Biotiin: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida: | 2. rida: | ||
[[Pilt:Biotin_structure.svg|pisi|Biotiini keemiline struktuur]] |
[[Pilt:Biotin_structure.svg|pisi|Biotiini keemiline struktuur]] |
||
[[Pilt:Biotin-3D-balls.png|pisi|Biotiini keemiline struktuur]] |
[[Pilt:Biotin-3D-balls.png|pisi|Biotiini keemiline struktuur]] |
||
'''Biotiin''' ehk '''H-vitamiin''' ehk '''B<sub>7</sub>-vitamiin''' ehk '''B<sub>8</sub>-vitamiin''' '''koensüüm R''' on valdavalt endogeenne [[vesilahustuvad vitamiinid|vesilahustuv]] [[B-rühma vitamiinid|B-rühma vitamiin]], mis on mikrokogustes igapäevaselt vajalik nii pro- kui [[eukarüoodid|eukarüootsete]] [[organism]]ide füsioloogiliste protsesside normaalseks toimimiseks. Biotiin on paljude [[bakterid|bakterite]] jaoks asendamatu [[kasvufaktor]].<ref>P. H. GRAHAM, [http://mic.sgmjournals.org/content/30/2/245.full.pdf "Vitamin Requirements of Root Nodule Bacteria"], J . gen. Microbiol. (1963), 30, 245-248, Veebiversioon (vaadatud 30.08.2013)<small> (inglise keeles)</small></ref><ref>Radwan SS, Al-Muteirie AS, [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/11297361"Vitamin requirements of hydrocarbon-utilizing soil bacteria"], Microbiol Res. 2001 Mar;155(4):301-7. Osaline veebiversioon (vaadatud 30.08.2013)<small> (inglise keeles)</small></ref> Biotiin ja selle isomeerid on ka [[bioaktiivsus|bioaktiivsed]] [[biomikromolekul]]id ja asendamatud [[koensüümid]]. Biotiini leidub paljudes taimsetes ning loomsetes [[toitaine]]tes ning normaalse füsioloogiaga loomadel toimub biotiini süntees [[mikroorganis]]mide kaudu [[soolestik]]us. Biotiin on ka [[ravimipreparaadid|ravimipreparaatide]], [[söödalisandid|söödalisandite]], [[vitamiinipreparaadid|vitamiinipreparaatide]], ja [[kosmeetikatoode|kosmeetikatoodete]] oluline koostisosa. |
|||
'''Biotiin''' ehk '''H-vitamiin''' ehk '''B<sub>7</sub>-vitamiin''' ehk '''koensüüm R''' on antiseborroilise toimega [[B-rühma vitamiinid|B-rühma]] kuuluv [[Vesilahustuvad vitamiinid|vitamiin]]. |
|||
Biotiini täielik puudumine (ka [[bioaktiivsus]]e minetanuna) toidus või kestev vaegus võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades inimestel harva ka haiguslikke seisundeid. |
|||
⚫ | |||
⚫ | |||
⚫ | |||
==Nomenklatuur== |
==Nomenklatuur== |
||
8. rida: | 15. rida: | ||
*[[Chemical Abstracts Service'i number|CAS-number]] 58-85-5. |
*[[Chemical Abstracts Service'i number|CAS-number]] 58-85-5. |
||
⚫ | |||
⚫ | |||
⚫ | |||
===Triviaalnimetused=== |
===Triviaalnimetused=== |
||
24. rida: | 35. rida: | ||
*"munavalge kahjustuse sündroomi" kaitsefaktor |
*"munavalge kahjustuse sündroomi" kaitsefaktor |
||
⚫ | |||
⚫ | |||
⚫ | |||
⚫ | |||
⚫ | |||
⚫ | |||
==Saamine ja depood== |
==Saamine ja depood== |
Redaktsioon: 30. august 2013, kell 19:09
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2006) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Biotiin ehk H-vitamiin ehk B7-vitamiin ehk B8-vitamiin koensüüm R on valdavalt endogeenne vesilahustuv B-rühma vitamiin, mis on mikrokogustes igapäevaselt vajalik nii pro- kui eukarüootsete organismide füsioloogiliste protsesside normaalseks toimimiseks. Biotiin on paljude bakterite jaoks asendamatu kasvufaktor.[1][2] Biotiin ja selle isomeerid on ka bioaktiivsed biomikromolekulid ja asendamatud koensüümid. Biotiini leidub paljudes taimsetes ning loomsetes toitainetes ning normaalse füsioloogiaga loomadel toimub biotiini süntees mikroorganismide kaudu soolestikus. Biotiin on ka ravimipreparaatide, söödalisandite, vitamiinipreparaatide, ja kosmeetikatoodete oluline koostisosa.
Biotiini täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev vaegus võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades inimestel harva ka haiguslikke seisundeid.
