William Parry Murphy: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
1. rida: 1. rida:
{{toimeta}}{{keeletoimeta}}
{{toimeta}}{{keeletoimeta}}
[[Pilt:William P Murphy.jpg|pisi|William P. Murphy]]
[[Pilt:William P Murphy.jpg|pisi|William P. Murphy]]
'''William Parry Murphy''' ([[6. veebruar]] [[1892]][[Stoughton, Wisconsin|Stoughton]], [[Wisconsin]] – [[9. oktoober]] [[1987]]) oli
'''William Parry Murphy''' ([[6. veebruar]] [[1892]] [[Stoughton, Wisconsin|Stoughton]], [[Wisconsin]] – [[9. oktoober]] [[1987]]) oli [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] [[arst]]. Aastal [[1934]] jagas ta [[Nobeli keemiaauhind|Nobeli keemiaauhinda]] koos [[George Richards Minot]]i ja [[George Hoyt Whipple]]'iga uurimustööde ning makrotsütaarse [[aneemia]] (eriti [[pernitsioosne aneemia|pernitsioosse aneemia]]) ravi leiutamise eest.
[[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] [[arst]]. Aastal [[1934]] jagas ta [[Nobeli keemiaauhind|Nobeli keemiaauhinda]] koos [[George Richards Minot]] ja [[George Hoyt Whipple]]ga uurimustööde ning makrotsütaarse [[aneemia]] (eriti, [[pernitsioosne aneemia|pernitsioosse aneemia]]) ravi leiutamise eest.


== Haridus- ja tööeluga seonduvat ==
== Haridus- ja tööeluga seonduvat ==
*[[1914]]. aastal omandas ta [[Oregoni ülikoolis]] [[bakalaureus]]e kraadi.
*[[1914]]. aastal omandas ta [[Oregoni ülikool]]is [[bakalaureus]]ekraadi.
*[[1922]]. aastal lõpetas ta meditsiinidoktori magistriõpingud [[Harvardi ülikool]]i [[Meditsiinikool]]is .
*[[1922]]. aastal sai ta meditsiinidoktori kraadi [[Harvardi ülikool]]i Meditsiinikoolis.
*[[1924]]. aastal viis Murpy läbi loomkatseid koertega, ta lasi koertel verd välja voolata, et nad aneemiliseks muutuksid ja proovis seejärel neile erinevaid toitaineid sisse sööta, et nad paraneksid. Murphy avastas, et söötes aneemilistele koertele suurtes kogustes [[maks]]a, paranesid nad kiiremini, kui teisi toitaineid manustades.
*[[1924]]. aastal viis Murphy läbi loomkatseid koertega, ta lasi koertel verd välja voolata, et nad aneemiliseks muutuksid, ja proovis seejärel neile erinevaid toitaineid sööta, et nad paraneksid. Murphy avastas, et söötes aneemilistele koertele suurtes kogustes [[maks]]a, paranesid nad kiiremini kui teisi toitaineid manustades.
Minot ja Whipple proovisid seejärel keemiliselt eraldada võimalikke ravikomponente. Nad leidsid, et maksas leiduv [[raud]] toimib (tervendab) verekaotuse tagajärjel saabunud aneemia korral. Vahepeal aga kasutasid teised arstiteadlased juba maksa ka [[pernitsioosne aneemia|pernitsioosse aneemia]] raviks. Ja aktiivseks aineks ei peetud mitte rauda vaid mingit tundmatut ainet- vesilahustuvat ekstrakti. Sellest nn maksas leiduvast vesilahustuvast ekstraktist õnnestus teadlastel hiljem (1948) eraldada [[B12-vitamiin|B<sub>12</sub>-vitamiin]].
Minot ja Whipple proovisid seejärel keemiliselt eraldada võimalikke ravikomponente. Nad leidsid, et maksas leiduv [[raud]] toimib tervendavana verekaotuse tagajärjel saabunud aneemia korral. Vahepeal aga kasutasid teised arstiteadlased juba maksa ka [[pernitsioosne aneemia|pernitsioosse aneemia]] raviks. Aktiivseks aineks ei peetud aga mitte rauda, vaid mingit tundmatut ainet, vesilahustuvat ekstrakti. Sellest nn maksas leiduvast vesilahustuvast ekstraktist õnnestus teadlastel hiljem (1948) eraldada [[B12-vitamiin|B<sub>12</sub>-vitamiin]].


