Sõjategevus Eestis (1944)

Sõjategevus Eestis (1944)
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Fail:WWII. Tallinn Offensive.JPG Nõukogudeaegne Tallinna operatsiooni pealetungi kaart
Toimumisaeg	2. veebruar – 19. detsember 1944
Toimumiskoht	Eesti
Tulemus	NSV Liidu vägede võit
Territoriaalsed muudatused	Eesti langemine Nõukogude vägede kätte
Osalised
Suursaksa Riik eesti mobiliseeritud, Omakaitse, piirikaitserügemendid ja politseipataljonid Nõukogude Liit Eesti iseseisvuslased
Väejuhid või liidrid
Walter Model Felix Steiner Hyazinth von Strachwitz Leonid Govorov Ivan Maslennikov Lembit Pärn Eesti Johan Pitka
Jõudude suurus
123 541 meest 32 tanki 137 lennukit 200 000 meest 2500 suurtükki 100 tanki 800 lennukit 2000 meest, Löögiüksus Admiral Pitka

Sõjategevus Eestis 1944. aastal hõlmab Saksamaa, Nõukogude Liidu vägede ja Eesti iseseisvuslaste vahelisi lahinguid Eestis 1944. aastal. Neid võitlusi on nimetatud ka Teiseks Vabadussõjaks. Sõjategevus 1944. aasta sügisel oli osa NSV Liidu Punaarmee pealetungioperatsioonist Baltimaades.

Jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi rinne Saksa 18. armee tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni. Veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. Oberkommando des Heeres otsustas strateegiliselt tähtsat Eestit kaitsta, kasutades sealjuures võimalikult palju eestlastest üksusi. Jaanuari lõpul kuulutati välja üldmobilisatsioon, mille edu tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi. Paljud eestlased nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetung, veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung tagasi. Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Eestlaste vastupanu halvamiseks tegi Nõukogude lennuvägi maha ajaloolise Narva linna, tugevasti said kannatada Tartu ja Jõhvi. Tallinna 9. märtsi pommitamise ohvrite arv ulatub 1400, hävis ligi pool elamispinnast, 20 000 inimest jäi peavarjuta.

Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Oberkommando des Heeres otsustas Eesti maha jätta. Sakslaste taandumisest võtsid osa eesti üksused, mis hävitati või löödi laiali. Tallinna pealetungist võttis osa 8. eesti laskurkorpus. Eestlased võitlesid rahvuskaaslaste vastu Avinurme ja Porkuni lahingus. Briti-Ameerika suundumusega iseseisvuslased osutasid Saksa okupatsioonivõimudele passiivset vastupanu. Märtsis 1944 moodustasid nad üle-eestilise koordineeriva keskuse – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Peaminister Uluots, kes Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi täitis Presidendi ülesandeid, püüdis taastada seaduslikke võimuorganeid. Septembris nimetas ta ametisse koalitsioonivalitsuse, mille tegelik juht oli Otto Tief. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ja erapooletust, püüdis organiseerida Tallinna kaitset, kuid edutult. Punaarmee üksused jõudsid Tallinna 22. septembril. Lääne-Eesti saarestiku vallutamise järel novembri lõpuks oli kogu Eesti taas okupeeritud.

Relvajõud

Pealetungioperatsioonis osalesid NSV Liidu relvajõud: Leningradi rinde väed, juhtaja NSV Liidu marssal Leonid Govorov; 3. Balti rinde väed, juhataja armeekindral Ivan Maslennikov; 2. Balti rinde väed, juhataja armeekindral A. Jerjomenko; 1. Balti rinde väed, juhataja armeekindral Hovhannes Bagramjan; 3. Valgevene rinde väeosad, juhataja armeekindral Tšernjahovski; Balti laevastik, juhataja admiral Vladimir Tributs, kes kõik olid allutatud Leningradi rinde juhtaja operatiivjuhtimisele.

Nõukogude sõjaajalooallikate alusel oli lahingutegevuses viis põhilist sõjalist operatsiooni:

• Narva operatsioon, milles osalesid Punaarmee poolt Leningradi rinde väed,
• Tartu operatsioon, milles osalesid 3. Balti rinde väed,
• Riia operatsioon, milles osalesid Eesti territooriumil 3. Balti rinde väed,
• Tallinna operatsioon, milles osalesid Leningradi rinde väed,
• Lääne-Eesti saarte vabastamise operatsioon, milles osalesid Leningradi rinde väed.

