Pedro Krusten: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
'''Pedro Krusten''', õieti '''Peeter Krustein''' ([[21. mai]] [[1897]] [[Haku vald]] – [[14. jaanuar]] [[1987]] [[Washington]]) oli [[eesti]] kirjanik, [[Erni Krusten|Erni]] ja [[Otto Krusten]]i vend. |
'''Pedro Krusten''', õieti '''Peeter Krustein''' ([[21. mai]] [[1897]] [[Haku vald]] – [[14. jaanuar]] [[1987]] [[Washington]]) oli [[eesti]] kirjanik, [[Erni Krusten|Erni]] ja [[Otto Krusten]]i vend. |
||
Krusten sündis [[Muraste mõis]]a aedniku peres, õppis [[Tallinn]]as progümnaasiumis, võttis [[Punaarmee]]s osa Venemaa kodusõjast, tegutses [[1920. aastad|1920. aastate]] keskpaigast alates Tallinnas ajakirjanikuna. lahkus [[1944]] [[Saksamaa]]le, asus [[1950]] [[USA]]-sse, töötas seal [[1951]]–[[1967]] raadiojaamas "[[Ameerika Hääl]]". Alustanud sõja-aastaid kujutavate omaelulooliste proosaraamatutega, tõusis kunstilisele tasemele kodukohaainelise romaaniga "Vehklemõisa aednik" ([[1936]]) ja psühholoogiliste teostega. 1940.-50. aastate romaanid kajastavad esimeste pagulasaastate probleeme. Avaldanud ka kultuuriloolisi mälestusi ja [[ |
Krusten sündis [[Muraste mõis]]a aedniku peres, õppis [[Tallinn]]as progümnaasiumis, võttis [[Punaarmee]]s osa Venemaa kodusõjast, tegutses [[1920. aastad|1920. aastate]] keskpaigast alates Tallinnas ajakirjanikuna. lahkus [[1944]] [[Saksamaa]]le, asus [[1950]] [[USA]]-sse, töötas seal [[1951]]–[[1967]] raadiojaamas "[[Ameerika Hääl]]". Alustanud sõja-aastaid kujutavate omaelulooliste proosaraamatutega, tõusis kunstilisele tasemele kodukohaainelise romaaniga "Vehklemõisa aednik" ([[1936]]) ja psühholoogiliste teostega. 1940.-50. aastate romaanid kajastavad esimeste pagulasaastate probleeme. Avaldanud ka kultuuriloolisi mälestusi ja [[reportaaž]]e. |
||
Tõuke romaani loomiseks andis kirjanikule juhuslik kohtumine eestlasest sõjainvaliidiga Saksamaal. Oma romaanis "Laev akna taga" on ta üsna üksikasjaliselt kirjeldanud, mis pani teda seda romaani kirjutama. Saksamaal [[Geislingen]]is tuli talle kahe talutaja vahel vastu eesti sõjapime. Kirjanik hakkas ta kohta andmeid koguma. Sõitis Saksa pimedate kodusse, kus ta elas. Viibis seal ka tema pulmas. Pärast pulmi kadus igasugune kontakt invaliidi ja tema naisega, aga ta hakkas kirjutama nendest romaani. |
Tõuke romaani loomiseks andis kirjanikule juhuslik kohtumine eestlasest sõjainvaliidiga Saksamaal. Oma romaanis "Laev akna taga" on ta üsna üksikasjaliselt kirjeldanud, mis pani teda seda romaani kirjutama. Saksamaal [[Geislingen]]is tuli talle kahe talutaja vahel vastu eesti sõjapime. Kirjanik hakkas ta kohta andmeid koguma. Sõitis Saksa pimedate kodusse, kus ta elas. Viibis seal ka tema pulmas. Pärast pulmi kadus igasugune kontakt invaliidi ja tema naisega, aga ta hakkas kirjutama nendest romaani. |
||
Pagulasaja algust |
Pagulasaja algust — Saksamaa-aastad — kujutavates raamatutes ("Üle parda" 1946, "Ihaldatud silmapilk" 1950, "Inimese hoidja" 1952, "Laev akna taga" 1955, "Kaugelviibija käekõrval" 1957) jälgib Krusten eelkõige ikka võõrsile paisatud inimese siseprobleeme, eetilise, süümeka inimese kogemusi ja katsumusi Teise maailmasõja järgses pohmeluses. |
||
Krusteni pagulaseaja kõige erakordsem teos on meil siiski ka uustrükina olemas. Jutt on aastatel |
Krusteni pagulaseaja kõige erakordsem teos on meil siiski ka uustrükina olemas. Jutt on aastatel 1959–1963 ilmunud romaanidest "Torn üle metsa", "Laul kõrgel kaldal" ja "Neiuke läks roosiaeda", mis moodustavad terviku, nn Kaldametsa–triloogia (uustrükk Tallinnas 1992). |
||
Milles oli ja on nende raamatute erakordsus? Juba 1936. aastal kirjutas Krusten kordaläinult mälestusliku taustaga romaani "Vehklemõisa aednik". Selle protoaineks on autori lapsepõlvekodu Murastes. Paguluses kirjutas ta sama aine uuesti läbi |
Milles oli ja on nende raamatute erakordsus? Juba 1936. aastal kirjutas Krusten kordaläinult mälestusliku taustaga romaani "Vehklemõisa aednik". Selle protoaineks on autori lapsepõlvekodu Murastes. Paguluses kirjutas ta sama aine uuesti läbi — hoopis sügavamas ja suurejoonelisemas arenduses. Meil on olnud oma lapsepõlvest võtta siiamaani, kirjutab ta 1966. aastal, lähtekohaks oma venna Erni Krusteni luuletus "Juka", mis käsitles sama ainet. |
