides ning selleks, et muuta isoleerivaid tooteid tulekindlaks .

Krokidoliit

On kiuline vorm ribekiidis, levinud enamasti Lõuna-Aafrikas, aga ka Austraalias ning Boliivias. Keemiline valem on Na₂Fe₂+3Fe₃+2Si₈O₂₂(OH)₂. Krokidoliidi tunneb mikroskoobi all ära oma siniste kiudude poolest. Tavaliselt on selle kiud pehmed ja rabedad.

Ribekiidi kristallid kivimis (mustad)

Krokidoliidi füüsilised omadused

Värvus	sinine, must, tumeroheline
Tihedus	3,4 g/cm3
Haabitus	kiulised kristallid
Kõvadus	4
Läige	klaasjas-siidjas
Kriips	rohekas-pruun
Lõhenevus	täiuslik
Süngoonia	monokliinne-prismaline

Tremoliit

Keemiline valem: Ca₂Mg₅Si₈O₂₂(OH)₂

Aktinoliit

Keemiline valem: Ca₂(Mg, Fe)₅(Si₈O₂₂)(OH)₂

Antofülliit

Keemiline valem:(Mg, Fe)₇Si₈O₂₂(OH)₂

Viimast kolme amfibooli rühma mineraali kasutatakse harvem, kuigi leidub siiski mitmetes ehitus- ja isolatsioonimaterjalides.

Mõju tervisele

Asbesti sissehingamine on ohuks tervisele. Kui kive, mulda või tooteid, mis sisaldavad asbesti, on lõhutud, võivad nad eraldada asbesti kiude õhku. On oht, et neid kiude võib sisse hingata ja need satuvad kopsudesse, kuhu nad võivad jääda terveks inimese eluks. Suurem osa kiududest hingatakse sissehingamisel õhku tagasi, aga osa neist jäävad kopsudesse paikseks. Pideval kokkupuutel asbestikiududega muutub nende arvukus kopsudes aina suuremaks ning põhjustab põletikulisust ja haavandeid, mis omakorda viivad hingamisraskusteni ning haigusteni. Asbest pole ohtlik, kui selle kiude materjali lagundamisel õhku ei paisata. Suuremad asbestisisaldused õhus on tavaliselt asbestikaevandustes, ehitiste sees või juures (mille ehitusel on kasutatud asbesti ning parasjagu renoveeritakse või lammutatakse), jäätmealadel (kus asbest pole piisavalt hästi kaetud tuuleerosiooni eest) ning aladel, kus esineb asbesti looduslikult, aga on häiritud protsesside poolt, mis purustavad asbesti sisaldavat kivimit või on keerutanud üles pinnaselt asbestikiudude sisaldavat tolmu. Asbesti poolt põhjustatud haigused võivad võtta aastaid või aastakümneid, kuni haigusilmingud esinevad. Terviseprobleemide ulatus, mis asbestiga kaasnevad, sõltuvad aga paljudest asjaoludest:

•Asbestikiude kontsentratsioon keskkonnas

•Kokkupuuteperioodi pikkus

•Kokkupuute sagedus

•Asbestikiude kuju ning keemilised omadused. Pikad ja peenikesed kiud satuvad kergemini hingamisteede põhja kui lühikesed ja laiemad kiud, kus haigused ja terviseprobleemid ilmnevad. Amfiboolide kiud säilivad kopsuteede põhjas paremini kui sarnaste mõõtmetega krüsotiili kiud, seega esimesed on ohtlikumad.

•Inimese isiklikud kopsudega seotud terviseprobleemid ning tubakakasutus.

Asbestist põhjustatud haigused:

Pleuranaastud

Rindkereõõnes asuvaid kopse katab kahe lestmena õhuke läbipaistev kopsukelme ehk pleura. Pleuranaastud on selgelt piiritletud, röntgenoloogiliselt kergesti märgatavad tihenenud või armistunud piirkonnad välimisel pleuralestmel. Sagedamini leidub neid pleura alumises osas. Mõnikord võivad naastud olla lubjastunud. Pleuranaastud kujunevad umbes 20 või enama aasta jooksul ja nad ei kujuta ohtu tervisele, kuid on asbestiga kokkupuute indikaatoriks.

Pleura paksenemine

Kui asbestikiud satuvad kopsu, võivad nad põhjustada pleura aeglaselt kulgeva põletiku, mille tulemusena moodustub kopsukelmel armkude. See takistab rindkere liikuvust ja kahjustab kopsude hingamisfunktsiooni. Pleura paksenemine kujuneb välja umbes 10–20 aasta jooksul peale kokkupuudet asbestiga. Haigestumise tunnusteks on õhupuudus, hingeldus ja valulikkus hingamisel, mis võivad aja jooksul süveneda ning tulemuseks võib olla töövõime langus. Diagnoositakse röntgen-, ultraheli- või kompuutertomograafilise uuringu abil. Pleura paksenemine võib olla palju tõsisemate haiguste, nagu asbestoos, mesotelioom või asbestist põhjustatud kopsuvähk, eelsümptomiks.

