Ristilöömine

Kristus ristil. Francisco de Zurbaráni maal

Ristilöömine on iidne hukkamismeetod, mille puhul ohver seotakse või naelutatakse suure puust risti, õigemini T- kujulise põikpuuga posti külge ning jäetakse sinna rippuma, kuni ta sureb. See oli tavaline hukkamismeetod 6. sajandist eKr kuni 4. sajandini pKr, eriti Pärsias, Egiptuses, Kartaagos ja Roomas. Risti külge sidumist on nimetatud ka risti poomiseks.

Ristilöömine omandas suure tähenduse kristluses, kuna seda meetodit kasutasid roomlased Jeesuse hukkamiseks. Rist on tähtsaim kristluse sümbol, mis on andnud sellele ka rahvapärase nime ristiusk.

Vähemal määral on ristilöömist kasutatud ka kristlikes maades, näiteks kajastab seda iiri folkloor. Ristilöömise analoogiat on nähtud skandinaavia mütoloogia kirjelduses sellest, kuidas Odin ennast ilmapuu Yggdrasilli otsa poos, et omandada teadmisi maagilistest ruunidest.

Kristlus

Kristlikel ikoonidel on ristilöödu naelutatud risti külge peopesadest läbi löödud naelte abil. Ajalooliselt ja tehniliselt ei saanud selline variant olla reaalne, kuna peopesadest läbi löödud naelad ei saa rippuvat keha üleval hoida, sest kämbla luude vaheline sidekude lihtsalt rebeneks ja ristilöödu kukuks alla.

Reaalne ristilöömine toimus naelte abil, mis olid löödud randme tagant, küünarluu ja kodarluu vahelt.

Sellest hoolimata on kristlikus ikonograafias kujutatud ristilöödut nii, et naelad on löödud läbi peopesade. Väga paljud kristlikud pühakud on endale Kristuse kannatusi ette kujutades saanud endale samasugused haavaarmid (stigmad) nagu Kristus need legendide kohaselt sai. Kätel olevad armid asuvad sellisel puhul alati peopesades, vastavalt kristlikule ikonograafiale.