Talupoeg

Talupoeg on põllumajandustööline, kellele kuulub või kes rendib vaid väikest maatükki.

Eesti sõnale talupoeg vastab inglise peasant, mis tuleneb 15. sajandi prantsuse terminist païsant (keegi kes on pärit maalt - pays). Selle aluseks on omakorda ladina pagus ehk 'ääremaa' (kuna need ristiti viimastena ja sellest tuleneb ka sõna pagan).

Tööstusrevolutsiooni eelses agraarühiskonnas moodustasid talupojad tavaliselt suurema osa põllumajanduslikust tööjõust, sõltuvalt kultivatsioonisüsteemist: ilma toidutagavarata pidid nad elama või nälgima, sõltuvalt viimasest saagist. Seepärast olid külakogukondades levinud sotsiaalsed tugivõrgustikud. Eriti karmima kliimaga maades toetas kogukond neid, kelle saak ikaldus või keda tabasid muud laadi õnnetused. Talupoegadel oli sageli vaid üks komplekt rõivaid, paremal juhul kaks. Samuti pidi talupoeg andma oma maaisandale 20% teenistusest. Preestrile või piiskopile pidid nad maksma 10% kümnist. Ka rüütlitel oli õigus ning enamasti ka tava nõuda maksudeks oma osa. Kokkuvõttes jäi talupojale tihti vaid 10-20% nende sisetulekust.

Keskajal oli enamik inimestest talupojad. Globaliseerumise mõjul on agraarühiskonnad Maal järsult kahanenud ning seepärast on kogu maailmas ka aina vähem talupoegi. Eestis kaotati talupoegade seisus koos teiste seisustega 1920. aastal.