Üldkirjeldus
- Keemiline valem: C10H16N2O3S
- Molaarmass: 244,31 g/mol
Nomenklatuur
- IUPACi süstemaatiline nimetus 5-[(3aS,4S,6aR)-2-oxohexahydro-1H-thieno[3,4-d]imidazol-4-yl]pentanoic acid
- CAS-number 58-85-5.
Farmakoterapeutiline rühm
- ATC-kood A11HA05;[3]
- ATCvet-kood QA11HA05.[4]
Triviaalnimetused
- B7-vitamiin
- B8-vitamiin (prantsuse erialakirjandus)
- H-vitamiin
- koensüüm R jt.
Sünonüümid[5] ja isomeerid
- (3aS,4S,6aR)-biotiin
- Biopeiderm
- 5-[(3aS,4S,6aR)-2-Oxohexahydro-1H- thieno[3,4-d]imidazol-4-yl]pentansäure
- D-Biotiin
- D(+)-Biotiin
- S faktor
- "munavalge kahjustuse sündroomi" kaitsefaktor
Saamine ja depood
Loomsete ja taimsete produktidega seedekulglasse sattuv H-vitamiin on valk-seotud. Valgu proteolüüsil seedekulglas jääb järele biotsütiin, mis biotinaasi toimel annab vaba H-vitamiini. Vaba biotiin imendub peamiselt Na-sõltuva aktiivse transpordina ja põhiosas peensoole ülaosast. Suuremate koguste puhul kasvab mõnevõrra difusioonina imenduv hulk. Soole mikrofloora toodetav biotiin jääb seotuks ja sellest imendub vaid 8-15%.
Allikad
Biotiinil on mitmeid analooge ja isomeere kuid looduslikult leidub teda valdavalt (+)-biotiinina ja see on ka aktiivseim vitamiinilaadset bioloogilist toimet omav ühend.
Toiduainetes leidub teda enim looma maksas, neerudes, paljudes munades ning pärmis.
Imendumine
Imendumist pärsib liigne alkohol, antibiootikumid ja toore kanamuna glükoproteiin avidiin. Viimane seob biotiini ja tekkiv kompleks ei allu seedeensüümidele. Keetmine/praadimine lõhustab ja seega inaktiveerib avidiini.
Imendunud biotiini transpordib organismis plasmaalbumiin. Biotiini akumuleerivad maks, neerud, ka neerupealised ja aju.
Eritatakse uriini ja väljaheidetega.
Biofunktsioon
Bioroll avaldub karboksülaaside koensüümina. Biotiin-sõltuvat karboksüülimist vajab:
- glükoosi ehk veresuhkru süntees
- rasvhapete süntees (sh ka pikaahelaliste PUFA-de süntees)
- hargnenud ahelaga aminohapete katabolism
- foolhappe, pantoteenhappe ja vitamiin B12 metabolism.
Defitsiit
Normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul biotiinivaegust (RHK-10 E53.8 ) ei ole. Siiski on nüüdisaja tingimustes süvenemas tendents tema mõningase defitsiidi kujunemiseks. Selle põhjuseks on :
- biotiini biosaadavus taimsete allikate puhul on suhteliselt madal
- üha enam esineb soolte tegevust pärssivaid situatsioone- alkoholi liigtarvitamine, antibiootikumide kestev manustamine jne.
Defitsiit tekitab probleeme rasvhapete ja glükoosi sünteesis ning hargnenud ahelaga aminohapete katabolismis.
Defitsiidi esmatunnused:
- isutus
- lihaste valulikkus
- kuiv nahk
- unetus
Sügava defitsiidi tunnuseks vitamiini kestval puudumisel on spetsiifiline dermatiit- seborröa ehk patoloogiline rasuvoolus rasunäärmetest.
Toitumisest mittesõltuv ehk sekundaarne defitsiit tekib biotinaasi (sh päriliku) defitsiidi puhul. See pärsib nii biotiini imendumist kui ka vabanemist ensüümvalkudest ja uuesti kasutamist. Biotinaasi defitsiiti ilmneb imikutel, sümptomiteks on:
- hüpotoonia
- lihaskrambid
- ketendav dermatiit
- silma sidekesta põletik
- nägemise atroofia.
Funktsionaalset taset organismis hinnatakse seerumi ja uriini biotiinitaseme määramise kaudu: biotiin, bisnorbiotin, BSO, BNBMK, biotin sulfone jt taseme määramise läbi. Tema defitsiidi korral ilmub uriini suures koguses laktaati, metüülkrotanaati, hüdroksüisovaleraati, propionaati (propionaatne atsideemia).
Manustamine
RDA ehk Recommended Dietary Allowances on 0,30-0,55 mg.
Manustamine on hädavajalik defitsiidi tunnuste ilmnemisel. Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne alkoholismi, mõlema diabeedi, dermatiitide, ekseemi jne puhul.
