Püroelekter

Püroelekter (kreeka k pyrein põlema) on mõne kristalli ‒ püroelektriku ‒ omadus soojenemisel või jahtumisel elektriliselt polariseeruda. See tähendab, et püroelektriku temperatuuri muutmisel tekivad kristalli vastastahkudel elektrilaengud. Mõõtmiseks piisava väärtusega elektripinget kutsub esile juba väga väike temperatuurimuutus.

Niisugust nähtust nimetatakse püroelektriliseks efektiks. See nähtus tehti kõigepealt kindlaks turmaliini kristalli puhul (turmaliin on poolsilikaatne mineraal). Tänapäeval kasutatakse mitmesuguseid tehiskristalle, nagu näiteks TGS (triglütsiinsulfaat) ja DTGS (deuteeriumiga töödeldud triglütsiinsulfaat).

Püroelektriku kristalli temperatuuri muutumine ‒ kristalli soojenemine või jahtumine ‒ kutsub esile kristallivõre ioonide vahekauguse muutumise. See omakorda põhjustab kristalli soojuspaisumist selle telje suunas, mis ühtib polarisatsiooni suunaga. Seejuures kristalli pinnal kujunevad pindlaengud neutraliseeritakse kiiresti läheduses leiduvate vabade elektrilaengute arvel. Järelikult ilmnevad elektrilaengud üksnes seoses kristalli temperatuuri võrdlemisi kiire muutumisega (näiteks tingituna soojust kiirguva objekti liikumisest). Püsiv kiirgus, näiteks päikeselt, ei põhjusta elektrilaengute tekkimist.

Püroelektrilist efekt rakendatakse laialdaselt infrapunakiirgusele (soojuskiirgusele) reageerivates andurites, näiteks liikumisanduris, tulekahjuanduris, temperatuuritajuris ja kalorimeetrias.

Vaata ka

• Liikumisandur