||
Kaldametsa–triloogia loomist kommenteerides on kirjanik mõni aasta varem üldistanud: Kõik on elust võetud, kuigi midagi niisugust ei ole juhtunud. Mahukas mõte ning tasub tähele panna, kui täpselt-napilt sõnastatud. |
|||
Pedro Krusteni loomingut ja eesti kirjandust rikastab isikupärasuses unikaalne zhanr, mida Ilmar Mikiver on nimetanud kirjanduslikuks kameeks. Jutt on lühipaladest, milles eri kombinatsioonides liituvad kirjutaja mälestused, kultuuriloolised tõsiasjad ja üldistavad mõtted, mida elufilosoofiaks nimetada sobib. Domineerima pääses see ammune |
Pedro Krusteni loomingut ja eesti kirjandust rikastab isikupärasuses unikaalne zhanr, mida [[Ilmar Mikiver]] on nimetanud kirjanduslikuks kameeks. Jutt on lühipaladest, milles eri kombinatsioonides liituvad kirjutaja mälestused, kultuuriloolised tõsiasjad ja üldistavad mõtted, mida elufilosoofiaks nimetada sobib. Domineerima pääses see ammune žanr hilisemas loomingus (raamatud "Hullumajast möödumisel" 1972, "Avapidu lampioonidega" 1978, "Kingitus" 1982). |
||
[[Kategooria:Eesti kirjanikud|Krusten, Pedro]] |
[[Kategooria:Eesti kirjanikud|Krusten, Pedro]] |
||
Redaktsioon: 17. september 2006, kell 21:49
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Pedro Krusten, õieti Peeter Krustein (21. mai 1897 Haku vald – 14. jaanuar 1987 Washington) oli eesti kirjanik, Erni ja Otto Krusteni vend.
Krusten sündis Muraste mõisa aedniku peres, õppis Tallinnas progümnaasiumis, võttis Punaarmees osa Venemaa kodusõjast, tegutses 1920. aastate keskpaigast alates Tallinnas ajakirjanikuna. lahkus 1944 Saksamaale, asus 1950 USA-sse, töötas seal 1951–1967 raadiojaamas "Ameerika Hääl". Alustanud sõja-aastaid kujutavate omaelulooliste proosaraamatutega, tõusis kunstilisele tasemele kodukohaainelise romaaniga "Vehklemõisa aednik" (1936) ja psühholoogiliste teostega. 1940.-50. aastate romaanid kajastavad esimeste pagulasaastate probleeme. Avaldanud ka kultuuriloolisi mälestusi ja reportaaže.
Tõuke romaani loomiseks andis kirjanikule juhuslik kohtumine eestlasest sõjainvaliidiga Saksamaal. Oma romaanis "Laev akna taga" on ta üsna üksikasjaliselt kirjeldanud, mis pani teda seda romaani kirjutama. Saksamaal Geislingenis tuli talle kahe talutaja vahel vastu eesti sõjapime. Kirjanik hakkas ta kohta andmeid koguma. Sõitis Saksa pimedate kodusse, kus ta elas. Viibis seal ka tema pulmas. Pärast pulmi kadus igasugune kontakt invaliidi ja tema naisega, aga ta hakkas kirjutama nendest romaani.
Pagulasaja algust — Saksamaa-aastad — kujutavates raamatutes ("Üle parda" 1946, "Ihaldatud silmapilk" 1950, "Inimese hoidja" 1952, "Laev akna taga" 1955, "Kaugelviibija käekõrval" 1957) jälgib Krusten eelkõige ikka võõrsile paisatud inimese siseprobleeme, eetilise, süümeka inimese kogemusi ja katsumusi Teise maailmasõja järgses pohmeluses.
Krusteni pagulaseaja kõige erakordsem teos on meil siiski ka uustrükina olemas. Jutt on aastatel 1959–1963 ilmunud romaanidest "Torn üle metsa", "Laul kõrgel kaldal" ja "Neiuke läks roosiaeda", mis moodustavad terviku, nn Kaldametsa–triloogia (uustrükk Tallinnas 1992).
Milles oli ja on nende raamatute erakordsus? Juba 1936. aastal kirjutas Krusten kordaläinult mälestusliku taustaga romaani "Vehklemõisa aednik". Selle protoaineks on autori lapsepõlvekodu Murastes. Paguluses kirjutas ta sama aine uuesti läbi — hoopis sügavamas ja suurejoonelisemas arenduses. Meil on olnud oma lapsepõlvest võtta siiamaani, kirjutab ta 1966. aastal, lähtekohaks oma venna Erni Krusteni luuletus "Juka", mis käsitles sama ainet. Kaldametsa–triloogia loomist kommenteerides on kirjanik mõni aasta varem üldistanud: Kõik on elust võetud, kuigi midagi niisugust ei ole juhtunud. Mahukas mõte ning tasub tähele panna, kui täpselt-napilt sõnastatud.
Pedro Krusteni loomingut ja eesti kirjandust rikastab isikupärasuses unikaalne zhanr, mida Ilmar Mikiver on nimetanud kirjanduslikuks kameeks. Jutt on lühipaladest, milles eri kombinatsioonides liituvad kirjutaja mälestused, kultuuriloolised tõsiasjad ja üldistavad mõtted, mida elufilosoofiaks nimetada sobib. Domineerima pääses see ammune žanr hilisemas loomingus (raamatud "Hullumajast möödumisel" 1972, "Avapidu lampioonidega" 1978, "Kingitus" 1982).