Akadeemiline organisatsioon

Akadeemiliseks organisatsiooniks nimetatakse üliõpilasi ja ülikooli lõpetanud vilistlasi koondavaid kindlate põhimõtete ja isesuguse reeglistikuga ühinguid, seltse, natsioone ja korporatsioone.

Üliõpilasorganisatsioonide tekkelugu

Üliõpilasorganisatsioonide eesmärk on läbi aegade olnud esmajoones kasvatuslik. keskajal tekkisid kultuurimetropolides ülikoolide juurde õppiva noorsoo rühmitused. Need said alguse Pariisi ülikoolist, kus rahvusvaheline üliõpilaspere koondus nelja nn natsiooni. Natsioonidel olid oma loengusaalid ja kirikud ning natsioonide prokuraatorid valisid ülikooli rektori. Natsioonid jagunesid omakorda rühmitusteks (societas convivales). Need olid samast rahvusest ja samast provintsist üliõpilaste koondised, mille eesmärk oli sõpruse viljelemine ja teiste liikmete majanduslik abistamine. Natsioonid olid algselt sama keelt või üksteisele lähedalseisvaid keelemurdeid kõnelevate üliõpilaste koondised, mis muutusid peatselt orgnisatsioonideks. Selline samm oli kahtlemata tingitud ühelt poolt sellest, et tolleaegsed üliõpilased olid võrdlemisi taltsutamatud. Sellest räägivad selget keelt Pariisi akadeemilise ringkonna ranged seadused, mis keelasid ja karistasid tegevusi nagu teaduslike ja muude lahkarvamuste lahendamine lööminguga, salamõrv, sissemurdmine, kodanike naiste häbistamine ja röövimine jne.

Pariisist said alguse veel ka teist tüüpi üliõpilasorganisatsioonid – kolleegiumid (collège). Need kujunesid üheteistkümnendal sajandil loodud usuteadusliku õppeasutuse Sorbonne'i juures. Hiljem laiendati õppeasutust ja suurenenud üliõpilaspere jagunes mitmesse kolleegiumi, kus aja jooksul arenesid välja oma kombed ja traditsioonid ning need kandusid põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Taoline õppiva noorsoo organiseerumine levis Sorbonne'ist mõningatesse teistesse prantsuse ülikoolidesse ja ka Inglismaale, kus taoline süsteem sai peaaegu ainuvalitsevaks.

Üliõpilasorganisatsioonide levik

Natsioonid levisid kõigi hiljem tekkinud rahvuslike ülikoolide juures - organiseerumise tava tõid arvatavasti kaasa tagasi koju pöördunud üliõpilased. Ülikoolide juhtkonnad suhtusid organisatsioonidesse aga umbusklikult, näiteks Rootsis keelas Uppsala ülikooli rektor 1630. aastail natsioonide asutamise, sest neis levivat joomine, halvad elukombed ja pennalism. Varsti ilmnes, et ilma üliõpilaskonna omavalitsuseta oli võimatu taltsutamatut noorust vaos hoida ja natsioonid taastati. Reegel oli aga, et iga natsioon peab valima ühe professori organisatsiooni inspektoriks. Esimesena kinnitati Uppsalas Smålandi natsioon aastal 1663 (asutatud 1626) ning juba kolme aasta pärast muutus natsioonidesse kuulumine üliõpilastele kohustuslikuks. Seega olid esimesed üliõpilasorganisatsioonid näidanud oma distsiplineerivat ja kasvatavat mõju ning sellega saavutanud püsiva koha Uppsala ülikooli kasvatussüsteemis.

Maakondlikud kogud kui organisatsioonitüüp, levisid ka saksa ülikoolide juures Landsmannschaftide nime all. Üliõpilaskond tolleaegsetes saksa ülikoolides oli aga rahvusvaheline nagu Pariisiski, ega soodustanud selletõttu kindlailmeliste organisatsioonide kujunemist. Kooshoidvad asjaolud näisid peamiselt olevat vastastikune majanduslik abistamine ning vajadus kollektiivselt välja astuda üsna vaenulikult häälestatud linnakodanike suhtes, samuti ülikooli seadustega konflikti sattunud kaasvõitlejate ja kaasmaalaste kollegiaalne toetamine.

