Napoleon III

Napoleon III

Napoleon III (Charles Louis Napoléon Bonaparte; 20. aprill 1808 – 9. jaanuar 1873) oli Prantsusmaa president aastatel 1848–1852, Prantsusmaa keiser 1852–1871 ning Andorra vürst 1848–1871. Napoleon III oli Hollandi kuninga Louis Bonaparte'i poeg ning Prantsusmaa keisri Napoleon I vennapoeg.

Charles Louis Napoleon Bonaparte elas 1818. aastast ühes emaga Arenenbergi lossis Thurgaus, võttis 1830–1831 osa paavstivastasest liikumisest Romagnas ja pidas end Napoleon II surma (1832. aastal) järel Napoleon I pärijaks.

Toime pandud riigipöördekatse eest vangistati ta Strassburgis 1836. aasta oktoobris ning saadeti Ameerikasse. Pöördunud sealt peagi tagasi, esitas ta Londonis mitmes töös (nt "Des ideés napoleóniennes" (1839)) oma programmi, pooldades rahvasõbralikku tsesaristlikku keisririiki, pauperismi kõrvaldamist riigivõimu kaasabil jne.

Teisel võimuhaaramiskatsel vangistati Napoleon Boulogne'is 1840. aasta augustis, kuid mais 1846. aastal õnnestus tal aga Hami kindlusest Inglismaale põgeneda.

Pärast 1848. aasta revolutsiooni pöördus ta tagasi Pariisi, kus valiti rahvuskogu liikmeks ja 1848. aasta detsembris suure häälteenamusega Prantsuse Vabariigi presidendiks. Presidendina ajas Napoleon konservatiivset, klerikaalset poliitikat, mis kindlustas talle korda ja tugevat võimu nõudvate alalhoidlike elementide poolehoiu.

Tekkinud konflikti puhul põhiseaduse reformi pärast kehtestas 2. detsembril 1851 diktatuuri, 1799. aasta põhiseadusega sarnaneva konstitutsiooni, surus vastupanu Pariisis veriselt maha ja saades eluaegseks Prantsusmaa presidendiks, kuulutas end täpselt aasta hiljem keisriks, luues Teise keisririigi.

Keisrina edendas Napoleon III hoogsalt majanduselu, arendas Prantsusmaa raudteevõrku, ilustas Pariisi ja hoolitses mõnevõrra laiade masside hüveolu eest. Kuid ta absolutistliku värvinguga sisepoliitika, mis toetus kirikule, sõjaväele ja bürokraatiale, põhjustas, hoolimata mõningaist liberaalseist mööndustest, üha suureneva vabariikliku opositsiooni. Püüdes aktiivse välispoliitikaga Prantsuse rahva kuulsusiha rahuldada, toetas Napoleon III koos Inglismaaga Türgimaad Krimmi sõjas ja näis 1856. aastal Pariisi rahu järel saavutavat esivõimu Euroopa mandril. Ta tahtis muuta Prantsusmaa Euroopa tugevaimaks riigiks, mis esialgu näis õnnestuvat.

Järgnevail aastail tõstis ta välispoliitikas esikohale rahvusliku põhimõtte, soodustas sõjas Austriaga 1859. aastal Itaalia ühinemisliikumist, saades kompensatsiooniks Savoia ja Nizza, kuid takistas samal ajal Rooma liidendamist Itaalia kuningriigiga. 1863. aastal ta toetas moraalselt Poola ülestõusu, mille Venemaa siiski maha surus. Sisepoliitiliselt hakkasid asjad õige pea rappa jooksma, lisaks ebaõnnestus ka Mehhiko avantüür (1863–1867). Samuti ei õnnestunud Napoleonil saada Preisimaalt tasu erapooletuks jäämise eest Austria-Preisi sõjas 1866. aastal ega omandada 1867. aastal Luksemburgi.

Nende välispoliitiliste aktsioonide tulemusena halvenesid suhted Austria-Ungari kaksikmonarhia dünastia Habsburgidega. Nii ei olnud Napoléonil 1870. aastal ühtegi liitlast, kui ta oli sunnitud pärast Otto von Bismarcki provokatsiooni Preisimaale sõja kuulutama, et vältida Saksamaa ühendamist ja Mandri-Euroopa võimsaimaks riigiks kujunemast. Kuid Sedani all sai keisri armee täielikult lüüa ning ta ise langes sõjavangi. Seepeale kuulutati Prantsuse Teine Keisririik lõppenuks ning monarhia kaotati. Napoléon veetis oma viimased eluaastad Inglismaal eksiilis.

Isiklikku

Charles Louis Napoleon Bonaparte oli Napoleon I venna Louis ja Hortense'i poeg. Napoleon oli abielus Eugeńie de Montijoga.

Tsitaat

„"Meie ülesanne on hiiglaslikud söötis maad üles harida, maanteid ehitada, sadamaid süvendada, jõgesid laevatatavaks muuta, kanaleid lõpule viia, korrastada meie raudteevõrk. Marseille' vastas tuleb Prantsusmaaga assimileerida hiiglaslik kuningriik. Peame kõik oma suured läänesadamad Ameerika mandrile lähemale tooma liiklusteede kiiruse abil, mis meil ikka veel puudub. Kõikjal tuleb varemete asemel rajada uusehitised, kukutada väärjumalaid ning tõde võidule aidata."“

Bordeaux's, 9. oktoobril 1848

Kirjandus

• Johannes Willms, "Napoleon III. Prantsusmaa viimane keiser". Inglise keelest tõlkinud Andreas Ardus. Sari Kuningaraamat. Tallinn: Kunst, 2011, 316 lk; ISBN 978-9949-437-99-3

Eelnev Louis-Eugéne Cavaignac	Prantsusmaa president 1848–1852	Järgnev kuulutas end keisriks
Eelnev Teine Vabariik	Prantsusmaa keiser 1852–1870	Järgnev Kolmas Vabariik