Miguel I: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
FlorianF (arutelu | kaastöö)
1148 muudatust
FlorianF (arutelu | kaastöö)
1148 muudatust
55. rida: 55. rida:
[[Viin]]is elades oli prints Miguel [[Klemens Wenzel Lothar von Metternich]]i külaline ja sõber. Tema pagenduses oleku ajal suri [[10. märts]]il [[1826]] kuningas [[João VI]] ja Migueli vanem vend tõusis [[Pedro I (Brasiilia)|Pedro IV]] nime all Portugali troonile. Pedro soovis aga edasi jääda ka [[Brasiilia keiser|Brasiilia keisriks]] ja loobus seetõttu Portugali troonist oma alaealise tütre [[Maria II|Maria da Glória]] kasuks. Kehtestati [[regent|regendivalitsus]], mida asus juhtima kuninganna Maria tädi, prints Migueli õde [[Isabel Maria]]. Pedro oli juba [[1822]]. aastal püüdnud meelitada Migueli enda juurde Brasiiliasse tulema, et teda ema mõju alt vabastada, kuid asjatult. Pärast isa surma püüdis Pedro taas perekonda lepitada ja kindlustada oma tütre õigused troonile sellega, et lasi vastu võtta konstitutsioonilist monarhiat kinnitava [[Portugali põhiseadus (1826)|uue liberaalse põhiseaduse]] ja pakkus Miguelile tema 25-aastaseks saamisel võimalust ise regendiks hakata. Selle lepingu kohaselt pidi Miguel jääma Portugali regendiks kuninganna Maria täisealiseks saamiseni ja seejärel temaga abielluma. Miguel nõustus oma venna pakkumisega ja vandus uuele põhiseadusele truudust.
[[Viin]]is elades oli prints Miguel [[Klemens Wenzel Lothar von Metternich]]i külaline ja sõber. Tema pagenduses oleku ajal suri [[10. märts]]il [[1826]] kuningas [[João VI]] ja Migueli vanem vend tõusis [[Pedro I (Brasiilia)|Pedro IV]] nime all Portugali troonile. Pedro soovis aga edasi jääda ka [[Brasiilia keiser|Brasiilia keisriks]] ja loobus seetõttu Portugali troonist oma alaealise tütre [[Maria II|Maria da Glória]] kasuks. Kehtestati [[regent|regendivalitsus]], mida asus juhtima kuninganna Maria tädi, prints Migueli õde [[Isabel Maria]]. Pedro oli juba [[1822]]. aastal püüdnud meelitada Migueli enda juurde Brasiiliasse tulema, et teda ema mõju alt vabastada, kuid asjatult. Pärast isa surma püüdis Pedro taas perekonda lepitada ja kindlustada oma tütre õigused troonile sellega, et lasi vastu võtta konstitutsioonilist monarhiat kinnitava [[Portugali põhiseadus (1826)|uue liberaalse põhiseaduse]] ja pakkus Miguelile tema 25-aastaseks saamisel võimalust ise regendiks hakata. Selle lepingu kohaselt pidi Miguel jääma Portugali regendiks kuninganna Maria täisealiseks saamiseni ja seejärel temaga abielluma. Miguel nõustus oma venna pakkumisega ja vandus uuele põhiseadusele truudust.


