L'Aquila

L'Aquila
Pindala	467 km²
Elanikke	72 600 (2010)
Koordinaadid	42° 22′ N, 13° 24′ E

L'Aquila on linn Itaalias, Abruzzo maakonna ja L'Aquila provintsi halduskeskus. Asub Aterno jõe ääres, Gran Sasso, Itaalia Alpidest lõunasse jääva maismaaosa kõrgeima punkti jalamil.

Ajalugu

Linna asutamine 13. sajandil

99 veejoa purskkaev.

Linna loomine sai alguse 13. sajandi keskel ning see oli seotud Saksa-Rooma imperaatori Friedrich II surmaga. Pärast imperaatori surma kolisid uude linna 70 Amiterno and Forcona losside ja villade elanikku. Igale lossile määrati maa-ala, millele ehitada maju ning kirik koos kirikuesise platsi ja avaliku purskkaevuga. Niisuguse ebatavalise linna arendamisega on seotud ka L'Aquila 99 veejoa purskkaev (Fontana delle 99 Cannelle), kus iga veejuga esindab pärimuse kohaselt ühte küla 99st, mis üheskoos panidki aluse L'Aquila linnale.

L'Aquila, Paavstiriigi piiri lähedal asuv uus linn, mis pälvis 1254. aastal kuningas Konrad IV-lt ametiliku tunnustuse, muutis märkimisväärselt eelnevat sõjalist ja poliitilist olukorda.

Kuna linna lähedal asuvates orgudes oli võimalik kasvatada safranit ning mägikarjamaad pakkusid toitu suurtele lambakarjadele, oli linn juba oma algusaegadest alates oluline kaubanduslik keskus ning arenes juba paarikümne aasta jooksul Sitsiilia kuningriigi oluliseks keskuseks tänu nn Abruzzo teele (Via degli Abruzzi), mis ühendas Firenzet Napoliga ning läbis lisaks L'Aquilale ka Perugia, Rieti, Sulmona, Isernia, Venafro, Teano and Capua linnasid.

Takistamaks Inglismaa kuninga Henry III poja Edmundi, Sitsiilia kuningriigi troonile asumisega seotud läbirääkimisi, tegi Sitsiila kuningas Manfred 1259. aasta juulis linna maatasa. Linna taastjaks sai Anjou hertsog Charles, hilisem Napoli kuningas Carlo I.

Väljaspool kuningriiki piire sai L'Aquila tuntuks seoses Pietro Morrone Coelestinus V nime all paavstiks pühitsemisega 29. augustil 1294. aastal. Coelestinus V algatas Santa Maria di Collemaggio kiriku ehitamise ning tema tema paavstiks saamine elavdas ehitustegevust linnas ka üldisemas plaanis.

Õitsenguperiood 14. ja 15. sajandil

1311. aastal andis Anjou kuningas Robert linnale õigused, mis kaitsesid lambakasvatamisega seotud tegevusi ning vabastasid need tollimaksudest. Nimetatud õigused avaldasid kaubanduse arengule suurt mõju ning just sel perioodil ostsid linnu maju Toskaana kaupmehed. See omakorda lõi eeldused uuendusteks linna poliitilises elus: 1355. aastal kutsuti linna valitsemises osalema parkalite, seppade ja kaupmeeste gildideliikmeid ja õpetatud mehi. Alates 1344. aastast alates oli linnal kuninga loal avatud oma mündikoda.

14. sajandi keskpaik oli linna jaoks raske aeg. Sarnaselt kogu Euroopale valladusid ka L'Aquilas sel perioodil mitmed katkuepideemiad (1348, 1363, lisaks sellele tabasid linna ka maavärinad (1349).

Linna olulisust sajandivahetuse perioodil tõestab nii see, et selleks ajaks oli linna kolinud palju juudi perekondi kui ka see, et linn oli [Frantsiskaanid|Frantsiskaanide]] ordu peakapiitlite toimumispaigaks 1376., 1408., 1411., 1450., 1452. ja 1495. aastal. Samuti külastas linna franskiskaani munk Siena Bernardino, kes oma teisel kes oma teisel külaskäigul 1444. aastal L'Aquilas suri.

San Bernardino kiriku fassaad.

Fransiskaanidel oli linna arengule suur mõju. Capestrano Fra Giovanni ja Marca Fra Giacomo eestvedamisel püstitati linna kirdeossa mitmeid uusi ehitisi, millest oluliseimad olid San Salvatore haigla (1446) ning San Bernardino kiriku ja kloosteri ehitamine. Kuivõrd 1461. aastal oli aset leidnud järjekordne maavärin, mille käigus varises kokku palju hooneid, kujunes San Bernardino kompleksi valmimine küllaltki keeruliseks ning Siena Bernardino keha viidi kirikusse alles 1472. aastal.

