Johannes Matvei-Kaarep

Johannes Matvei-Kaarep (surnud 11. septembril 1948) oli eesti kirjaprohvet.

Esmalt rakendas Jumal ta tööle rahvamajanduses ja sotsiaalalal, et ta paneks tähele eesti rahva elu ning uuriks Jumala Sõna abil nähtuste põhjusi. 1921. aastal töötas töötas Matvei-Kaarep Toitlusministeeriumis Karja ja Kalanduse Osakonnas asjaajajana. Ta oli valitsevate oludega kursis, seepärast leidsid nii mõnedki Jumala käsul tehtud ettepanekud valitsusvõimude poolt vastuvõtmist ja üleriiklikus ulatuses teostamist.

1922. aastal kutsuti ta Pärnu Maavalitsuse liikmeks. Samal ajal sai ta Jumalalt käsu kirjutada ja kirjastada raamat "Jumal räägib", mis ilmus 1000 eksemplaris, millest üle 800 saadeti Jumala käsul tasuta eesti rahva juhtidele ja ajakirjanikele.

1928. aastal sai Matvei-Kaarep käsu kirjutada teine raamat "Mispärast tahate teie surra?".

Raamatus esitatakse Jumala salanõu eestlaste suhtes, tuues arvukalt paralleele Eesti ajaloo ja Vana Testamendi sündmuste vahel. Eesti rahvas kasvas ärkamisajal jõuks, kellega maailma riigid arvestama pidid. Esimese maailmasõja ajal põgenesid venelased siit mõne sakslase eest pauku tegemata, jättes maha suuri varandusi. See tuletab elavalt meelde Süüria rahva põgenemist Samaaria alt prohvet Eliisa päevil (2Kn7:6).

1918. aastal ilmusid Postimehes Juhan Liivi seni avaldamata prohvetlikud ettekuulutused Eesti iseseisvusele eelnenud sündmuste ja asjade käigu kohta Asutava Kogu kokkutuleku päevani (Js 48:6). Juhan Liiv nägi ka ette praegust (1928) erakondadevahelist võitlust, vabariigi ülesehitamise raskust ja rahuriiki: "Üks hommik tuleb, millal enam hunt ei kisu, karu ei murra, madu nõela (Js11:6–9)."

Juhan Liiv kõneles prohvetlikult Eesti rügementidest:

"See rügement oli Eesti,
oli Eestimaa rügement
Ta vürst teda Moskvas tänas:
"Elagu Eesti rahvas ja maa!""

Juhan Liiv võrdles Piibli alusel eesti rahvast juutidega. Juudid saavad enne vabaduse ja siis vabaneb Eesti. 10. augustil 1920 ratifitseeris Rahvasteliidu Kõrgem Nõukogu San Remos Balfouri deklaratsiooni, mis Türi valitsuse poolt vastu võeti. 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti iseseisvus. Eks ole kummaline kokkulangemine?

Vabadussõja algul , mil vaenlane oli Jõelähtme all ja paljudel kadus julgus, langesid usklikud põlvili ja palusid Jumalalt halastust ja abi (2Ms17:10–13). Appi ilmusid Soome vabatahtlikud, laevad toetusega, tunnustus teistelt riikidelt.

1932. aastal ilmus raamat "Eluummikust väljapääsutee". Raamatus hüüti rahvast meeleparandusele ja kutsuti vastu võtma Jumala armu Jeesuses Kristuses.

Ei olnud lihtne saata Jumala sõnumit Eesti endistele riigimeestele – Konstantin Pätsile, Johan Laidonerile ja Kaarel Eenpalule, kes oma avalikes sõnavõttudes Jumalast mööda vaatasid ja ainult rahva teeneid esile tõstsid. Veel raskem oli taevast tulnud korralduste edasiandmine Jossif Stalinile, Karl-Siegmund Litzmannile, Hjalmar Mäele ja teistele hilisemal ajal ilma teinud meestele.

Jumal andis Johannes Matvei-Kaarepile sõpru sealt, kus ta neid oodatagi ei osanud. Ühele neist kinkis ta oma usalduse ja kõigi prohvetlike kirjade ärakirjad – säilitamiseks tulevastele põlvedele. Kui jõuab kätte tema poolt määratud aeg ja Looja lubab, avaneb seegi peidik, et varjatud valguse kätte anda. Praegu [2006?] kannab see veel aastate kootud kuube ja on siiani osanud peitjalegi varjatuks jääda.

Ta nõudis Litzmannilt ja Mäelt Eesti lipu pühitsemist, mille siis tema kui Kuningate Kuninga esindaja isiklikult uue Eesti Vabariigi valitsuse esindajale pidi üle andma.

Johannes Matvei-Kaarep on maetud Rahumäe kalmistule

Kirjandus

Johannes Matvei-Kaarep. Rakvere Nelipüha Kogudus, 2006.