Pedro ja Migueli õe Isabel Maria regendivalitsus oli äärmiselt ebastabiilne: valitsuses ja kohaliku võimu organites valitsesid lahkhelid, millest suurema osa põhjustasid Migueli toetajad, kes soovisid endiselt tagasipöördumist absolutistliku valitsemiskorra juurde. Nad väitsid, et Pedro ei olnud Brasiilia troonile asumise tõttu oma isa seaduslik pärija ning tulenevalt sellest oli ka uus põhiseadus kehtetu. Uue põhiseaduse pooldajaid pidasid nad reeturiteks, liberaalseid poliitikuid tervikuna aga varjatud vabariiklasteks ja vabamüürlasteks.<ref>Rocha, António Silva Lopes. ''[http://books.google.ca/books?id=cPQNAAAAYAAJ&printsec=frontcover&dq=dom+miguel+portugal&hl=en&ei=g8WRTKiJNsvAswbUsvD4CQ&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=1&ved=0CCwQ6AEwAA#v=onepage&q=dom%20miguel&f=false Unjust Proclomation of His Serene Highness The Infante Don Miguel as King of Portugal or Analysis and Juridical Refutation of the Act Passed by the Denominated Three States of the Kingdom of Portugal on the 11th of July, 1828; Dedicated to the Most High and Powerful, Dona Maria II. Queen Regnant of Portugal]'' London, R. Greenlaw, 1829, pp. 22–24.</ref><ref name = Fernandes13 /> Nende asjaolude ja printsess Maria Isabeli haigestumise tõttu sooviti regendivalitsus võimalikult kiiresti Miguelile üle anda ning kuna sügisel 1827 pidi ta saama 25-aastaseks, kinnitati ta [[3. juuli]]l [[1827]] ametlikult Portugali uueks regendiks.<ref>MacAulay, Neill. ''Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798-1834.'' Duke University Press, 1986, p. 191.</ref> Sügisel alustas ta tagasiteed Austriast Portugali.
Pedro ja Migueli õe Isabel Maria regendivalitsus oli äärmiselt ebastabiilne: valitsuses ja kohaliku võimu organites valitsesid lahkhelid, millest suurema osa põhjustasid Migueli toetajad, kes soovisid endiselt tagasipöördumist absolutistliku valitsemiskorra juurde. Nad väitsid, et Pedro ei olnud Brasiilia troonile asumise tõttu oma isa seaduslik pärija ning tulenevalt sellest oli ka uus põhiseadus kehtetu. Uue põhiseaduse pooldajaid pidasid nad reeturiteks, liberaalseid poliitikuid tervikuna aga varjatud vabariiklasteks ja vabamüürlasteks.<ref>Rocha, António Silva Lopes. ''[http://books.google.ca/books?id=cPQNAAAAYAAJ&printsec=frontcover&dq=dom+miguel+portugal&hl=en&ei=g8WRTKiJNsvAswbUsvD4CQ&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=1&ved=0CCwQ6AEwAA#v=onepage&q=dom%20miguel&f=false Unjust Proclomation of His Serene Highness The Infante Don Miguel as King of Portugal or Analysis and Juridical Refutation of the Act Passed by the Denominated Three States of the Kingdom of Portugal on the 11th of July, 1828; Dedicated to the Most High and Powerful, Dona Maria II. Queen Regnant of Portugal]'' London, R. Greenlaw, 1829, pp. 22–24.</ref><ref name = Fernandes13 /> Nende asjaolude ja printsess Isabel Maria haigestumise tõttu sooviti regendivalitsus võimalikult kiiresti Miguelile üle anda ning kuna sügisel 1827 pidi ta saama 25-aastaseks, kinnitati ta [[3. juuli]]l [[1827]] ametlikult Portugali uueks regendiks.<ref>MacAulay, Neill. ''Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798-1834.'' Duke University Press, 1986, p. 191.</ref> Sügisel alustas ta tagasiteed Austriast Portugali.


{{pooleli}}
{{pooleli}}

Redaktsioon: 21. mai 2013, kell 10:01

Miguel I
Miguel I
Portugali ja Algarvede kuningas
Ametiaeg
26. veebruar 1828 – 26. mai 1834
Eelnev Maria II
Järgnev Maria II
Isikuandmed
Sünniaeg 26. oktoober 1802
Queluzi palee, Lissabon
Surmaaeg 14. november 1866
Karlshöhe loss, Baieri

Miguel I (26. oktoober 1802 Lissabon – 14. november 1866 Karlshöhe loss, Baieri) oli Portugali kuningas aastatel 1828–1834. Kuningana olid tema hüüdnimedeks "Absolutist" (portugali keeles o Absolutista) ja "Traditsionalist" (portugali o Tradicionalista).

Ta oli kuningas João VI ja kuninganna Carlota Joaquina seitsmes laps ja kolmas poeg. Osaluse tõttu 1824. aasta aprillirevolutsioonis oli ta sunnitud eksiili minema ning pöördus Portugali tagasi 1828. aastal oma vennatütre ja kihlatu Maria II regendina. Regendivalitsuse ajal haaras ta ise trooni, sest kuningriigi pärilusseaduste kohaselt oli tema vend Pedro Brasiilia troonile asudes kaotanud enda ja oma järeltulijate õiguse Portugali troonile. See paleepööre tõi riigis kaasa ulatuslikud tagakiusamised, mille tulemusel vahistati, tapeti ja pagendati arvukalt inimesi. Vastuolud kulmineerusid niinimetatud miguelistide sõdadega Migueli toetavate autokraatsete absolutistide ja tema venda toetavate progressiivsete konstitutsionalistide vahel. Sõjad lõppesid Migueli pooldajate kaotusega, 1834. aastal oli ta sunnitud troonist loobuma ja lahkuma välismaale, kus ta elas viimased 32 aastast oma elust.

