Miguel I: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
FlorianF (arutelu | kaastöö)
1148 muudatust
FlorianF (arutelu | kaastöö)
1148 muudatust
40. rida: 40. rida:
{{tsitaat|Rahvas, kes ei oska lugeda ega kirjutada, kelle viimaseks sõnaks on pistoda – eks ole see tõesti sobiv materjal konstitutsiooniliste põhimõtete rakendamiseks! ... Inglise põhiseadus on sajandeid kestnud töö tulemus ... Ei ole olemas mingit universaalset põhiseaduse retsepti.<ref>The Britannica Guide to Political and Social Movements That Changed the Modern World, 2010, p. 104</ref>}}
{{tsitaat|Rahvas, kes ei oska lugeda ega kirjutada, kelle viimaseks sõnaks on pistoda – eks ole see tõesti sobiv materjal konstitutsiooniliste põhimõtete rakendamiseks! ... Inglise põhiseadus on sajandeid kestnud töö tulemus ... Ei ole olemas mingit universaalset põhiseaduse retsepti.<ref>The Britannica Guide to Political and Social Movements That Changed the Modern World, 2010, p. 104</ref>}}


Miguel oli 20-aastane kui ta astus esimest korda vastu [[1820]]. aasta [[Portugali liberaalne revolutsioon|liberaalse revolutsiooni]] tulemusel loodud konstitutsioonilistele institutsioonidele. Tema mässu on peetud ka üheks osaks kuninganna laiemast strateegiast.<ref name = Cheke120 /> Prints Miguelist sai [[27. mai]]l [[1823]] [[Vila Franca de Xira]]s vallandunud vasturevolutsiooni juht.<ref name = Fernandes13>Fernandes, Paulo Jorge; Menses, Filipe Ribeiro de; Baioâ, Manuel. [http://www.brown.edu/Departments/Portuguese_Brazilian_Studies/ejph/html/issue1/pdf/fernandes.pdf The Political History of Nineteenth Century Portugal.] – ''e-Journal of Portuguese History'', Vol. 1, No. 1, Summer 2003, p. 13.</ref> Selle päeva hommikul liitus Miguel Vila Francas brigaadikindral Ferreira Sampaio, hilisema Santa Mónica vikondi juhitud 23. jalaväerügemendiga ja teatas oma toetusest [[absolutism|absoluutsele monarhiale]]. Esimeses järjekorras kutsus ta endaga liituma kindral Pamplunat, hilisemat Subserra markiid. Kindral, kes ei olnud [[Portugali põhiseadus (1822)|liberaalsest põhiseadusest]] vaimustuses, vastas printsi üleskutsele jaatavalt. Viie päevaga koondusid kõik vasturevolutsioonilised jõud Migueli juhtimise alla.<ref name = Cheke120 /> Kuninganna toetusel tegutsev Dom Miguel läks isegi nii kaugele, et nõudis kuninga tagasiastumist, sest kuningas João VI püüdis vaatamata Vila Franca absolutistide kasvavale toetusele jääda ustavaks 1822. aasta põhiseadusele, mille toetuseks ta oli andnud parlamendile vande.<ref>Russell, William. ''[http://books.google.ca/books?id=bl1HAAAAYAAJ&pg=PR28&dq=miguel+of+portugal&hl=en&ei=NyKPTMiPKMKBswa1xZmEDA&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=6&ved=0CEMQ6AEwBQ#v=onepage&q=miguel%20of%20portugal&f=false The History of Modern Europe: of the Roman Empire; and a View of the Progress of Society, from the Peace of Paris in 1763, In a Series of Letters from a Nobleman to His Son. Volume 4]'' London, Longman, Brown & Co., 1842, p. 669.</ref>
Miguel oli 20-aastane kui ta astus esimest korda vastu [[1820]]. aasta [[Portugali liberaalne revolutsioon|liberaalse revolutsiooni]] tulemusel loodud konstitutsioonilistele institutsioonidele. Tema mässu on peetud ka üheks osaks kuninganna laiemast strateegiast.<ref name = Cheke120 /> Prints Miguelist sai [[27. mai]]l [[1823]] [[Vila Franca de Xira]]s vallandunud vasturevolutsiooni juht.<ref name = Fernandes13>Fernandes, Paulo Jorge; Menses, Filipe Ribeiro de; Baioâ, Manuel. [http://www.brown.edu/Departments/Portuguese_Brazilian_Studies/ejph/html/issue1/pdf/fernandes.pdf The Political History of Nineteenth Century Portugal.] – ''e-Journal of Portuguese History'', Vol. 1, No. 1, Summer 2003, p. 13.</ref> Selle päeva hommikul liitus Miguel Vila Francas brigaadikindral Ferreira Sampaio, hilisema Santa Mónica vikondi juhitud 23. jalaväerügemendiga ja teatas oma toetusest [[absolutism|absoluutsele monarhiale]]. Esimeses järjekorras kutsus ta endaga liituma kindral Pamplunat, hilisemat Subserra markiid. Kindral, kes ei olnud [[Portugali põhiseadus (1822)|liberaalsest põhiseadusest]] vaimustuses, vastas printsi üleskutsele jaatavalt. Viie päevaga koondusid kõik vasturevolutsioonilised jõud Migueli juhtimise alla.<ref name = Cheke120 /> Kuninganna toetusel tegutsev Dom Miguel läks isegi nii kaugele, et nõudis kuninga tagasiastumist, sest kuningas [[João VI]] püüdis vaatamata Vila Franca absolutistide kasvavale toetusele jääda ustavaks 1822. aasta põhiseadusele, mille toetuseks ta oli andnud parlamendile vande.<ref>Russell, William. ''[http://books.google.ca/books?id=bl1HAAAAYAAJ&pg=PR28&dq=miguel+of+portugal&hl=en&ei=NyKPTMiPKMKBswa1xZmEDA&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=6&ved=0CEMQ6AEwBQ#v=onepage&q=miguel%20of%20portugal&f=false The History of Modern Europe: of the Roman Empire; and a View of the Progress of Society, from the Peace of Paris in 1763, In a Series of Letters from a Nobleman to His Son. Volume 4]'' London, Longman, Brown & Co., 1842, p. 669.</ref>


