Maksim Unt: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 23. august 2013, kell 21:56

Maksim (Maxim) Unt (vene keeles Унт Максим Иоганович) (22. jaanuar 1898 Pärnu – 31. juuli 1941) oli eesti töölisliikumise tegelane ja poliitik. Alates 21. juunist 1940 oli ta siseminister Johannes Varese valitsuses.

27. juulist – 15. augustini 1940. a. oli Presidendi kohusetäitja Johannes Vares Moskvas ning Maksim Unt siseministrina täitis Presidendi ülesandeid.

Elukäik

Unt õppis Pärnu algkoolis ja gümnaasiumis. Oli rea aastaid Pärnu maavalitsuse liige ja kümmekond aastat Pärnu linnavolikogu liige, ühtlasi ka I Riigivolikogu liige^[1].

Vene kodusõja ajal oli Unt Ukrainas, töötas 1919. aastal Saratovi oblastis maakonna täitevkomitee riigikontrolli osakonna juhatajana, pani seal toime suurriisumise ja põgenes valgekaartlaste juurde, mille eest mõisteti ta tagaselja surma.

Aastal 1920 naasis ta Eestisse ning astus Eesti Sotsialistlikusse Tööparteisse (ESTP), oli partei vasakpoolse tiiva üks juhte ja kuulus I Riigivolikogu koosseisu. 1934. aastal mõistis Viljandi Ringkonnakohus talle 6-kuulise vanglakaristuse, kuid Riigikogu liikmena ei olnud teda võimalik paigutada vanglasse. Ka pärast V Riigikogu volituste lõppu ei olnud teda võimalik arreteerida, kuna ta esitas arstitunnistuse südamehaiguse kohta^[2].

1940. aastal nimetati Johannes Varese valitsusse siseministriks, kuid paar kuud pärast ametissenimetamist selgus, et Unt oli teeninud Venemaa kodusõja ajal valgekaartlaste seas ja riisunud riigi vara ja ta vahistati enne 1940. aasta lõppu, kuulu järgi ühe rahavarguse eest Punaarmee tagant Vene kodusõja aegu, ning seetõttu lasi NKVD ta juulis 1941. aastal maha^[3].

Kurioosumid

2001. aastal avastas President Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts, et Nõukogude võimude poolt 1941. aastal veidi üle 10 000 inimese juuniküüditamises osalenud Maksim Unti nimi oli kantud seletamatutel asjaoludel Eesti Vabariigi represseeritud Riigikogu liikmetega ühisele mälestustahvlile, mis oli kinnitatud Riigikogu hoone seinale^[4].

Kirjandus

Rkl. M. Unt süüpingil. Kaja, 4. mai 1935, nr. 104, lk. 11.
- Rkl. M. Unt 6 kuuks vangimajja. Kaja, 6. mai 1935, nr. 105, lk. 5.

Viited

↑ Allikas: Päevaleht, 22.06.1940
↑ Rahvasaadik ei taha minna vanglasse. Rahvaleht, 7. jaanuar 1938, nr. 3, lk. 8.
↑ СПИСКИ ЖЕРТВ
↑ Vabariigi President näituse KGB & STASI - totaalse võimu tööriistad avamisel Rahvusraamatukogus 3. aprillil 2001

[1] Allikas: Päevaleht, 22.06.1940

[2] Rahvasaadik ei taha minna vanglasse. Rahvaleht, 7. jaanuar 1938, nr. 3, lk. 8.

[3] СПИСКИ ЖЕРТВ

[4] Vabariigi President näituse KGB & STASI - totaalse võimu tööriistad avamisel Rahvusraamatukogus 3. aprillil 2001

[1]

[2]

[3]

[4]

@@ 8. rida: / 8. rida: @@
 [[Vene kodusõda|Vene kodusõja]] ajal oli Unt [[Ukraina]]s, töötas 1919. aastal [[Saratovi oblast]]is maakonna täitevkomitee [[riigikontroll]]i osakonna juhatajana, pani seal toime suurriisumise ja põgenes valgekaartlaste juurde, mille eest mõisteti ta tagaselja surma.
-Aastal [[1920]] naasis ta Eestisse ning astus [[Eesti Sotsialistlik Tööpartei|Eesti Sotsialistlikusse Tööparteisse]] (ESTP), oli partei vasakpoolse tiiva üks juhte ja kuulus [[I Riigivolikogu]] koosseisu. 1934. aastal mõistis [[Pärnu Ringkonnakohus]] talle 6-kuulise vanglakaristuse, kuid Riigikogu liikmena ei olnud teda võimalik paigutada vanglasse. Ka pärast [[V Riigikogu]] volituste lõppu ei olnud teda võimalik arreteerida, kuna ta esitas arstitunnistuse südamehaiguse kohta<ref>Rahvasaadik ei taha minna vanglasse. Rahvaleht, 7. jaanuar 1938, nr. 3, lk. 8.</ref>.
+Aastal [[1920]] naasis ta Eestisse ning astus [[Eesti Sotsialistlik Tööpartei|Eesti Sotsialistlikusse Tööparteisse]] (ESTP), oli partei vasakpoolse tiiva üks juhte ja kuulus [[I Riigivolikogu]] koosseisu. 1934. aastal mõistis [[Viljandi Ringkonnakohus]] talle 6-kuulise vanglakaristuse, kuid Riigikogu liikmena ei olnud teda võimalik paigutada vanglasse. Ka pärast [[V Riigikogu]] volituste lõppu ei olnud teda võimalik arreteerida, kuna ta esitas arstitunnistuse südamehaiguse kohta<ref>Rahvasaadik ei taha minna vanglasse. Rahvaleht, 7. jaanuar 1938, nr. 3, lk. 8.</ref>.
 . aastal nimetati [[Johannes Varese valitsus]]se siseministriks, kuid paar kuud pärast ametissenimetamist selgus, et Unt oli teeninud [[Venemaa kodusõda|Venemaa kodusõja]] ajal valgekaartlaste seas ja riisunud riigi vara ja ta vahistati enne [[1940]]. aasta lõppu, kuulu järgi ühe rahavarguse eest [[Punaarmee]] tagant Vene kodusõja aegu, ning seetõttu lasi [[NKVD]] ta juulis 1941. aastal maha<ref>[http://lists.memo.ru/d33/f253.htm СПИСКИ ЖЕРТВ]</ref>.