Murrang organisatsiooni struktuuris toimus, kui saksa noored aadlikud soovisid kõrgemat haridust saada (veel uusaja esimestel sajanditel oli saksa aadel tüüpiline sõduraadel, haritlaskond põlvnes aga peamiselt kodanlusest). Koos aadlinooruse ülikooli astumisega, muutusid maakondlikud organisatsioonid intiimsemaks. Liituti väga salajastesse ordudega, kus korraldati müstilisi rituaale ja püüti teistest eralduda vormirõivastusega. Nii esinesid kura- ja liivimaalased 1763. aastal Jenas kõik valgete vöödega ja 1780. aastail proovis grupp liivlasi Leipzigis üles astuda vormirõivais (punased kuued rohelise krae ja terasnööpidega). Mõned sellised ordud (nt Unitistide Ordu ja Amicistide Ordu) said üliõpilaselus aja jooksul üsna eeskuju andvateks organisatsioonideks. Hiljem ordud degenereerusid oma narrusteni arenevasse salapäratsemisse ning kaotasid 18. sajandi lõpuks oma senise seisundi, andes teed organisatsioonitüübile, millest hiljem arenesid välja korporatsioonid

Üliõpilasorganisatsioonid Tartus

Rootsist levisid maakondlikud organisatsioonid ka Uppsala sõsarülikooli – Tartu Rootsi Ülikooli. Uustulnuka vastuvõtmine üliõpilasperre toimus depositsiooniks nimetatud tseremoonial: nooruk riietati kaltsudesse ning ehiti eeslikõrvade ja seakihvadega, deposiitor ajas noviitsi puukirve ähvardusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit narrisid. Seejärel esitas deposiitor noviitsile keerulisi küsimusi - rahuldavate vastuste korral vabastati nooruk häbistavatest tunnusmärkidest ja kuulutati lõpuks filosoofiateaduskonna dekaani poolt vabaks üliõpilaseks. Sellise protseduuri läbi teinud, pidi noor üliõpilane kostitama oma kodukohast pärit vanemaid kaasvõitlejaid kornutõllega.

Nii nagu Uppsalas, jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste organiseerimatus on pahe. Kuna üliõpilastel oli sageli kokkupõrkeid linnakodanike ja sõduritega, pidi ülikooli juhtkond tihti olema õigusmõistmisorgan. Ebaseaduslikes ja salajastes natsioonides lokkas aga pennalism ja kollektiivselt tehtud ulakused - nii tunnistati maakondlikud kogud Tartus legaalseteks samaaegselt Uppsala organisatsioonidega, s.o aastal 1663. Rootsi kaotuse tõttu Põhjasõjas suleti ülikool ja koos sellega kadusid ka maakondlikud kogud.

Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, kuigi vene võimud lubasid Liivimaa rüütelkonnale korduvalt, et see taasavatakse. Restauratsioon Tartu Saksa Ülikoolina sai teoks alles 1802. aastal, maakondlike kogude areng oli katkestatud aga jäädavalt: 23. augustil 1803 keisri poolt kinnitatud «politsei määrused» - «Eeskirjad K. T. Ü. üliõpilastele» - andsid üliõpilase täiesti ülikooli eestkoste alla. Eestkostmine oli nii täielik, et iga üliõpilane, kes laenas üle vajaduse, kuulutati raiskajaks ning talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpilase abielulubadused maksvusetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest üliõpilane eksmatrikuleeriti. Rootsiaegsest «vabast üliõpilasest», kellel esimesed sammud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kandev koolipoiss.

Tõuge taasorgnaniseerumiseks tuli koos Napoleoni sõdadega. Et kroonu vajas sõjaväe tarvis meedikuid, toodi neid välismaalt sisse, pandi aga Tartus täienduskursustele. Need nn. «kroonumeedikud» või «kroonustudendid» hiilgasid oma ebakõlbla käitumisega ning põhjustasid uute intiimsete rühmituste tekkimise, millised hakkasid eristuma «kroonustudentidest».

Kuid juba 1803. aastal oli 95 kaasvõitleja vahel sõlmitud salajane organisatoorne side «Allgemeine Burschenschaft'i» näol. Rühmituste loojaks näib olevat 1798. aastal revolutsioonilistest ideedest nakatumise kartusel Saksamaalt õppimast kojukutsutud Baltimaadelt pärinev aadlinoorus. «Välismaalased» tõid endaga kaasa uued üliõpilaselu moodused - seega olid korporatiivsed üliõpilasorganisatsioonid, ordude poolt sisustatud kommetega Landsmannschaft'id, kandunud Tartusse.

1808. aastal saabus veel uus kategooria «välismaalasi». Need olid Göttingeni ülikoolist surmajuhtumiga lõppenud duelli tagajärjel väljaheidetud kuroonlased. Viimaste eeskujul ja osalt eelpoolmainitud «kroonustudentide» mõjutusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks - korporatsioonide areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõutud kogu üliõpilaskonna ulatuses organiseerumisviisis kokkuleppele. See põhjustas sageli duelle ja lööminguid eri rühmituste vahel. Teiseks rippus organiseerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea kohal. Lõpuks olid kõik organisatsioonid sunnitud likvideeruma ja üliõpilased allkirjaga kinnitama tulevikus sääraseid mitte enam asutada. Restauratsioon saabus aga peagi. Nimelt jõustus 1834. a. «uus üliõpilasmäärustik». Segane olukord organisatsioonirindel vallandas aga sellise anarhia üliõpilaskondlikus elus (üliõpilaskaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti legaalselt organiseeruda: esialgu küll mitmesuguste katteorganisatsioonide (näiteks astus Fraternitas Rigensis ellu «kirjanduslik-seltskondliku ühinguna») varjus. Samal ajal liitusid ka korporatsioonid omavahel Chargierten Convent'iks (Ch!C!), milline liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus oma võimupositsioonil kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Legaalseks muutusid korporatsioonid Tartus 1855. aastal.