Prints Miguel ja kuninganna olid huvitatud parlamentaarse süsteemi likvideerimisest. Neid innustas absoluutse monarhia taaskehtestamine [[Hispaania]]s, kus [[Püha Liit]] ja [[Prantsusmaa]] armee olid aidanud purustada kohalikke liberaalseid jõudusid. Nii kihutasid nad ka Portugalis eri fraktsioone teineteise vastu üles ning pidasid välismaiste reaktsiooniliste jõududega läbirääkimisi Portugali liberaalse parlamendi võimult sürjutamiseks. Kindral Pampluna jäi siiski kuningale ustavaks. Ta kinnitas, et ei astu eales kuninga vastu ning kutsus ka printsi üles oma isa korraldustele alluma. Lõpuks suundus kuningas ise Vila Francasse, kus nii tema poeg kui ka mässulised väeüksused talle truudust vandusid. Samas ei jätnud kuningas kasutamata võimalust peatada [[Portugali põhiseadus (1822)|1822. aasta põhiseaduse]] kehtivus ja Cortes laiali saata. Paljud liberaalid põgenesid seejärel välismaale. Kuigi Miguel pöördus Lissaboni tagasi võidukana, oli kuningas suutnud säilitada oma võimutäiuse ega alistunud tema poega toetanud äärmuslikele reaktsioonilistele jõududele, kellele oleks meelepärane olnud tema troonist loobumine Migueli kasuks.
Prints Miguel ja kuninganna olid huvitatud parlamentaarse süsteemi likvideerimisest. Neid innustas absoluutse monarhia taaskehtestamine [[Hispaania]]s, kus [[Püha Liit]] ja [[Prantsusmaa]] armee olid aidanud purustada kohalikke liberaalseid jõudusid. Nii kihutasid nad ka Portugalis eri fraktsioone teineteise vastu üles ning pidasid välismaiste reaktsiooniliste jõududega läbirääkimisi Portugali liberaalse parlamendi võimult sürjutamiseks. Kindral Pampluna jäi siiski kuningale ustavaks. Ta kinnitas, et ei astu eales kuninga vastu ning kutsus ka printsi üles oma isa korraldustele alluma. Lõpuks suundus kuningas ise Vila Francasse, kus nii tema poeg kui ka mässulised väeüksused talle truudust vandusid. Samas ei jätnud kuningas kasutamata võimalust peatada [[Portugali põhiseadus (1822)|1822. aasta põhiseaduse]] kehtivus ja Cortes laiali saata. Paljud liberaalid põgenesid seejärel välismaale. Kuigi Miguel pöördus Lissaboni tagasi võidukana, oli kuningas João VI suutnud säilitada oma võimutäiuse ega alistunud tema poega toetanud äärmuslikele reaktsioonilistele jõududele, kellele oleks meelepärane olnud tema troonist loobumine Migueli kasuks.