Biograafia

Varased eluaastad

Dom Miguel Maria do Patrocínio João Carlos Francisco de Assis Xavier de Paula Pedro de Alcântara António Rafael Gabriel Joaquim José Gonzaga Evaristo[1][2] sündis Queluzi palees kuningas João VI ja kuninganna Carlota Joaquina kolmanda pojana. Teisalt on oletatud, et Miguel sündis tegelikult kuninganna Carlota Joaquina abieluvälisest suhtest. Tema isaks on pakutud üht kuninganna armukestest, Marialva markiid Pedro José Joaquim Vito de Meneses Coutinhot.[3] Mõned kuningas João VI lähedalseisvad isikud kinnitasid, et kuninga ja kuninganna vahel ei olnud seksuaalsuhteid olnud juba kaks ja pool aastat enne Migueli sündi.[4] Sel ajal olid kuningas ja kuninganna tõsises abielutülis – sellega kaasnesid mitmed vastastikused vandenõud ning nad kohtusid omavahel ainult üksikutel ametlikel üritustel.

Hoolimata kuulujuttudest pidasid nii kuningas, kuninganna, teised pereliikmed, õukond ja kirik Migueli alati kuninga pojaks. Teooriatele temast kui abieluvälisest lapsest võisid oma kirjutistega aluse panna liberaalsed autorid, kes soovisid alandada kuningannat ning õõnestada Migueli ja tema järeltulijate nõudeid Portugali troonile.

Kindel on see, et Miguel oli kuninganna lemmiklaps. Pärast kuningapaari esimese poja surma langes suurim emalik hool ja tähelepanu Miguelile, mitte tema vanemale vennale Pedrole, kes oli lähedasem oma isaga.[5][6]

1807. aastal suundus 5-aastane Miguel koos ülejäänud kuningliku perekonnaga Brasiiliasse, et põgeneda Napoleoni sõdade raames aset leidnud prantslaste sissetungi eest Portugali.[6] Ta pöördus koos ema ja isaga tagasi 1821. aastal, tema vanem vend Pedro jäi aga isa asevalitsejana Brasiiliasse.

Väike Miguel oli üleannetu laps, kellele meeldis ringi liikuda miniatuurses kindrali vormis. 16-aastasena nähti teda kihutamas hobusel Mata dos Carvalhose piirkonnas, ratsapiitsaga möödujatel kübaraid peast lüües. Kõige meelsamini veetis ta aega india päritolu või segavereliste talusulaste seltskonnas.[7] Kuninganna ja õukond olid Migueli ära hellitanud, kuid ta oli ka loomu poolest väga vastuvõtlik teiste inimeste mõjutustele. Palmela hertsog Pedro de Sousa Holstein kirjeldas teda kui "head inimest heade inimeste seas ja halvas seltskonnas teistest veel halvemat"[8].

Vasturevolutsioon

Miguel I umbes 21-aastasena (u 1823)

Miguel oli veendunud konservatiiv ning ta imetles Austria peaministrit Klemens Wenzel Lothar von Metternichi, kes pidas 1820. aastate liberaalseid revolutsioone ebarealistlikeks ja ajalooliselt enneolematuteks:

„Rahvas, kes ei oska lugeda ega kirjutada, kelle viimaseks sõnaks on pistoda – eks ole see tõesti sobiv materjal konstitutsiooniliste põhimõtete rakendamiseks! ... Inglise põhiseadus on sajandeid kestnud töö tulemus ... Ei ole olemas mingit universaalset põhiseaduse retsepti.[9]“