Oma algkodust - Pariisi rahvusvahelise ülikooli juurest - levisid natsioonid üliõpilaskondliku organiseerumisvormina pea kogu Euroopa rahvuslike ülikoolide üliõpilaskondadesse. Taolisest arengust jäid mõjutamata vaid inglise õppeasutused. Inglismaal ei jäänud kõrgema haridusega kodanikkude arenemine nii vabaks kui kontinendil, sest kasvatussüsteemi arendas välja tsentraalne võim, s. o. katolik kirik. Selleks võeti Prantsusmaalt üle internaatõppeasutuste (college) süsteem: toomkirikute juurde loodi õppeasutused, mis pidid ette valmistama kirikliku haldusorganisatsiooni kõrgemaid ametikandjaid. Sellises õppeasutuses said kasvandikud alguses nii kesk- kui ka kõrgema hariduse, ja et õpilased tulid neisse lapseeas - peamise osa oma kasvatusest üldse. Vanimaks taoliseks õppeasutuseks Inglismaal on Winchester School.

Katoliku kiriku vaimu langusega vabanesid nii kesk- kui ka kõrgemad õppeasutused kiriku mõjusfäärist, kasvatusprintsiipides muudatusi aga ei tekkinud. Uuemal ajal loodi ka uus liik koole - public schools -, mis laenasid oma kasvatussüsteemi toomkirikute kolledžitelt. Ladina maades leidub kahesuunalist arengut: vabad ülikoolid ja nende juures natsioonidesse organiseeritud üliõpilased (mis omakorda jagunevad klubideks ja ordudeks) ning katoliku kirikuga seotud kõrgemad õppeasutused, kust kolledzh-süsteem oma alguse saab. Hilisemal ajal on ladina maade vabade ülikoolide üliõpilased organiseerunud oma erialalisisse ametiühinguisse, aga ka kolledzh-süsteem on kohati säilinud.

Natsioonid on säilinud vaid skandinaavia vanemate ülikoolide juures, s.o. Rootsis Uppsala ja Lundi ülikooli ning Soomes Helsingi Ülikooli ja Turu (Åbo) Akadeemia juures. Et maakondlikud kogud on suutnud püsima jääda, on seletatav vaid sellega, et need organisatsioonid on seadusandlusega lülitatud vastava ülikooli kasvatussüsteemi, s. t. iga üliõpilane on kohustatud kuuluma ühte maakondlikku organisatsiooni. Tänapäeval on aga maakondlik organiseerumine muutunud ebaotstarbekaks kahel põhjusel: linnastumine on kaotanud lokaalpatriotismi ja üliõpilaste rohke juurdevool on endised natsioonid ülerahvastanud ja teinud loomuliku üliõpilasühiskonna tekke neis võimatuks.

Norra ja Taani üliõpilased on organiseeritud teaduskondade järgi ja Rootsi ning Soome ülejäänud kõrgemate õppeasutuste üliõpilased vastavate õppeasutuste üliõpilaskondadesse. Saksamaa ja muude Kesk-Euroopa maade üliõpilasorganisatsioonide arengulugu on üldjoontes samailmeline, nagu Eestis.

Napoleoni sõdade ajal kandusid korporatsioonid koos kojupöörduvate üliõpilastega vastavate maade rahvuslike ülikoolide juurde. Sel ajastul ei olnud aga korporatsioonid veel rahvuslikud organisatsioonid, taoline areng algas koos rahvusriikide tekkimisega. Balti riikide ja Poola rahvuslikud korporatsioonid kasvasid välja nende rahvaste vabadusvõitlusest. Võõrastelt ülevõetud organisatsioonivormi oma rahvusele kohandamise protsessis arenesid neis maades välja veel üliõpilasseltsid teise organisatsioonitüübina. Ka saksa üliõpilaskorporatsioonide rikkalikus flooras esineb organisatsioone, mida võiks võrrelda seltsidega - need on aga erineva arengu saadused.

Välisviited

• Ilmar Tõnisson, "Üliõpilaskond Tartu saksa ülikoolis 1802—1889.", Tartu Üliõpilaskonna Ajalugu, 1932