Biotiin: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
17. rida: | 17. rida: | ||
*D(+)-Biotiin |
*D(+)-Biotiin |
||
*S faktor |
*S faktor |
||
*"munavalge kahjustuse sündroom" (inglise ''egg white injury'') |
*anti-"munavalge kahjustuse sündroom" (inglise ''egg white injury'') |
||
==Saamine ja depood== |
==Saamine ja depood== |
Redaktsioon: 24. august 2013, kell 07:22
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2006) |
Biotiin ehk Vitamiin H ehk B7-vitamiin ehk koensüüm R on antiseborroilise toimega B-rühma kuuluv vesilahustuv vitamiin.
Triviaalnimetused
- B7-vitamiin
- B8-vitamiin (prantsuse erialakirjandus)
- Vitamiin H
- koensüüm R
Sünonüümid[1]
- Bios II (varasem nimetus Bios II B)
- (3aS,4S,6aR)-biotiin
- (+)-Biotiin
- 5-[(3aS,4S,6aR)-2-Oxohexahydro-1H- thieno[3,4-d]imidazol-4-yl]pentansäure
- D-Biotiin
- D(+)-Biotiin
- S faktor
- anti-"munavalge kahjustuse sündroom" (inglise egg white injury)
Saamine ja depood
Loomsete ja taimsete produktidega seedekulglasse sattuv vitamiin H on valk-seotud. Valgu proteolüüsil seedekulglas jääb järele biotsütiin, mis biotinaasi toimel annab vaba vitamiin H. Vaba biotiin imendub peamiselt Na-sõltuva aktiivse transpordina ja põhiosas peensoole ülaosast. Suuremate koguste puhul kasvab mõnevõrra difusioonina imenduv hulk. Soole mikrofloora toodetav biotiin jääb seotuks ja sellest imendub vaid 8-15%.
Allikad
Imendumine
Imendumist pärsib liigne alkohol, antibiootikumid ja toore kanamuna glükoproteiin avidiin. Viimane seob biotiini ja tekkiv kompleks ei allu seedeensüümidele. Keetmine/praadimine lõhustab ja seega inaktiveerib avidiini.
Imendunud biotiini transpordib organismis plasmaalbumiin. Biotiini akumuleerivad maks, neerud, ka neerupealised ja aju.
Eritatakse uriini ja väjaheidetega.
Biofunktsioon
Bioroll avaldub karboksülaaside koensüümina. Biotiin-sõltuvat karboksüülimist vajab:
- glükoosi ehk veresuhkru süntees
- rasvhapete süntees (sh ka pikaahelaliste PUFA-de süntees)
- hargnenud ahelaga aminohapete katabolism
- foolhappe, pantoteenhappe ja vitamiin B12 metabolism
Defitsiit
Normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul defitsiiti ei ole. Siiski on nüüdisaja tingimustes süvenemas tendents tema mõningase defitsiidi kujunemiseks. Selle põhjuseks on :
- biotiini biosaadavus taimsete allikate puhul on suhteliselt madal
- üha enam esineb soolte tegevust pärssivaid situatsioone- alkoholi liigtarvitamine, antibiootikumide kestev manustamine jne.
Defitsit tekitab probleeme rasvhapete ja glükoosi sünteesis ning hargnenud ahelaga aminohapete katabolismis.
Defitsiidi esmatunnused:
- isutus
- lihaste valulikkus
- kuiv nahk
- unetus
Sügava defitsiidi tunnuseks vitamiini kestval puudumisel on spetsiifiline dermatiit- seborröa ehk patoloogiline rasuvoolus rasunäärmetest.
Toitumisest mittesõltuv ehk sekundaarne defitsiit tekib biotinaasi (sh päriliku) defitsiidi puhul. See pärsib nii biotiini imendumist kui ka vabanemist ensüümvalkudest ja uuesti kasutamist. Biotinaasi defitsiiti ilmneb imikutel, sümptomiteks on:
- hüpotoonia
- lihaskrambid
- ketendav dermatiit
- silma sidekesta põletik
- nägemise atroofia.
Funktsionaalset taset organismis hinnatakse uriini biotiinitaseme määramise kaudu. Tema defitsiidi korral ilmub uriini suures koguses laktaati, metüülkrotanaati, hüdroksüisovaleraati, propionaati (propionaatne atsideemia).
Manustamine
RDA ehk Recommended Dietary Allowances on 0,30-0,55 mg.
Manustamine on hädavajalik defitsiidi tunnuste ilmnemisel. Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne alkoholismi, mõlema diabeedi, dermatiitide, ekseemi jne puhul.
Teda peaks manustama koos tiamiini, foolhappe, pantoteenhappe, vitamiin C, püridoksiini, niatsiini, tiamiini, vitamiin E ja B12.
Päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on korduval manustamisel 500mg. Ühekordset ei teata. Toksilisust ei teata.
Ajalugu
- 1901. avastas Eugene Wildiers pärmi kasvufaktorid Bios I ja Bios II.
- 1936. aastal õnnestus Saksa keemikul Fritz Köglil ja Benno Tönnisel, 250 kilost kuivatatud munakollase pulbrist, eraldada 1,1 mg Wildiersi munakollase "BIOS faktorit" kristalse pulbrina ja nad nimetasid aine biotiiniks.[2]
- 1941. eraldas Ungari päritolu Ameerika Ühendriikide mikrobioloog ja pediaater Paul György munakollases, maksas ja pärmis munavalge toimet inhibeeriva ning raviva faktori, millele ta nimetas H-vitamiiniks (saksa keeles die Haut ' nahk').[3]Rottidel, kellede sööda valguratsioon koosnes üksnes toorest munavalgest, tekkis ulatuslik dermatiit, millega kaasnesid närvisüsteemiga seotud haiguslikud seisundid ja kes ravita surid. Nn "munavalge kahjustuse sündroomi" (ingl k egg white injury) ravis ta, koos Vincent de Vigneaud ja teistega, Kögl`i ja Tönnis´e poolt munakollasest eraldatud biotiiniga (algselt pärmi kasvufaktor ja hilisem imetajate vitamiin). Seejärel tõestasid nad, et H-vitamiin, koensüüm-R ja biotiin on kas üks ja seesama või väga lähedased ühendid.[4]
- ...
Vaata ka
Viited
- ↑ http://www.cas.org/motw/biotin
- ↑ M. Daniel Lane, "The Biotin Connection: Severo Ochoa, Harland Wood, and Feodor Lynen", doi:10.1074/jbc.X400005200 September 17, 2004 The Journal of Biological Chemistry, 279, 39187-39194. Veebiversioon (vaadatud 04.08.2013)
- ↑ Sunita Kothari, Characterization of BirA Gene of Pseudomonas Mutabilis and the Mutant, 1F9, lk 1, 2007, UMI, [http://books.google.ee/books?id=bKhNBn7WBOkC&pg=PA1&dq=bios+Wildiers&hl=en&sa=X&ei=izX-Ua__JpDAtAbhxYGYBw&ved=0CEwQ6AEwBg#v=onepage&q=bios%20Wildiers&f=false Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 04.08.2013)
- ↑ Klaus Hofmann, VINCENT DU VIGNEAUD 1901—1978A Biographical Memoir, Biographical Memoir, 1987, National Academy of Scineces, Waschington D.C. Veebiversioon (vaadatud 17.07.2013)