Wilhelm Steinitz

Wilhelm Steinitz

Wilhelm Steinitz, hiljem William Steinitz (18. mai 1836 Praha, Tšehhi Kuningriik – 12. august 1900 New York, Ameerika Ühendriigid) oli Austria-Ungari ja hiljem Ameerika Ühendriikide maletaja ja esimene ametlik male maailmameister aastatel 1886–1894. Steinitz kaotas oma maailmameistritiitli aastal 1894 Emanuel Laskerile.

Kuigi Steinitz saavutas maailma parima tiitli oma ründava mängustiiliga, mis oli tema ajajärgule omane, arendas ta hiljem välja uudsema positsioonilise mängustiili, millega ta tuli avalikkuse ette 1873. aastal. Ta suutis demonstreerida oma uue stiili paremust eelneva stiili üle, kuid taoline mängustiil tekitas malemaailmas palju furoori ning mõned pidasid seda stiili argpükslikuks. Steinitz suutis aga näidata, et tema uus stiil oli samuti võimeline üles seadma tugevaid rünnakuid nagu eelnevgi stiil.

Steinitz oli tugev teoreetik ning ka tuntud malekirjanik ja suutis oma idead innukalt kaitsta. Debatist hoolimata oli tema stiil 1890-aastate alguseks juba malemaailma juurdunud ning teda on koos Paul Morphyga peetud kaasaaegse positsioonmale üheks loojaks. Ta suri 1900. aastal haiglas südamerabandusse.

Elulugu

Varasemad aastad

Steinitz sündis Praha juudigetos, Austria-Ungari impeeriumis ning oli oma perekonnas viimane, 13. laps. Ta õppis malet mängima 12. aastaselt, kuid ei tegelenud sellega algul tõsiselt. Ta lahkus Prahast oma kahekümnendatel eluaastatel ning suundus Viini Polütehnikumi matemaatikat õppima. Males toimus tema suurim areng 1850-aastate lõpus, kui ta suutis 1859. aasta Viini meistrivõistluste pronksi asendada 1861. aasta kullaga, kogudes 30 punkti 31-st. Sel ajal hakati teda kutsuma Austria Morphyks.

Tõus tippu

Steinitz esindas Austriat 1862. aasta Londoni maleturniiril. Ta saavutas 14 mängija hulgas 6. koha ning otsustas pärast turniiri korraldada omavahelise matši turniiril 5. koha saanud Serafino Dubois'iga. Pärast matši võitu (5 võitu, 1 viik, 3 kaotust), otsustas ta malega professionaalselt tegelema hakata ning asus elama Londonisse. Ajavahemikus 1862–63 suutis ta võita mitmeid tolle aja nimekaimaid Suubritannias resideeruvaid mängijaid, sealhulgas Joseph Henry Blackburni, Frederick Deaconi ja Augustus Mongredieni. Nende edusammude najal suutis ta kerkida maailma tippnimede hulka ning korraldas siis 1866. aastal matši Adolf Andersseniga, keda peeti tol ajal maailma tugevaimaks aktiivseks mängijaks, kuna ta oli suutnud võita 1851. ja 1862. aasta Londoni maleturniiri ja kuna Paul Morphy oli malemaailmast eemaldunud. Steinitz suutis matši 8 võidu ja 6 kaotusega võita, kusjuures pärast 12. mängu oli seis 6-6 viigis, kuid Steinitz suutis viimased kaks mängu võita. Selle tulemusena hakati teda pidama maailma tugevaimaks maletajaks. Sellele järgnevalt suutis Steinitz võita kõik tähtsamad matšid aastatel 1862–1892. Pärast Andersseni alistamist suutis ta matšides alistada ka Henry Birdi 1866. aastal (7 võitu, 5 viiki, 5 kaotust) ja ka Jonahhes Zukertorti aastal 1872 (7 võitu, 4 viiki, 1 kaotus). Kuid turniiridel tippu jõudmine võttis veel aega. 1867. aastal sai ta Pariisi turniirilt 3. koha ja Dundee 1868. ja Baden-Badeni 1870. aasta turniiridelt 2. koha. Oma esimese suurturniiri võitis ta Londonis aastal 1872.

