Heiki Ahonen: erinevus redaktsioonide vahel
P typos |
|||
| 33. rida: | 33. rida: | ||
1988 arreteeriti ta taas sõjaväe kordusõppustest kõrvalehoidmise ettekäändel ja saadeti [[Rootsi]], kus ta elas aastatel 1988–1989. Rootsis oli ta [[Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus]]e abiesimees. |
1988 arreteeriti ta taas sõjaväe kordusõppustest kõrvalehoidmise ettekäändel ja saadeti [[Rootsi]], kus ta elas aastatel 1988–1989. Rootsis oli ta [[Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus]]e abiesimees. |
||
1989–1998 töötas ta [[München]]is ja [[Praha]]s |
1989–1998 töötas ta [[München]]is ja [[Praha]]s raadiojaama Vaba Euroopa eesti toimetuse toimetaja ja juhatajana. |
||
== Tegevus vabas Eestis == |
== Tegevus vabas Eestis == |
||
1998 tuli ta tagasi Eestisse. Ta on Kristel-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees. |
1998 tuli ta tagasi Eestisse. Ta on Kristel-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees. Samuti oli ta selle sihtasutuse eestvedamisel loodud Okupatsioonide Muusemi esimeseks [[direktor]]iks aastatel 2003–2012.<ref>http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/vabadusvoitleja-heiki-ahonen-kott-oli-mul-juba-valmis-pandud.d?id=25177725</ref><ref>http://www.ents.ee:81/PrintArticle.aspx?aid=1079</ref> |
||
== Isiklikku == |
== Isiklikku == |
||
Redaktsioon: 1. november 2013, kell 18:29
Heiki Ahonen (sündinud 3. septembril 1956 Pärnus) on endine dissident ja vabadusvõitleja ENSVs ning Eesti Vabariigi Okupatsioonide Muuseumi esimene direktor.
Varajane elu
Tema isapoolne vanaisa oli ingerlane. Ahoneni mõlemad vanemad olid Nõukogude võimu poolt represseeritud: isa mõisteti 1946. aastal koolinoorte vabadusliikumises osalemise eest vangi; ema küüditati 1949. aastal. Emapoolne vanaisa oli aga ohvitser, kes lasti 1941. aastal maha. Ta ise on öelnud, et "meie perekonnas polnud ainsatki inimest, kes poleks olnud represseeritud."[1]
Haridus
1971–1975 õppis ta Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis geodeesiat.
Töö
- Restaureerimisvalitsus 1977–1978
- Korstnapühkija Pääskülas 1978–1983
- Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik 1988–1998
- Elektriside Inspektsioon 1998
- Kristel-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees 1999–2003
- Okupatsioonide Muuseumi direktor 2003–2012
Tegevus dissidendina
1977 liitus ta põrandaaluse vastupanuliikumisega. Ta kirjutas alla kollektiivsetele protsestikirjadele ja pidas sidet Moskvas töötavate välismaiste ajakirjanikega.
1983 ta vahistati ja ENSV Ülemkohus mõistis ta Nõukogude-vastase agitatsioonis ja propagandas süüdi olevaks ning määras talle viis aastat vangilaagrit koos kaheaastase asumisajaga.
Karistust kandis ta Permi oblastis.
1987 vabastati ta ennetähtaegselt ja asus freesijana tööle Tallinna tehases Pioneer.
Ta oli 23. augustil toimunud Hirvepargi miitingu üks peakorraldajaid ja MRP-AEG asutajaliige.
Paguluses
1988 arreteeriti ta taas sõjaväe kordusõppustest kõrvalehoidmise ettekäändel ja saadeti Rootsi, kus ta elas aastatel 1988–1989. Rootsis oli ta Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse abiesimees.
1989–1998 töötas ta Münchenis ja Prahas raadiojaama Vaba Euroopa eesti toimetuse toimetaja ja juhatajana.
Tegevus vabas Eestis
1998 tuli ta tagasi Eestisse. Ta on Kristel-Ritso Eesti Sihtasutuse juhatuse esimees. Samuti oli ta selle sihtasutuse eestvedamisel loodud Okupatsioonide Muusemi esimeseks direktoriks aastatel 2003–2012.[2][3]
Isiklikku
Ta on abielus ja tal on kaks last. Tema tädi (ema õde) on Lagle Parek, emapoolne vanaema kunstiajaloolane Elsbet Parek, emapoolne vanaisa ohvitser Karl Parek, vanavanaema näitleja Anna Markus.