Miguel oli 20-aastane kui ta astus esimest korda vastu 1820. aasta liberaalse revolutsiooni tulemusel loodud konstitutsioonilistele institutsioonidele. Tema mässu on peetud ka üheks osaks kuninganna laiemast strateegiast.[8] Prints Miguelist sai 27. mail 1823 Vila Franca de Xiras vallandunud vasturevolutsiooni juht.[10] Selle päeva hommikul liitus Miguel Vila Francas brigaadikindral Ferreira Sampaio, hilisema Santa Mónica vikondi juhitud 23. jalaväerügemendiga ja teatas oma toetusest absoluutsele monarhiale. Esimeses järjekorras kutsus ta endaga liituma kindral Pamplonat, kellest sai hiljem esimene Subserra krahv. Kindral, kes ei olnud liberaalsest põhiseadusest vaimustuses, vastas printsi üleskutsele jaatavalt. Viie päevaga koondusid kõik vasturevolutsioonilised jõud Migueli juhtimise alla.[8] Kuninganna toetusel tegutsev Dom Miguel läks isegi nii kaugele, et nõudis kuninga tagasiastumist, sest kuningas João VI püüdis vaatamata Vila Franca absolutistide kasvavale toetusele jääda ustavaks 1822. aasta põhiseadusele, mille toetuseks ta oli andnud parlamendile vande.[11]

Prints Miguel ja kuninganna olid huvitatud parlamentaarse süsteemi likvideerimisest.[12] Neid innustas absoluutse monarhia taaskehtestamine Hispaanias, kus Püha Liit ja Prantsusmaa armee olid aidanud purustada kohalikke liberaalseid jõudusid. Nii kihutasid nad ka Portugalis eri fraktsioone teineteise vastu üles ning pidasid välismaiste reaktsiooniliste jõududega läbirääkimisi Portugali liberaalse parlamendi võimult sürjutamiseks. Kindral Pamplona jäi siiski kuningale ustavaks. Ta kinnitas, et ei astu eales kuninga vastu ning kutsus ka printsi üles oma isa korraldustele alluma. Lõpuks suundus kuningas ise Vila Francasse, kus nii tema poeg kui ka mässulised väeüksused talle truudust vandusid. Samas ei jätnud kuningas kasutamata võimalust peatada 1822. aasta põhiseaduse kehtivus ja Cortes laiali saata. Paljud liberaalid põgenesid seejärel välismaale. Kuigi Miguel pöördus Lissaboni tagasi võidukana, oli kuningas João VI suutnud säilitada oma võimutäiuse ega alistunud tema poega toetanud äärmuslikele reaktsioonilistele jõududele, kellele oleks meelepärane olnud tema troonist loobumine Migueli kasuks.

Pärast vasturevolutsiooni, mida tuntakse Portugali ajaloos Vilafrancada nime all, nimetati Dom Miguel Samora Correia krahviks ja Portugali relvajõudude ülemjuhatajaks. Migueli ema, kes oli tema peamine mõjutaja, ei suutnud aga leppida kuningas João heatahtlikkusega mõõdukate ja liberaalsete poliitikute suhtes, sest kuningas jäi ka pärast mässu mõõdukate vaadetega ministrite nagu Palmela hertsogi ja Subserra krahvi mõju alla.

Ajastu ebastabiilsusest andis tunnistust ka esimese Loulé markii, liberaalse poliitiku Agostinho Domingos José de Mendoça Rolim de Moura Barreto salapärane surm Salvaterras 28. veebruaril 1824, milles kahtlustati Dom Migueli või tema sõprade kätt.

30. aprillil 1824 andis jätkuvalt ema mõju all viibiv prints Miguel oma väeüksustele käsu vahistada ministrid ja mitmed muud olulised isikud, tuues ettekäändeks vabamüürlaste väidetava vandenõu kuninga tapmiseks. Kuningas João VI paigutati tema korraldusel Bemposta paleesse, kus Miguelil oli võimalik "kaitsta ja hoida tema elu". See uus mäss sai tuntuks Abrilada nime all ja pani muretsema mitmed välisriigid. Välisdiplomaadid, kes mõistsid, et poeg oli sisuliselt oma isa vangistanud, suundusid Bempostasse, kus neil õnnestus kuningas vabastada ja toimetada Briti sõjalaeva Windsor Castle pardale. Laeval viibides kutsus kuningas João Migueli enda juurde, vabastas ta relvajõudude ülemjuhataja ametist ja saatis ta koheselt pagendusse Viini, kuhu Miguel jäi elama kolmeks aastaks.[12]

Pagendus ja tagasipöördumine

Miguel I 22-aastasena (1824).