Pealetungioperatsioonis Eesti suunal osalesid NSV Liidu Punaarmee ja sõjamerelaevastiku väekoondised: Põhja-Eestile, Leningradi piirkonnast Leningradi rinde ja 1. Balti rinde väeosad, Punalipuline Balti laevastik ning Lõuna-Eestisse ja Lätisse Pihkva piirkonnast 3. Balti rinde väeosad (2. Löögiarmee (Punaarmee)).

Suursaksa Riigi relvajõududest osalesid sõjategevuses: Armeegrupp Nord (Armeegrupp Narwa, 18. armee, 16. armee), 2. Tankarmee, Väegrupp Mitte väeosad, mis anti 21. septembrist Armeegrupp Nord alluvusse, ja mida juhtas kindralpolkovnik Ferdinand Schörner.

Sõjategevuse kronoloogia

• 2. veebruaril 2. löögiarmee sillapea loomine Narvas
• 25. juuli Punaarmee Narva pealetung
  • 26. juuli kuni 10. august Sinimägede lahing
• 10. august – 4. september Tartu pealetung
• 11. september 1944 Saksa vägede taganemiskäsk
• 14. september Tallinna pealetung
  • 22. september; vallutasid Nõukogude väed Tallinna.
• 28. september; Punaarmee valdusesse langes kogu Eesti mandriala.
• 30. september; vallutas Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse dessant Muhu;
• 2. oktoober; alustas Punaarmee rünnakut Hiiumaale.
• 25. november;, taandusid viimased Saksa väeosad Sõrve säärelt
• 19. detsember, vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

Fail:WW2 - Baltic full-scale offensive, 1944 (detailed).jpg

Lahingutegevus ja nõukogude vägede löögisuunad, Eestis ja Lätis 1944. aastal

Sõjategevus Virumaal

Narva lahing

 Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)

1944. aasta jaanuaris Leningradi ja Novgorodi alt alanud pealetungiga sundis Punaarmee Saksa Väegrupi Nord taganema. Jaanuari lõpus jõudsid Punaarmee Leningradi rinde üksused Eesti piiridele.

Leningradi rinde üksused jõudsid 2. veebruaril Narva jõeni ja saatsid kohe oma eelosad üle jõe, moodustades sillapead Narva-Jõesuus, Riigikülas ja Vaasa – Vepsküla – Siivertsi piirkonnas. Narva-Jõesuust paiskasid kaitsel olnud väed punaarmee üksused tagasi, kuid teised sillapead jäid püsima ning jõejoonel asuvad kaitsjad püüdsid ainult takistada nende laiendamist.

2. veebruaril tulid Nõukogude 8. armee esimesed osad Vääska kohal üle jõe, kus nende vastas oli üks rühm 29. Eesti Politseipataljonist. Varsti valgusid Punaarmee väeüksused sealt lõuna ja põhja poole. 29. Eesti Politseipataljon kandis suuri kaotusi, kadus juhtimine ja üksikud rühmad taandusid oma algatusel Auvere suunas. Suuremad Punaarmee väeüksused hakkasid üle jõe valguma Krivasoo kohal ning liikuma lääne ja põhja suunas.

20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal ja tekitas talle suuri inimkaotusi. Nõukogude vasturünnakuid tagasi lüües purustati 14 tanki.

1. märtsil 1944 alustas Punaarmee Putki soos suurrünnakut. Lahingu esimeses osas õnnestus Punaarmeel läbi murda esimesed kaitseliinid ja kiiluda kaitsesse mitme kilomeetri sügavuselt. Läbimurde riivistamiseks paisati kõik Armeegrupil Narwa käepärast olnud väeosad nende hulgas ka Toila metsalaagris viibivad Rebase ja Soodeni juhitavad Eesti idapataljonid.

5. märtsil alustas 11. diviis koos "Nordlandi" diviisi osade toetusel vasturünnakut Putki suunas. Putkist idas rünnakul edu ei olnud, kuna raskel maastikul kadus side ründavate väeosade vahel ja diviis oli sunnitud kaitsele asuma koos Eesti pataljonidega. Rindejoon taastati kohas, kus see oli asunud enne 1. märtsi.