{{pooleli}}
{{pooleli}}

Redaktsioon: 19. mai 2013, kell 02:44

Miguel I
Miguel I
Portugali ja Algarvede kuningas
Ametiaeg
26. veebruar 1828 – 26. mai 1834
Eelnev Maria II
Järgnev Maria II
Isikuandmed
Sündinud 26. oktoober 1802
Queluzi palee, Lissabon
Surnud 14. november 1866
Karlshöhe loss, Baieri

Miguel I (26. oktoober 1802 Lissabon – 14. november 1866 Karlshöhe loss, Baieri) oli Portugali kuningas aastatel 1828–1834. Kuningana olid tema hüüdnimedeks "Absolutist" (portugali keeles o Absolutista) ja "Traditsionalist" (portugali o Tradicionalista).

Ta oli kuningas João VI ja kuninganna Carlota Joaquina seitsmes laps ja kolmas poeg. Osaluse tõttu 1824. aasta aprillirevolutsioonis oli ta sunnitud eksiili minema ning pöördus Portugali tagasi 1828. aastal oma vennatütre ja kihlatu Maria II regendina. Regendivalitsuse ajal haaras ta ise trooni, sest kuningriigi pärilusseaduste kohaselt oli tema vend Pedro Brasiilia troonile asudes kaotanud enda ja oma järeltulijate õiguse Portugali troonile. See paleepööre tõi riigis kaasa ulatuslikud tagakiusamised, mille tulemusel vahistati, tapeti ja pagendati arvukalt inimesi. Vastuolud kulmineerusid niinimetatud miguelistide sõdadega Migueli toetavate autokraatsete absolutistide ja tema venda toetavate progressiivsete konstitutsionalistide vahel. Sõjad lõppesid Migueli pooldajate kaotusega, 1834. aastal oli ta sunnitud troonist loobuma ja lahkuma välismaale, kus ta elas viimased 32 aastast oma elust.

Biograafia

Varased eluaastad

Dom Miguel Maria do Patrocínio João Carlos Francisco de Assis Xavier de Paula Pedro de Alcântara António Rafael Gabriel Joaquim José Gonzaga Evaristo[1][2] sündis Queluzi palees kuningas João VI ja kuninganna Carlota Joaquina kolmanda pojana. Teisalt on oletatud, et Miguel sündis tegelikult kuninganna Carlota Joaquina abieluvälisest suhtest. Tema isaks on pakutud üht kuninganna armukestest, Marialva markiid Pedro José Joaquim Vito de Meneses Coutinhot.[3] Mõned kuningas João VI lähedalseisvad isikud kinnitasid, et kuninga ja kuninganna vahel ei olnud seksuaalsuhteid olnud juba kaks ja pool aastat enne Migueli sündi.[4] Sel ajal olid kuningas ja kuninganna tõsises abielutülis – sellega kaasnesid mitmed vastastikused vandenõud ning nad kohtusid omavahel ainult üksikutel ametlikel üritustel.

Hoolimata kuulujuttudest pidasid nii kuningas, kuninganna, teised pereliikmed, õukond ja kirik Migueli alati kuninga pojaks. Teooriatele temast kui abieluvälisest lapsest võisid oma kirjutistega aluse panna liberaalsed autorid, kes soovisid alandada kuningannat ning õõnestada Migueli ja tema järeltulijate nõudeid Portugali troonile.

Kindel on see, et Miguel oli kuninganna lemmiklaps. Pärast kuningapaari esimese poja surma langes suurim emalik hool ja tähelepanu Miguelile, mitte tema vanemale vennale Pedrole, kes oli lähedasem oma isaga.[5][6]

1807. aastal suundus 5-aastane Miguel koos ülejäänud kuningliku perekonnaga Brasiiliasse, et põgeneda Napoleoni sõdade raames aset leidnud prantslaste sissetungi eest Portugali.[6] Ta pöördus koos ema ja isaga tagasi 1821. aastal, tema vanem vend Pedro jäi aga isa asevalitsejana Brasiiliasse.

Väike Miguel oli üleannetu laps, kellele meeldis ringi liikuda miniatuurses kindrali vormis. 16-aastasena nähti teda kihutamas hobusel Mata dos Carvalhose piirkonnas, ratsapiitsaga möödujatel kübaraid peast lüües. Kõige meelsamini veetis ta aega india päritolu või segavereliste talusulaste seltskonnas.[7] Kuninganna ja õukond olid Migueli ära hellitanud, kuid ta oli ka loomu poolest väga vastuvõtlik teiste inimeste mõjutustele. Palmela hertsog Pedro de Sousa Holstein kirjeldas teda kui "head inimest heade inimeste seas ja halvas seltskonnas teistest veel halvemat"[8].