Maksadieet [[pernitsioosne aneemia|pernitsioosse aneemia]] raviks (esialgu eraptsinetidel) seisnes igapäevases toore maksa söömises, kogused aga olid üsna suured, ning leidus ka selliseid patsiente, kes polnud võimalised enam toitu ise sööma. Kuid söötnud patsintidele igapäevaselt pool 200 kuni 400 gr (ingl k ''half a pound to a pound'') tooret maksa, leidsid nad nende vereanalüüse uurides, et [[erütrotsüüt]]ide arv (ingl k RBC) suurenes märgatavalt.<ref>Paul R. Betz, Mark C. Carnes, ''American National Biography: Supplement 2'', Oxford University Press, lk 399-400, 2005, ISBN 978-0-19-5222202-9, [http://books.google.ee/books?id=wZczV8ZxgL4C&pg=PA399&dq=William+Parry+Murphy&hl=et&sa=X&ei=J-7eUca3NsS1tAbXxIFg&ved=0CDoQ6AEwAg#v=onepage&q=William%20Parry%20Murphy&f=false Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud (12.07.2013)]</ref>
Maksadieet pernitsioosse aneemia raviks seisnes igapäevases toore maksa söömises, kogused aga olid üsna suured, ning leidus ka selliseid patsiente, kes polnud võimalised enam toitu ise sööma. Kuid söötnud patsientidele igapäevaselt u 200–400 grammi tooret maksa, leidsid nad nende vereanalüüse uurides, et [[erütrotsüüt]]ide arv (ingl k RBC) suurenes märgatavalt.<ref>Paul R. Betz, Mark C. Carnes, ''American National Biography: Supplement 2'', Oxford University Press, lk 399-400, 2005, ISBN 978-0-19-5222202-9, [http://books.google.ee/books?id=wZczV8ZxgL4C&pg=PA399&dq=William+Parry+Murphy&hl=et&sa=X&ei=J-7eUca3NsS1tAbXxIFg&ved=0CDoQ6AEwAg#v=onepage&q=William%20Parry%20Murphy&f=false Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud (12.07.2013)]</ref>
Murphy olevat kuulda võtnud ühe patsiendi nõuannet ning hakkas haigeid söötma "püreestatud" toore maksaga, kuid esialgu toitesondi kaudu. Edasi töötasid Murphy ja Minot ning [[Edwin Cohn]] välja kontsentreeritud vedela maksaekstrakti, mida tunti [[fraktsioon G]] nimetuse all.<ref>http://www.faqs.org/health/bios/69/William-Parry-Murphy.html</ref>
Murphy olevat kuulda võtnud ühe patsiendi nõuannet ning hakkas haigeid söötma "püreestatud" toore maksaga, kuid esialgu toitesondi kaudu. Edasi töötasid Murphy ja Minot ning [[Edwin Cohn]] välja kontsentreeritud vedela maksaekstrakti, mida tunti [[fraktsioon G]] nimetuse all.<ref>http://www.faqs.org/health/bios/69/William-Parry-Murphy.html</ref>
Murphy hilisem maksateraapia ehk ravi, mitmete aneemia vormide korral, seisnes peamiselt toorest maksast valmistatud tugevalt kontsentreeritud ekstrakti veenisisesel manustamisel, et saavutada maksimaalselt kiiret tervenemist<ref>"William P. Murphy - Nobel Lecture: Pernicious Anemia". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2013. Web. 11 Jul 2013.[http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/1934/murphy-lecture.html]</ref>
Murphy hilisem maksateraapia ehk ravi mitmete aneemia vormide korral seisnes peamiselt toorest maksast valmistatud tugevalt kontsentreeritud ekstrakti veenisisesel manustamisel, et saavutada maksimaalselt kiiret tervenemist.<ref>"William P. Murphy - Nobel Lecture: Pernicious Anemia". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2013. Web. 11 Jul 2013.[http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/1934/murphy-lecture.html]</ref>