Kättemaksuna Riigiküla ja Siivertsi sillapeade likvideerimise eest hävitas Nõukogude lennuvägi ööl vastu 7. märtsi Narva linna. Väheste vaheaegadega kestsid lennurünnakud Narvale hommikuni. Järgmisel ööl algasid õhurünnakud uuesti.

8. märtsil toimusid õhurünnakud Jõhvile ja Tapale ning 9. märtsi ööl Tallinna märtsipommitamine, mis ligi kolmandiku Eesti pealinnast varemeteks muutis.

16. märtsil õnnestus Punaarmeel 45. Relva-SS Grenaderirügemendi II pataljoni positsioonidesse sisse murda. I pataljon ning 46. rügemendi osad suutsid vastase tagasi lüüa. Samuti ebaõnnestus Nõukogude tankirünnak Auveres, mis peatati Saksa Tiger-tankide poolt. Punaarmee üksused olid kandnud sedavõrd suuri kaotusi, et olid sunnitud pealetungi peatama.

Lõuna-Eestis aga jätkusid märtsikuus kohaliku tähtsusega lahingud (Puurmani lahing jt).

See võimaldas Saksa väejuhatusel Narva all 1944. a. märtsi lõpus algatus enda kätte haarata. 26. märtsil andsid neli saksa diviisi soomusmasinate toetusel löögi Auvere tugiala läänetipus paiknevale Punaarmee rünnakukiilule. 6. aprillil piirasid sakslased osa Punaarmee üksusi sisse. 19. aprillil paisati Saksa üksused tankide toetusel otsustavale rünnakule. Kevadine teedelagunemine oli aga soised alad muutnud soomusväeosadele läbipääsmatuks ning sakslastel ei õnnestunud edu saavutada. Sakslased kandsid tõsiseid kaotusi ning olid sunnitud rünnaku peatama.

Mai alguseks olid võitlevad pooled end Narva rindel välja kurnanud. Rinne jäi mitmeks kuuks rahulikuks.

Sinimägede lahingu skeem

25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid marssal Leonid Govorovi juhitavad Leningradi rinde väed pärast tunniajalist turmtuld pealetungi Narva rindel. Kell 10 murdsid vastase üksused Eesti väeosade positsioonidesse lõuna pool Auveret. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all.

Rindejoone lühendamise otstarbel jättis III Germaani Soomuskorpus 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Eesti-Saksa väeosad paiknesid Narva-Tallinna maanteega risti üle maantee Mummassaare-Sooküla-Metsküla-Putki joonele.

Sinimägede lahing

 Pikemalt artiklis Sinimägede lahing, Tannenbergi liin

26. juulist alates oli kogu Nõukogude armee Leningradi rinde löögijõud suunatud kolmele Sinimäe kõrgendikule. Juba teisel rünnakupäeval paisati võitlusse Eesti Diviisi osad. 29. juulil läks võitlusse 45. rügement ja üksikud kompaniid 46. rügemendist. Raskete kaotuste hinnaga suudeti Punaarmee pealetung peatada. Erinevatel andmetel kaotas Punaarmee Sinimägedes haavatute ja surnute näol 11 diviisi ja 2 brigaadi, 160 000-170 000 meest ning üle 200 tanki. Rünnakud kestsid kuni 12. augustini.

Sõjategevus Lõuna-Eestis

 Pikemalt artiklis Tartu operatsioon, mille käigus nõukogude väed murdsid 10. – 15. augustil Saksa vägede vastupanu Marienburgi liinil, 16. – 27. augustil toimusid Saksa ja eestlaste väeosade vastupanu Tartu piirkonnas ja 27. augustist kuni 6. septembrini toimusid Saksa ja eestlaste väeosade vastupealetung.

Tartu lahing

 Pikemalt artiklis Tartu lahing (1944), Mehikoorma dessant, Kärevere lahing

Punaarmee Tartu pealetungioperatsiooni löögisuunad

Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal Saksa rindest läbi jõudes Pihkva-Ostrovi operatsiooni tulemusel, Optjoki jõe – Pankjavitsa – Laura joonele. 2. Löögiarmee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele, kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja tungida põhja suunas.