Asbestoos

Tavalistel juhtudel tekib asbestoos ligikaudu 15 aastat peale pidevat kokkupuudet asbestiga. Asbestoos on progresseeruv hingamisteede haigus, mille põhjuseks on suure hulga asbestikiudude sissehingamine kas pikaajalise või väga intensiivse lühiajalise kokkupuute tulemusena. Kopsudes tekib ärritus ja põletik, mis aja jooksul viib kopsude sidekoestumisele ja mille tulemusel väheneb hingamispind ning hingamine muutub ebaefektiivseks. Kopsukahjustus süveneb aastate jooksul. Tavalistel juhtudel tekib asbestoos ligikaudu 15 aastat peale pidevat kokkupuudet asbestiga. Tüüpilised haigustunnused on õhupuudustunne, pindmine hingamine, köha, ragisevad helid sissehingamisel, mis kujunevad välja eri ajal. Haigus areneb edasi vaatamata sellele, et kokkupuudet asbestiga enam ei ole. Hingamisraskus, mis tekib alguses vaid füüsilisel pingutusel, häirib lõpuks kõigi igapäevategevuste puhul. Rasketel juhtudel võib haigus lõppeda surmaga. Asbestoosi diagnoositakse röntgeni- ja kompuutertomograafilise uuringu abil. Kopsufunktsiooni testiga tehakse kindlaks, kui palju hingamisfunktsioon on langenud. Lõplik diagnoos pannakse kopsubiopsia põhjal. Asbestoosi efektiivne ravi puudub.

Mesotelioom

Mesotelioom on harvaesinev kopsukelme- või kõhukelmekasvaja, mille tekke põhjuseks on peaaegu alati kokkupuude asbestiga. Sagedasem on mesotelioomi teke pleural, kõhukelme mesotelioom (peritoneaalmesotelioom) esineb üliharva. Sissehingatud asbestikiud võivad sattuda seedesüsteemi kahel viisil: 1) trahhea ja bronhide limakihile sattunult köhatatakse need kurku ja neelatakse alla, 2) kopsukoest liiguvad kiud lümfisüsteemi kaudu kõhukelmele. Organismi sattunud asbestikiud põhjustavad ümbritsevas koes põletiku ning organismi kaitsemehhanismid püüavad asbesti kiude lammutada, mille tulemusena rakkude omadused muutuvad. Mesotelioom kujuneb aeglaselt: ligikaudu 30 aastat peale pidevat kokkupuudet asbestiga ilmnevad inimesel haigusnähud. Mesotelioomi avastamiseks tehakse röntgen- või kompuutertomograafilised uuringud, vajadusel ka bronhoskoopia. Diagnoos kinnitatakse pleura- või kõhukelmebiopsiaga. Ravi on kombineeritud (medikamentoosne, kiiritus- ja kirurgiline ravi) ning on suunatud valu leevendamisele, kopsufunktsiooni parandamisele, mesotelioomi otsene ravi seni puudub. Prognoos sõltub kasvaja suurusest avastamisel, selle arengustaadiumist, kasvajaraku tüübist ning teistest asjaoludest. Paljud inimesed elavad 5–10 aastat peale mesotelioomi diagnoosimist ning suurema osa sellest ajast tunnevad ennast hästi, aga keskmine elatud aeg pärast mesotelioomi diagnoosimist on siiski vaid 1–1,5 aastat.

Asbestist põhjustatud kopsuvähk

Üldistel juhtudel tekivad asbestist põhjustatud kopsuvähi ilmingud ligikaudu 15 aastat peale pidevat asbestiga kokkupuutumist. Asbestist põhjustatud kopsuvähk tekib kopsukoes ja sarnaneb oma olemuselt suitsetamisest põhjustatud vähiga. Inimesed, kellel on asbestoos (või difuusne pleura paksenemine) ja kes samaaegselt suitsetavad, võivad sagedamini haigestuda kopsuvähki kui need, kellel on asbestoos, kuid kes ei suitseta. Kopsuvähi väljakujunemine võib kesta umbes 20 aastat, prognoos elule on umbes 5 aastat. Üldistel juhtudel tekivad asbestist põhjustatud kopsuvähi ilmingud ligikaudu 15 aastat peale pidevat asbestiga kokkupuutumist.