Revolutsioon

Miguel I umbes 21-aastasena (u 1823)

Miguel oli veendunud konservatiiv ning ta imetles Austria peaministrit Klemens Wenzel Lothar von Metternichi, kes pidas 1820. aastate liberaalseid revolutsioone ebarealistlikeks ja ajalooliselt enneolematuteks:

„Rahvas, kes ei oska lugeda ega kirjutada, kelle viimaseks sõnaks on pistoda – eks ole see tõesti sobiv materjal konstitutsiooniliste põhimõtete rakendamiseks! ... Inglise põhiseadus on sajandeid kestnud töö tulemus ... Ei ole olemas mingit universaalset põhiseaduse retsepti.[9]“

Miguel oli 20-aastane kui ta astus esimest korda vastu 1820. aasta liberaalse revolutsiooni tulemusel loodud konstitutsioonilistele institutsioonidele. Tema mässu on peetud ka üheks osaks kuninganna laiemast strateegiast.[8] Prints Miguelist sai 27. mail 1823 Vila Franca de Xiras vallandunud vasturevolutsiooni juht.[10] Selle päeva hommikul liitus Miguel Vila Francas brigaadikindral Ferreira Sampaio, hilisema Santa Mónica vikondi juhitud 23. jalaväerügemendiga ja teatas oma toetusest absoluutsele monarhiale. Esimeses järjekorras kutsus ta endaga liituma kindral Pamplunat, hilisemat Subserra markiid. Kindral, kes ei olnud liberaalsest põhiseadusest vaimustuses, vastas printsi üleskutsele jaatavalt. Viie päevaga koondusid kõik vasturevolutsioonilised jõud Migueli juhtimise alla.[8] Kuninganna toetusel tegutsev Dom Miguel läks isegi nii kaugele, et nõudis kuninga tagasiastumist, sest kuningas João VI püüdis vaatamata Vila Franca absolutistide kasvavale toetusele jääda ustavaks 1822. aasta põhiseadusele, mille toetuseks ta oli andnud parlamendile vande.[11]

Prints Miguel ja kuninganna olid huvitatud parlamentaarse süsteemi likvideerimisest. Neid innustas absoluutse monarhia taaskehtestamine Hispaanias, kus Püha Liit ja Prantsusmaa armee olid aidanud purustada kohalikke liberaalseid jõudusid. Nii kihutasid nad ka Portugalis eri fraktsioone teineteise vastu üles ning pidasid välismaiste reaktsiooniliste jõududega läbirääkimisi Portugali liberaalse parlamendi võimult sürjutamiseks. Kindral Pampluna jäi siiski kuningale ustavaks. Ta kinnitas, et ei astu eales kuninga vastu ning kutsus ka printsi üles oma isa korraldustele alluma. Lõpuks suundus kuningas ise Vila Francasse, kus nii tema poeg kui ka mässulised väeüksused talle truudust vandusid. Samas ei jätnud kuningas kasutamata võimalust peatada 1822. aasta põhiseaduse kehtivus ja Cortes laiali saata. Paljud liberaalid põgenesid seejärel välismaale. Kuigi Miguel pöördus Lissaboni tagasi võidukana, oli kuningas João VI suutnud säilitada oma võimutäiuse ega alistunud tema poega toetanud äärmuslikele reaktsioonilistele jõududele, kellele oleks meelepärane olnud tema troonist loobumine Migueli kasuks.

Viited

  1. ↑ Serrão, Joaquim Veríssimo. História de Portugal: O terceiro liberalismo (1851–1890). Lisboa, Editorial Verbo, 1977, p. 371.
  2. ↑ Silva, Francisco Ribeiro da. Estudios em homenagem a Luís António de Oliveira Ramos. Porto, Universidade do Porto, 2004, p. 532.
  3. ↑ MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798-1834. Duke University Press, 1986, p. 54.
  4. ↑ Edmundo, Luiz. A Corte de D. João no Rio de Janeiro. Rio de Janeiro, Imprensa Nacional, 1939, p. 239.
  5. ↑ MacAulay, Neill. Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798-1834. Duke University Press, 1986, p. 9.
  6. ↑ 6,0 6,1 Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 22.
  7. ↑ Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 40–41.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Cheke, Marcus. Carlota Joaquina, Queen of Portugal. London, Sidgewick & Jackson, 1969, p. 120–121.
  9. ↑ The Britannica Guide to Political and Social Movements That Changed the Modern World, 2010, p. 104
  10. ↑ Fernandes, Paulo Jorge; Menses, Filipe Ribeiro de; Baioâ, Manuel. The Political History of Nineteenth Century Portugal. – e-Journal of Portuguese History, Vol. 1, No. 1, Summer 2003, p. 13.
  11. ↑ Russell, William. The History of Modern Europe: of the Roman Empire; and a View of the Progress of Society, from the Peace of Paris in 1763, In a Series of Letters from a Nobleman to His Son. Volume 4 London, Longman, Brown & Co., 1842, p. 669.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Miguel_I&oldid=3631900"