Kuni 16. augustini, Mehikoorma dessandi päevani, ei olnud Tartu maakonna lõunaosas teisi väeosi peale rannakaitseüksuste, mis oleks võidud pealetungivatele Punaarmee vastu saata. Sellest päevast hakkas sinna saabuma väikesi eesti-saksa üksusi, mis alustasid võitlust ründavate Punaarmee väeüksustega.

Ajal, kui 5. Piirikaitse Rügemendi II pataljon võitles Mehikoormas maale tulnud Punaarmee väeüksustega, pidasid 1. Piirikaitserügement ja 94. Julgestusrügemendi pataljon kaitselahingut Võhandu jõe joonel. Kui 5. Piirikaitserügemendi II pataljon alustas taandumist Ahja jõe joonele, alustasid ka 1. Eesti Piirikaitserügement ja 94. rügemendi pataljon taandumist läbi metsade smale joonele.

Vahepeal olid saksa väed suutnud organiseerida Väikese Emajõe – Koiva jõe joonel kaitsepositsiooni. Eelpositsioon asus Puka – Sangaste – Karula – Varstu – Aluliina järve joonel. 14. augustil jõudsid Punaarmee väeüksused lahinguta Antslasse. Sealt hakkas üks Punaarmee väekoondis liikuma Sangaste suunas sihiga vallutada Tõrva, kohtas aga 16. augustil Sangastes saksa väeüksust, kes asusid vasturünnakule, piirasid sisse ühe Nõukogude diviisi ja lõid ülejäänud tagasi Antslasse. Punaarmee diviis oli juba hävitamisohus, kuid selle päästis Nõukogude 7. korpus, mis vabastas oma diviisi sakslaste piiramisrõngast ja lõi saksa väed Sangastesse tagasi.

Võitlused saksa vägede eelpositsioonil kestsid 28. augustini, mil saksa väed tõmbusid tagasi oma kaitsepositsioonile Väikese Emajõe – Koiva jõe joonele. Punaarmee väeosade katsed Valga vallutamiseks kestsid 30. augustini. Neis kandis Nõukogude 321. diviis rünnakutes raskeid kaotusi ja loobus linna vallutamisest.

Laeva suunas ei arendanud Punaarmee väeüksused pealetungi, vaid liikusid edasi piki Emajõe kallast kirde suunas ja jõudsid 24. augustil Nõela külani. Tartumaa Omakaitse maleva uueks ülemaks määrati kolonel Jaan Unt, kes hakkas Omakaitse meestega organiseerima Voldi kaitset ja lõi tagasi punaväe eelosi, kes liikusid Voldi suunas, võttes lahingust isiklikult osa.

23. augustil sattusid Nõo kaitsjad piiramisrõngasse, ent Paul Venti juhitud võitlusgrupil õnnestus välja murda ja Tartu serval Tähtveres uutele positsioonidele asuda. Ööl vastu 25. augustit pommitasid Punaarmee üksused Tartut ja linnas puhkesid suured tulekahjud.

25. augustil, pärast Tamsa lahingut alustas Punaarmee rünnakut Tartule kolmes suunas. Venti võitlusgrupi kompaniid olid kokku sulanud paarikümnemehelisteks, sest alates võitlustest Elvas ei olnud nad täiendust ega puhkust saanud. Linnavõitluses kadus üldine juhtimine, iga kompanii või rühm võitles oma algatusel ja nii jäid Tartu sillad õhkimata, millest ründavad Punaarmee üksused üle tulid. Erilise sangarlikkusega kaitsesid 11. Ida-Preisi Diviisi osad Eesti Rahva Muuseumi Raadi mõisas, kuid ülemvõimu ees olid nad sunnitud taanduma Kilgi kõrtsi suunas koos Venti võitlusgrupiga. Punaarmee väed püüdsid Emajõge ületada ka linnast ida pool, kuid seal lõi Alfons Rebase võitlusgrupp kõik rünnakud tagasi.

26. augustil tungis Punaarmee edasi, vallutades Maramaa ja püüdes ühineda üle Kärevere silla tulnud korpusega. Ida suunal tõrjus Rebase võitlusgrupp kõik rünnakud.