Viinis elades oli prints Miguel Klemens Wenzel Lothar von Metternichi külaline ja sõber. Tema pagenduses oleku ajal suri 10. märtsil 1826 kuningas João VI ja Migueli vanem vend tõusis Pedro IV nime all Portugali troonile. Pedro soovis aga edasi jääda ka Brasiilia keisriks ja loobus seetõttu Portugali troonist oma alaealise tütre Maria da Glória kasuks. Kehtestati regendivalitsus, mida asus juhtima kuninganna Maria tädi, prints Migueli õde Isabel Maria. Pedro oli juba 1822. aastal püüdnud meelitada Migueli enda juurde Brasiiliasse tulema, et teda ema mõju alt vabastada, kuid asjatult. Pärast isa surma püüdis Pedro taas perekonda lepitada ja kindlustada oma tütre õigused troonile sellega, et lasi vastu võtta konstitutsioonilist monarhiat kinnitava uue liberaalse põhiseaduse ja pakkus Miguelile tema 25-aastaseks saamisel võimalust ise regendiks hakata. Selle lepingu kohaselt pidi Miguel jääma Portugali regendiks kuninganna Maria täisealiseks saamiseni ja seejärel temaga abielluma. Miguel nõustus oma venna pakkumisega ja vandus uuele põhiseadusele truudust.

Pedro ja Migueli õe Isabel Maria regendivalitsus oli äärmiselt ebastabiilne: valitsuses ja kohaliku võimu organites valitsesid lahkhelid, millest suurema osa põhjustasid Migueli toetajad, kes soovisid endiselt tagasipöördumist absolutistliku valitsemiskorra juurde. Nad väitsid, et Pedro ei olnud Brasiilia troonile asumise tõttu oma isa seaduslik pärija ning tulenevalt sellest oli ka uus põhiseadus kehtetu. Uue põhiseaduse pooldajaid pidasid nad reeturiteks, liberaalseid poliitikuid tervikuna aga varjatud vabariiklasteks ja vabamüürlasteks.[13][10] Nende asjaolude ja printsess Isabel Maria haigestumise tõttu sooviti regendivalitsus võimalikult kiiresti Miguelile üle anda ning kuna sügisel 1827 pidi ta saama 25-aastaseks, kinnitati ta 3. juulil 1827 ametlikult Portugali uueks regendiks.[14] Sügisel alustas ta tagasiteed Austriast Portugali.

Viited

  1. ↑ Serrão, Joaquim Veríssimo. História de Portugal: O terceiro liberalismo (1851–1890). Lisboa, Editorial Verbo, 1977, p. 371.
  2. ↑ Silva, Francisco Ribeiro da. Estudios em homenagem a Luís António de Oliveira Ramos. Porto, Universidade do Porto, 2004, p. 532.
  3. ↑ MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798-1834. Duke University Press, 1986, p. 54.
  4. ↑ Edmundo, Luiz. A Corte de D. João no Rio de Janeiro. Rio de Janeiro, Imprensa Nacional, 1939, p. 239.
  5. ↑ MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798-1834. Duke University Press, 1986, p. 9.
  6. ↑ 6,0 6,1 Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 22.
  7. ↑ Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 40–41.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 120–121.
  9. ↑ The Britannica Guide to Political and Social Movements That Changed the Modern World, 2010, p. 104
  10. ↑ 10,0 10,1 Fernandes, Paulo Jorge; Menses, Filipe Ribeiro de; Baioâ, Manuel. The Political History of Nineteenth Century Portugal. – e-Journal of Portuguese History, Vol. 1, No. 1, Summer 2003, p. 13.
  11. ↑ Russell, William. The History of Modern Europe: of the Roman Empire; and a View of the Progress of Society, from the Peace of Paris in 1763, In a Series of Letters from a Nobleman to His Son. Volume 4 London, Longman, Brown & Co., 1842, p. 669.
  12. ↑ 12,0 12,1 MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798-1834. Duke University Press, 1986, p. 117.
  13. ↑ Rocha, António Silva Lopes. Unjust Proclomation of His Serene Highness The Infante Don Miguel as King of Portugal or Analysis and Juridical Refutation of the Act Passed by the Denominated Three States of the Kingdom of Portugal on the 11th of July, 1828; Dedicated to the Most High and Powerful, Dona Maria II. Queen Regnant of Portugal London, R. Greenlaw, 1829, pp. 22–24.
  14. ↑ MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798-1834. Duke University Press, 1986, p. 191.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Miguel_I&oldid=3633309"