Esimene malemaailmameister

Steinitz keskendus pärast 1873. aastat rohkem malekirjanikuks olemisele ja ei osalenud enam turniiridel. Kokku oli ta suurturniiridelt eemal 9 aastat. Tippmalesse naases ta osalemisega väga tugeval 1882. aasta Viini turniiril. Ta saavutas seal esikoha jagamise ning viigistas lisamängud Szymon Winaweriga. 1883. aastal võitis aga Johannes Zukertort suurturniiri Londonis, kusjuures ta edestas seal Steinitzit, mistõttu hakati ka Zukertorti (keda oli juba Steinitzi malest eemaloleku ajal üheks parimaks nimetatud) mõne kommentaatori poolt pidama ka maailma parimaks mängijaks. 1883. aastal vahetult pärast Londoni turniiri asus Steinitz elama Ameerika Ühendriikidesse ning alustas seal 1885. aastal oma maleajakirja International Chess Magazine'i välja andmist ja toimetamist. 1886. aastaks lepiti Steinitzi ja Zukertorti vahel kokku ka omavahelise matši korraldamine, kus võitjaks sai see, kes suutis esimesena võita 10 mängu. Sellest matšist said esimesed ametlikult tunnustatud maailmameistrivõistlused. Pärast viit esimest mängu juhtis Zukertort punktidega 4-1, kuid lõppkokkuvõttes suutis Steinitz võita 12½–7½ (10 võitu, 5 viiki, 5 kaotust) ja temast sai esimene ametlikult tunnustatud maailmameister.

Steinitz (paremal) kaitsmas maailmameistritiitlit Laskeri vastu, 1894

Hilisemad aastad

Steinitz osales ka hilisematel maailmameistrivõistlustel. 1889. aastal saavutas ta Havannas Mihhail Tšigorini vastu peetud matšis 10 võitu, 1 viigi ja 6 kaotust. 1890. aastal suutis ta New Yorgis alistada Isidor Gunsbergi pärast 10 võitu, 9 viiki ja 4 kaotust. 1892. aastal suutis ta taas Havannas napilt võita Tšigorinit (10 võitu, 5 viiki, 8 kaotust). Alates 1887. aastast oli ta ka avalikult hakanud rääkima oma võimalikust malest eemaldumisest ja arvas, et varsti saab tema vanuse tõttu maailmameistriks keegi teine. Ta muutis malest lahkumise kohta aga meelt pärast seda, kui Lasker oli talle esitanud väljakutse maailmameistritiitli eest mängimisele. Nendevaheline matš leidis aset aastal 1894 New Yorgis, Philadelphias ja Montrealis. Steinitz oli endas kindel ning arvas, et ta võidab matši kindlalt. Kuid esimese matši võitis hoopis Lasker. Steinitz suutis teises mängus võiduga vastata ning seis oli pikalt viigis, kuid lõpus võttis Lasker oma ning Steinitzi matši lõppskooriks jäi 5 võitu, 4 viiki ja 10 kaotust. Ta pidi oma maailmameistritiitli loovutama Laskerile.

Mängustiil ja selle muutus

Kuni aastani 1872 oli Steinitz edu saavutanud, kasutades väga ründavat taktikat nagu ajale omane. Ta oli selle stiiliga mänginud ennast maailma esinumbriks ja kasutas seda stiili ka aastal 1872 kui ta Zukertorti võitis. Kuid 1873. aastal tema mängustiil muutus. Ta hakkas rohkem rõhku panema positsioonilistele mänguelementidele, näiteks etturi struktuuridele, mänguruumile, kindlatele ratsuväljadele, kahe oda edule jne. Kuigi ta oli tihti valmis mängima keerulisi kaitseid, selleks, et oma ideede mängitavust demonstreerida, suutis ta siiski veenvalt näidata, et taoline mängustiil pole mitte ainult mängitav, vaid pakub ka võimalusi tugevate rünnakute loomiseks.

Oma üheksa aastalise pausi ajal (1873–82) ja kogu oma hilisema karjääri jooksul propageeris Steinitz oma malekirjutisi ja oma teooriaid. Suurbritannias tegi ta seda juhtiva spordiajakirja The Fieldi kaudu ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse suundudes asutas ta seal "International Chess Magazine" ja hakkas selle peatoimetajaks. Paljud tolleaegsed malekirjanikud arvasid, et tema uus mängustiil ja käitumine on argpükslik. Adolf Anderssen kirjeldas Steinnitzi stiili järgnevalt: "Kolisch on maanteeröövel ja ähvardab sind püstoliga. Steinitz on aga taskuvaras, kes varastab sinult etturi ja võidab sellega mängu." Steinitzi teooria hakkas juurduma pärast seda, kui ta oli seda stiili kasutades 1886. aastal maailmameistriks tulnud ning enne tema 1894. aasta matši Laskeriga, tunnustas tema mängustiili, teooriaid ning spordimehelikkust [11] isegi The New York Times, kes oli eelnevalt avaldanud tema stiili ja isiku suhtes ründavaid artikleid. Oma uuendusliku stiili ja selleteemaliste kirjutiste tõttu peetakse Steinitzit koos Paul Morphyga kaasaaegse male taktika rajajateks.

Välislingid

Steinitzi mängijaprofiil chessgames.com keskkonnas