28. augustil asusid Eesti Diviisi võitlusgrupid, “soomepoiste” pataljon (46. rügemendi 3. pataljon) Waffen-Haupsturmführer V. Pärlini juhtimisel, politseipataljonid ja saksa väed vastupealetungile ning 30. augustiks oli Emajõe põhjakallas Võrtsjärvest Jänese sillani venelastest vaba. Soomepoiste pataljon kaotas Pupatvere-Õvi all 34 meest langenutena ja 136 haavatutena, kuid täitis oma ülesande. Pataljoni autasustati korraga 44 Raudristiga.

Tartu tagasivallutamise operatsioon algas 4. septembril. 87. diviis tungis peale Tallinna maantee ja Vasula-Vahi suunas ühe soomuskompanii toetusel. Operatsioon arenes alguses edukalt – võeti tagasi Vahi Põllutöökool, Maramaa, Raadi vallamaja, kuid kõigist pingutustest hoolimata ei läinud korda punaseid Raadilt välja lüüa. 5. septembril peeti lahinguid ainult Raadi pärast. Major Friedrich Kurgi mehed jõudsid korduvalt Raadi pargi müürini, kuid olid sunnitud jällegi tagasi tõmbuma. Saksa Panter-tankid sõitsid linna sisse, kuid jalaväeosad ei pääsenud punaste tulest läbi.

Vahi põllutöökool käis neis lahinguis kaks korda käest kätte. Tartu sillapea suruti tunduvalt kokku ja punased olid kiilutud Tartu linna piiridesse.

Sõjategevus Valga- ja Viljandimaal

11. septembri 1944 hommikul arutati Väegrupp "Nord" ülema kindralkolonel Schörneri palvel Eesti mahajätmise plaani ja võeti vastu otsus see kiiresti ellu viia. Samal päeval said vastavasisulise korralduse väegrupp Nord ja armeegrupp Narwa, kes pidid jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätti, nende mehhaniseeritud väeosad aga üle Rakvere ja Paide Pärnuni ja sealt edasi laevadega Saksamaale. Tagalaüksused pidi evakueeritama Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu.

Riia operatsiooni käigus Punaarmee väed hõivasid 14. – 23. september 1944. aastal, osa Valgamaast, koos Valga linnaga ning osa Viljandimaast ning suur osa Põhja-Lätist.

 Pikemalt artiklis Riia operatsioon

14. septembril alustas Punaarmee suurrünnakut Väikesel Emajõel. Nende lähimad sihtpunktid olid Valga ja Tõrva, kaugemad aga Riia ja Pärnu. Vaatamata mitmekordsele vähemusele elavjõus, tankides ja lennuväes panid sakslased väga visalt vastu.

18. septembril määrati taganevate väeosade ülemaks major Harald Riipalu. Samal päeval said Sinimägedest taganevad üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähistel. Peale kiireid ettevalmistusi alustati 19. septembri varahommikul taganemist Kurtnasse, kust liiguti edasi Jõuga suunas. 19. septembril jätsid Saksa väed maha Valga. Punaarmee vallutas Tõrva.

Tallinna vallutamine

 Pikemalt artiklis Tallinna vallutamine (1944), Tallinn Teise maailmasõja ajal, Tallinna vabastamine, Löögiüksus Admiral Pitka

18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset.

22. septembril hõivasid Nõukogude väed sakslastest mahajäetud Tallinna. Nõmmel ja Hiiul panid väikesed Eesti võitlusrühmad Punaarmee tankide edasitungi seisma, võimaldades tuhandetel põgenikel Tallinnast välja pääseda.

25. septembril hakkasid Pärnu-Mõisaküla-Tõrva rindel asunud Saksa väed taanduma Lemsalu suunas ning 28. septembril oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala.

Lahingud Lääne-Eesti saartel

 Pikemalt artiklis Muhu dessant, Tehumardi öölahing, Vintri dessant

29.-30. septembril hõivas 8. Eesti Laskurkorpuse dessant Muhu, kus ei olnud suuremaid Saksa üksusi. Sakslased taandusid Muhust ja lasid Väinatammi osaliselt õhku. 2. oktoobril alustas Punaarmee rünnakut Hiiumaale. Saksa üksused taandusid Kassarile, kust ööl vastu 3. oktoobrit kõik üksused ja tehnika Saaremaale evakueeriti.

Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

Välislingid

• Ain Saar: Eesti I ja II Vabadussõja võrdlus