15. sajandi teine pool oli linna ajaloos majanduslikult kõige edukam periood. Napoli kuningas Ferdinand I andis nõusoleku loomaks L'Aquilasse haridusasutus, mis oleks tasemelt võrdne Bolognas, Sienas ja Perugias olevate haridusasutustega haridusasutuse loomiseks. Samas meelitas linna geo-poliitiline asukoht paljusid võõramaa kaupmehi. Tulijaid oli muuhulgas näiteks Saksamaalt, Savoiast ja Katalooniast. Samuti tuli L'Aquilasse Firenze Medicite, Veneetsia Pianellide, Pisa Paponede, Napoli Spannocchi jpt esindajaid.

3. novemberil 1481 peatus linnas Johannes Gutenbergi õpilane Adam Rotweil, kes andis linnavõimudele trükitegevuse õiguse.

16. sajand ja 17. sajand

Linna majanduslik allakäik sai alguse 16. sajandi alguses, mil linn läks Hispaani võimu alla. Allakäigule aitasid kaasa ka majanduslangus ning 1503. ja 1505. aasta epideemiad, mis vähendasid linna elanike arvu. Kriis süvenes pärastr 1529. aastat, mil Oranje Philip otsustas linna talle vastu hakkamise eest karistada ning kehtestas linna ümbritsevatel aladel feudaalkorra. Maa-alad, millel põhines L'Aquila majanduslik edu, jagati nüüd Philipi ohvitseridele sõjaliste saavutuste eest. Selle tulemusel osales linna laatadel üha vähem kaupmehi.

L'Aquila kindlus.

1529. aastal kohustati linna ehitama suurt kindlust. Selleks lammutati palju vanu maju ja kirikuid ning linna struktuur muutus märkimisväärselt. Kindluse valmimine võttis aega üle saja aasta, kuid kindluse ehitamisel rakendati sellegipoolest oma aja kõige uudsemaid sõjalisi ehitustehnikaid. 1570. aastatel muudeti ja tehti juurdeehitusi Palazzo del Capitano hoonele, mis oli Hispaania kuninganna Margaret Habsburgi, linna eluaegse kuberneri elupaik.

L'Aquila 1703. aastal

1657. aastal tabas linna järjekordne katkuepideemia, mille tagajärjel suri linna 6 000 elanikust 2294. 1703. aasta maavärina tagajärjel hävines või sai kannatada suurem osa linna hoonetest ja kirikutest. Veel üheksa aastat hiljem oli linnas vaid 2468 elanikku. 1707. aastal, mil Napoli kuningriik läks Hispaania käest Austria võimu alla, seati linna jaluleaitamiseks sisse maksuvabastus. 1734. aastal läks linn Hispaania Carlos III valitsuse alla.

Linn toibus aeglaselt maavärinast põhjustatud kahjustustest, kuid linna arhitektuuriline olemus oli taas märkimisväärselt muutunud. Linna edasist elu iseloomustas vaimulike ja aadlike omavaheline konkurents ja vastasseis, mis muuhulgas väljendus ka selles, et vaimulikud taastasid kahjustunud keskaegseid hooneid samal ajal, kui aadlikud ehitasid linna uusi kauneid ja esinduslike hooneid.

18. sajandist tänaseni

maavärinast tingitud kahjustused

1799. aastal vallutasid linna Prantsuse väed, mis tõi endaga kaasa rüüstamise ja veresauna. Järgnevat sajandit iseloomustab aga L'Aquila linna elanike osalusega revulutsiooniliste sündmuste rohkus.

Itaalia ühendamine 1860. aastal tähendas L'Aquilale seniste eeliste kadumist: eelnevalt piirilinna priivileege nautinud linn ei suutnud ära kasutada poolsaare keskse asukoha eelised. Seoses uue ühtse Itaalia riigi tekkimisega oli linn sunnitud kohanduma uutele administratiivsete ja majanduslike nõuetega. See muutis taaskord linna nägu ning aja jooksul on kiire arenguga seoses täis ehitatud ka linnamüüri äärseid sajandeid hoonestamata olnud avatud alad.

Santa Maria di Collemaggio kiriku portaal

6. aprillil 2009. aastal tabas linna ja ümberkaudseid alasid maavärin, mille tagajärjel hukkus 309 inimest.

8- 10 juuli 2009. toimus L'Aquilas G8 kohtumine, mis otsustati viia Sardiinial asuvast La Maddalena linnast üle L'Aquilasse põhjendusega seeläbi aidata kaasa linna maavärinajärgsele ülesehitamisele.

Vaatamisväärsused

• L'Aquila toomkirik (1257), ümber ehitatud 18. sajandil
• Santa Maria di Collemaggio kirik roosast ja valgest kivist fassaadiga. Kiriku lasi ehitada 13. sajandil Pietro dal Morrone, hilisem paavst Coelestinus V. 1313. aastal kanoniseeritud Püha Peetrus Colestinus on maetud kiriku apsiidist paremale jäävasse kabelisse.
• Santa Giusta kirik (1257)
• Santa Maria di Paganica kirik
• San Bernardino kirik (ehitatud 1454–1472). Kirikus asub Silvestro dell'Aquila 1515. aastal loodud Püha Siena Bernardino hauamonument.

Välislingid

• Short history of L’Aquila
• L'Aquila linna ametlik kodulehekülg itaalia keeles
• L'Aquila 3D projekt inglise keeles