Teda peaks manustama koos tiamiini, foolhappe, pantoteenhappe, C-vitamiini, püridoksiini, niatsiini, tiamiini, E-vitamiini ja B12-vitamiiniga.
Päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on korduval manustamisel 500mg. Ühekordset ei teata. Toksilisust ei teata.
Ajalugu
- 1901. aastal avastas Eugene Wildiers munakollases pärmi kasvufaktorid: bios I ja bios II B ehk bios.[6]
- 1935 – 1936. aastal õnnestus Saksa keemikul Fritz Kögl`il koos doktorandi Benno Tönnisega, 250 kilost kuivatatud munakollase pulbrist eraldada kristalse pulbrina 1,1 mg Wildiersi munakollase "bios-faktorit" ja nad nimetasid aine biotiiniks ("Über Wuchsstoffe der Auxin- und der Bios-Gruppe", Berichte der deutschen chemischen Gesellschaft 68 (1935) A 16-28). [7][8][9]
- 1941. aastal eraldas Ungari päritolu Ameerika Ühendriikide mikrobioloog ja pediaater Paul György munakollases, maksas ja pärmis munavalge toimet inhibeeriva ning raviva faktori, millele ta nimetas H-vitamiiniks (saksa keeles die Haut ' nahk').[10]Rottidel, kellede sööda valguratsioon koosnes üksnes toorest munavalgest, tekkis ulatuslik dermatiit, millega kaasnesid närvisüsteemiga seotud haiguslikud seisundid ja kes ravita surid. Nn "munavalge kahjustuse sündroomi" (ingl k egg white injury) ravis ta, koos Vincent de Vigneaud ja teistega, Kögl`i ja Tönnis´e poolt munakollasest eraldatud biotiiniga (algselt pärmi kasvufaktor ja hilisem imetajate vitamiin). Seejärel tõestasid nad, et H-vitamiin, koensüüm-R ja biotiin on kas üks ja seesama või väga lähedased ühendid.[11]
Samal ajal kasutati nimetatud raviva faktori kohta ka teisi nimetusi: kaitsefaktor X (inglise keeles protective factor X), munavalge kahjustuse sündroomi kaitsefaktor (inglise keeles egg white injury protection factor), S- faktor, W-faktor (ehk Bw-vitamiin).[12]
- ...
Vaata ka
Viited
- ↑ P. H. GRAHAM, "Vitamin Requirements of Root Nodule Bacteria", J . gen. Microbiol. (1963), 30, 245-248, Veebiversioon (vaadatud 30.08.2013) (inglise keeles)
- ↑ Radwan SS, Al-Muteirie AS, "Vitamin requirements of hydrocarbon-utilizing soil bacteria", Microbiol Res. 2001 Mar;155(4):301-7. Osaline veebiversioon (vaadatud 30.08.2013) (inglise keeles)
- ↑ Veebiversioon (vaadatud 24.08.2013)
- ↑ Veebiversioon (vaadatud 24.08.2013)
- ↑ Veebiversioon (vaadatud 30.08.2013)
- ↑ Jess G. Thoene, Small Molecule Therapy for Genetic Disease, Cambridge University Press, lk 64, 2010, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 30.08.2013) (inglise keeles)
- ↑ "Kögl, Fritz (1897-1959)", Veebiversioon (vaadatud 24.08.2013)
- ↑ M. Daniel Lane, "The Biotin Connection: Severo Ochoa, Harland Wood, and Feodor Lynen", doi:10.1074/jbc.X400005200 September 17, 2004 The Journal of Biological Chemistry, 279, 39187-39194. Veebiversioon (vaadatud 04.08.2013)
- ↑ Fritz Kögl, W. van Hasselt,"Über das Vorkommen von Biotin im tierischen Organismus. Mitteilung über pflanzliche Wachstumsstoffe.", Hoppe-Seyler’s Zeitschrift für physiologische Chemie, 243, 1936, lk 189–194 Osaline veebiversioon (vaadatud 24.08.2013) (saksa keeles)
- ↑ Sunita Kothari, Characterization of BirA Gene of Pseudomonas Mutabilis and the Mutant, 1F9, lk 1, 2007, UMI, [http://books.google.ee/books?id=bKhNBn7WBOkC&pg=PA1&dq=bios+Wildiers&hl=en&sa=X&ei=izX-Ua__JpDAtAbhxYGYBw&ved=0CEwQ6AEwBg#v=onepage&q=bios%20Wildiers&f=false Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 04.08.2013)
- ↑ Klaus Hofmann, VINCENT DU VIGNEAUD 1901—1978A Biographical Memoir, Biographical Memoir, 1987, National Academy of Scineces, Waschington D.C. Veebiversioon (vaadatud 17.07.2013) (inglise keeles)
- ↑ Lee Russell McDowell, "Vitamins in Animal and Human Nutrition", 2nd, lk 446,2000, Iowa State University Press / Ames Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 30.08.2013) (inglise keeles)