Koit ja Hämarik

"Koit ja Hämarik" on Friedrich Robert Faehlmanni loodud müütiline kunstmuistend, mis esmakordselt ilmus trükis 1840 ning on inspireerinud mitmeid kunstnikke ja luuletajaid.

Tekst

Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus koit ja hämarik teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele Koidu ja Hämariku armuloo, - ja mina jutustan siin edasi, mis ma kuulsin.

Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas? Praegu just on ta puhkama läinud ja seal, kus ta kustub, hiilgab veel ta kuma teaval, ja juba nihkub valguseriba edasi idasse, kus ta kohe jälle täies säras kogu loodust peab tervitama. Kas sa tunned kätt, kes päikese vastu võtab ja puhkama viib, kui ta oma käigu on lõpetanud? Kas sa tunned kätt, kes kustunu jälle põlema süütab ja ta uut käiku taeval alustama paneb? Vanaisal oli kaks ustavat teenrit sellest soost, kellele igavene noorus oli antud, ja kui valguseandja oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles ta Hämarikule: "Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks." Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: "Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada." Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvil, ja kui ta talvel taevaserval liigub, kustus ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku; ja kui ta kevadel laulu ja lilled äratab ja suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike puhkeaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid uuele elule süütab.

See ilus aeg oli nüüd saabunu, kus lilled õitsevad ja lõhnavad, ja kus linnud ning inimesed täitsid lauludega ruumi Ilmarise võlvi all, - siis vaatasid mõlemad teineteisele liiga sügavasti sõstrakarva silmadesse, ja kui kustuv päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vastastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.

Aga üks silm, mis kunagi ei sulgu, oli märganud, mis vaikse südaöö salajas sündis, ja teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enda ette ning ütles: "Ma olen teie ametikohuste täitmisega rahul ja soovin, et teie täiesti õnnelikuks saaksite. Seepärast kuuluge teineteisele ja pidage siitpeale oma ametit nagu mees ja naine."

Ja mõlemad vastasid ühest suust: "Vanaisa, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti mõrsjaks ja peiuks jääda, sest peiu- ja mõrsjapõlves oleme leidnud oma õnne, kus armastus on alati noor ja uus."

Ja Vanaisa täitis nende palve ja õnnistas nende otsust. Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku, ja kui Hämarik paneb kustuva päikese armsama kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus, ja Hämariku põsk punetab ja peegeldub roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutav uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks nurmed kõige kaunimate lilledega ja ööbikud hüüavad naljatades liiga kaua Koidu rinnal viibivale Hämarikule: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!"

Dawn and Dusk

Brief time of joy, time of shortest nights rich of songs and flowers, makes good for the long sufferings thru the harsh northern winter. At the time of this celebration of nature, while the sunrise and sunset reach each other for lending a hand, an old man told the lovestory of Dawn and Dusk for his grandchildren gathered around him. And I will retell what I heard.

Can you feel the giver of the light from the home of the Grandfather? Right now it has gone to rest, and where it goes out, it still makes the sky glow, and at the same time a bar of light shifts further to the east, where it soon again, in all it’s glory, salutes the nature.

Do you feel the hand that receives the sun and takes it to rest, as it has completed his journey? Do you feel the hand that lights it again, and sends it to cross the sky again?

The Grandfather had two faithful servants of the kind to whom eternal youth was given, and when the giver of the light was finishing its journey in its first evening, the Grandfather said to the Dusk, "In your hands, my daughter, I trust the setting sun. Put the light off and hide it so that no harm would come. " And when the next morning, the sun once again had to begin its journey, he said to Dawn: "Your job, my son, will be to ignite the light and prepare it for its new journey."

Faithfully both filled their duties so in no days the heaven was without the giver of light. And as it moves on the edge of the winter sky, it extinguishes early in the evening and starts late in the morning. And when it awakens the songs and the flowers at spring, and when it makes the fruits ripen with its blazing rays at summer, it has given only a short time to rest, and the Dusk gives the setter straight to the hands of Dawn, who then immediately ignites it to new life.

This beautiful time had now arrived, in which the flowers were blooming and fragrant, and the birds and the people filled the space under the arch of Ilmaris with songs - they looked at one another too deeply in their berry-colored eyes, and when the setting sun was given from Dusks hands to Dawns, they both reached to shake hands and their lips touched.

But one eye that never closes, had noticed what had happened in the secret of the quiet midnight, and on the next day the Grandfather called both to come to him and said: "I am pleased with your work and wish you complete happiness. Therefore you shall belong to each other and henceforward do your work as a husband and a wife. "

And both responded as with one voice: "Grandfather, do not spoil our joy. Let us remain as a bride and a groom forever, because in engagement we have found our happiness, where love is always young and new."

And the Grandfather filled their prayers and blessed their decision. Only once a year, during four weeks, they both meet at the time of midnight, and when the Dusk places the setting sun on her lovers hand, it is followed by a handshake and a kiss. And the cheek of the Dusk becomes red, and reflects rose-red on the sky, until Dawn again ignites the light giver, and a yellow glow in the sky proclaims the rising sun .

For the celebration of their meeting Grandfather still decorates fields with the most beautiful flowers and nightingales exclaim jokingly to the Dusk staying too long on the chest of Dawn: "Lazy girl, lazy girl! Night is long!"

Välisviited

• Foto Amandus Adamsoni 1895 aastal loodud samanimelisest skulptuurist KUMUs @ Tartu Raatuse Gümnaasiumi veebis