== Eraelulist ==
== Eraelulist ==

Redaktsioon: 12. juuli 2013, kell 11:57

William P. Murphy

William Parry Murphy (6. veebruar 1892 Stoughton, Wisconsin9. oktoober 1987) oli Ameerika Ühendriikide arst. Aastal 1934 jagas ta Nobeli keemiaauhinda koos George Richards Minoti ja George Hoyt Whipple'iga uurimustööde ning makrotsütaarse aneemia (eriti pernitsioosse aneemia) ravi leiutamise eest.

Haridus- ja tööeluga seonduvat

  • 1914. aastal omandas ta Oregoni ülikoolis bakalaureusekraadi.
  • 1922. aastal sai ta meditsiinidoktori kraadi Harvardi ülikooli Meditsiinikoolis.
  • 1924. aastal viis Murphy läbi loomkatseid koertega, ta lasi koertel verd välja voolata, et nad aneemiliseks muutuksid, ja proovis seejärel neile erinevaid toitaineid sööta, et nad paraneksid. Murphy avastas, et söötes aneemilistele koertele suurtes kogustes maksa, paranesid nad kiiremini kui teisi toitaineid manustades.

Minot ja Whipple proovisid seejärel keemiliselt eraldada võimalikke ravikomponente. Nad leidsid, et maksas leiduv raud toimib tervendavana verekaotuse tagajärjel saabunud aneemia korral. Vahepeal aga kasutasid teised arstiteadlased juba maksa ka pernitsioosse aneemia raviks. Aktiivseks aineks ei peetud aga mitte rauda, vaid mingit tundmatut ainet, vesilahustuvat ekstrakti. Sellest nn maksas leiduvast vesilahustuvast ekstraktist õnnestus teadlastel hiljem (1948) eraldada B12-vitamiin.

Maksadieet pernitsioosse aneemia raviks seisnes igapäevases toore maksa söömises, kogused aga olid üsna suured, ning leidus ka selliseid patsiente, kes polnud võimalised enam toitu ise sööma. Kuid söötnud patsientidele igapäevaselt u 200–400 grammi tooret maksa, leidsid nad nende vereanalüüse uurides, et erütrotsüütide arv (ingl k RBC) suurenes märgatavalt.[1] Murphy olevat kuulda võtnud ühe patsiendi nõuannet ning hakkas haigeid söötma "püreestatud" toore maksaga, kuid esialgu toitesondi kaudu. Edasi töötasid Murphy ja Minot ning Edwin Cohn välja kontsentreeritud vedela maksaekstrakti, mida tunti fraktsioon G nimetuse all.[2]

Murphy hilisem maksateraapia ehk ravi mitmete aneemia vormide korral seisnes peamiselt toorest maksast valmistatud tugevalt kontsentreeritud ekstrakti veenisisesel manustamisel, et saavutada maksimaalselt kiiret tervenemist.[3]

Eraelulist

  • 1919. aastal abiellus Murphy Pearl Harriett Adamsiga. Perre sündis kaks last: poeg William P. Murphy Jr. ja tütar Priscilla Adams Murphy.

Publikatsioonid

  • Anemia in Practice: Pernicious Anemia (1939)

Viited

  1. Paul R. Betz, Mark C. Carnes, American National Biography: Supplement 2, Oxford University Press, lk 399-400, 2005, ISBN 978-0-19-5222202-9, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud (12.07.2013)
  2. http://www.faqs.org/health/bios/69/William-Parry-Murphy.html
  3. "William P. Murphy - Nobel Lecture: Pernicious Anemia". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2013. Web. 11 Jul 2013.[1]

Välislingid