Muudatused

Jump to navigation Jump to search
resümee puudub
 
Uustulnuka vastuvõtmine üliõpilasperre toimus depositsiooniks nimetatud tseremoonial – nooruk riietati kaltsudesse ning ehiti eeslikõrvade ja seakihvadega, deposiitor ajas noviitsi puukirve ähvardusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit narrisid. Seejärel esitas deposiitor noviitsile keerulisi küsimusi – rahuldavate vastuste korral vabastati nooruk häbistavatest tunnusmärkidest ja filosoofiateaduskonna dekaani kuulutas ta vabaks üliõpilaseks. Sellise protseduuri läbi teinud, pidi noor üliõpilane kostitama oma kodukohast pärit vanemaid kaasvõitlejaid kornut-õllega.
 
 
 
==Ülikooli sulgemine ja taasavamine==
 
Rootsi kaotuse tõttu Põhjasõjas suleti ülikool ja koos sellega kadusid ka maakondlikud kogud. Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, kuigi vene võimud lubasid [[Liivimaa rüütelkond|Liivimaa rüütelkonnale]] korduvalt, et see taasavatakse. Ülikool avati Tartu Saksa Ülikoolina alles [[1802]]. aastal, maakondlikud kogud olid aga keelatud. 23. augustil [[1803]] kinnitas keiser dokumendi "Eeskirjad K. T. Ü. üliõpilastele". Sellega läksid üliõpilaseüliõpilased täielikult ülikooli eestkoste alla. Iga üliõpilane, kes laenas vajadusest rohkem, kuulutati raiskajaks ja talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpilase abielulubadused kehtetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest eksmatrikuleeriti üliõpilane). Rootsiaegsest vabast üliõpilasest, kellel esimesed sammud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kandev koolipoiss.
 
Tõuge uuesti orgnaniseeruda tuli [[Napoleoni sõjad | Napoleoni sõdade]] ajal. Kroonu vajas sõjaväe jaoks meedikuid, keda toodi välismaalt ja saadeti Tartus täienduskursustele. Nende nn kroonumeedikute või kroonustudentide käitumine oli aga väga ebamoraalne ja selle tõttu hakkasid moodustuma uued rühmitused, kes soovisid eristuda kroonustudentidest.
 
1803. aastal oli 95 kaasvõitleja vahel sõlmitud salajane rühmitus nimega Allgemeine Burschenschaft. Rühmituste loojaksloojateks peetakse Baltimaadest pärit noori aadlikke, kes saadeti Saksamaa ülikoolidest tagasi koju, sest kardeti nende innustumist [[Prantsuse revolutsioon]]i ideedest. Koju naasvad üliõpilased tõid endaga Tartu ülikooli kaasa korporatiivsed üliõpilasorganisatsioonid (Landsmannschaft), mille kombed ja tavad olid üle võetud ordudelt.
 
[[1808]]. aastal saabus tagasi veel üliõpilasi – need olid [[Göttingeni ülikool]]ist surmaga lõppenud duelli tagajärjel väljaheidetud kuroonlased. Nende ja eelpoolmainitud kroonustudentide mõjutusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks - korporatsioonide areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõutud kogu üliõpilaskonnaga organiseerumise viisis kokkuleppele. See põhjustas sageli eri rühmituste vahel duelle ja lööminguid. Teiseks rippus organiseerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea kohal. Lõpuks pidid kõik organisatsioonid oma tegevuse lõpetama ja allkirjaga kinnitama, et tulevikus ühinguid ei asutata.
 
[[1834]]. aatal jõustus uus üliõpilasmäärustik. Segane olukord organisatsioonidega vallandas sellise anarhia üliõpilaskonnas (kaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti tegutsema hakata. Esialgu küll mitmesuguste katteorganisatsioonidena. Näiteks tegutses korporatsioon [[Fraternitas Rigensis]] kirjandusliku-seltskondliku ühinguna. Samal ajal liitusid korporatsioonid ka omavahel, moodustades korporatsioonide liidu [[Chargierten Convent]]i (Ch!C!). See liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus kuni Eesti Vabariigi tulekunialguseni. Legaalseks muutusid korporatsioonid Tartus [[1855]]. aastal.
 
==Organisatsioonid tänapäeval==
39

muudatust

Navigeerimismenüü