Torino surilina: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
IFrank (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
IFrank (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
10. rida: 10. rida:
Esimene kaheldamatu Torino surilina mainimine pärineb [[14. sajand]]ist{{Lisa viide}}. Prantsuse rüütel [[Geoffroy de Charny]] pani selle [[20. juuni]]l [[1353]] [[Lirey]] kirikus avalikult välja ja see tekitas avalikkuses vastumeelsust, sest Lirey kuulus Troyes' piiskopkonda ja Troyes' piiskop teatas pärast uurimist, et see lina polevat muud kui värvitud lõuend.
Esimene kaheldamatu Torino surilina mainimine pärineb [[14. sajand]]ist{{Lisa viide}}. Prantsuse rüütel [[Geoffroy de Charny]] pani selle [[20. juuni]]l [[1353]] [[Lirey]] kirikus avalikult välja ja see tekitas avalikkuses vastumeelsust, sest Lirey kuulus Troyes' piiskopkonda ja Troyes' piiskop teatas pärast uurimist, et see lina polevat muud kui värvitud lõuend.


Aastal [[1389]] nimetas piiskop Pierre D'Arcis seda kirjas vastupaavstile [[Clemens VII]]-le võltsinguks ja lisas, et ka tema eelkäija Henri de Poitiers pidas seda võltsinguks, kuna [[Piibel|Piiblis]] pole selle kohta midagi öeldud, ehkki kujutis surilinal pidanuks igale selle nägijale meelde jääma.
Aastal [[1389]] nimetas piiskop Pierre D'Arcis seda kirjas vastupaavstile [[Clemens VII (vastupaavst)|Clemens VII-le]] võltsinguks ja lisas, et ka tema eelkäija Henri de Poitiers pidas seda võltsinguks, kuna [[Piibel|Piiblis]] pole selle kohta midagi öeldud, ehkki kujutis surilinal pidanuks igale selle nägijale meelde jääma.


[[Jean Calvin]] nimetas [[1543]] surilina võltsinguks, sest [[Johannese evangeelium]]i järgi olevat Jeesuse surilina olnud kaheosaline: keha jaoks eraldi ja pea jaoks eraldi (Jh. 20:6-7).<ref>John Calvin, "''Treatise on Relics''" 1543, tõlkinud Valerian Krasinski 1854; 2. trükk Edinburgh: John Stone, Hunter & Co. 1870; ümbertrükk Joe Nickelli sissejuhatusega, Amherst: Prometheus Books, 2009</ref> Siiski on ka pea jaoks olnud [[Jeesuse higirätik]] ehk (ladina k. 'Sudarium') säilinud. Higirätikul on sarnased verejäljed mis Torino surilinal ja ka vregrupp on sama<ref>http://www.shroud.com/guscin.htm</ref>.
[[Jean Calvin]] nimetas [[1543]] surilina võltsinguks, sest [[Johannese evangeelium]]i järgi olevat Jeesuse surilina olnud kaheosaline: keha jaoks eraldi ja pea jaoks eraldi (Jh. 20:6-7).<ref>John Calvin, "''Treatise on Relics''" 1543, tõlkinud Valerian Krasinski 1854; 2. trükk Edinburgh: John Stone, Hunter & Co. 1870; ümbertrükk Joe Nickelli sissejuhatusega, Amherst: Prometheus Books, 2009</ref> Siiski on ka pea jaoks olnud [[Jeesuse higirätik]] ehk (ladina k. 'Sudarium') säilinud. Higirätikul on sarnased verejäljed mis Torino surilinal ja ka vregrupp on sama<ref>http://www.shroud.com/guscin.htm</ref>.

Redaktsioon: 14. mai 2013, kell 16:21

Torino surilina negatiivkujutis. Heledad laigud on jäljed tulekahju kahjustustest.

Torino surilina on väidetavalt Jeesus Kristuse surnukeha katmiseks kasutatud lina, millele on seletamatul kombel tekkinud negatiivis inimkujutis.

Surilina mõõtmed on 4,36×1,10 m.

Tekkinud kujutis on röntgenlik, st ka luustik on õrnalt nähtav[1]. Kujutise kolmedimensiooniline analüüs on näidanud, et tegu on olnud reaalse, kolmemõõtmelise inimesega.

Esimene kaheldamatu Torino surilina mainimine pärineb 14. sajandist[viide?]. Prantsuse rüütel Geoffroy de Charny pani selle 20. juunil 1353 Lirey kirikus avalikult välja ja see tekitas avalikkuses vastumeelsust, sest Lirey kuulus Troyes' piiskopkonda ja Troyes' piiskop teatas pärast uurimist, et see lina polevat muud kui värvitud lõuend.

Aastal 1389 nimetas piiskop Pierre D'Arcis seda kirjas vastupaavstile Clemens VII-le võltsinguks ja lisas, et ka tema eelkäija Henri de Poitiers pidas seda võltsinguks, kuna Piiblis pole selle kohta midagi öeldud, ehkki kujutis surilinal pidanuks igale selle nägijale meelde jääma.

Jean Calvin nimetas 1543 surilina võltsinguks, sest Johannese evangeeliumi järgi olevat Jeesuse surilina olnud kaheosaline: keha jaoks eraldi ja pea jaoks eraldi (Jh. 20:6-7).[2] Siiski on ka pea jaoks olnud Jeesuse higirätik ehk (ladina k. 'Sudarium') säilinud. Higirätikul on sarnased verejäljed mis Torino surilinal ja ka vregrupp on sama[3].

1988 radiosüsiniku meetodil tehtud analüüs näitas, et tegu on keskaegse võltsinguga. Ühel ajal analüüsiti kiunäidiseid Arizona ülikoolis, Oxfordi ülikoolis ja Zürichi Tehnikaülikoolis. Nad jõudsid järeldusele, et taimed, millest lina on valmistatud, on kasvanud vastavalt 646±31, 750±30 ja 676±24 aastat tagasi. Selle kaalutud keskmine oli 689±16 aastat, mis vastas 68% tõenäosusega aastaile 1273–1288 ja 95% tõenäosusega aastaile 1260–1390. Vastav ametlik ja täielik aruanne ilmus ajakirjas "Nature"[4]. Siiski osutus 1988 analüüs valeks, sest analüüsimiseks võeti lina osi põlenud ja paigatud osast. Hiljem selgus, et proovid võeti tulekahjustusi saanud kohast, mis oli paigatud[5].

Šveitsi politsei kriminalist Max Frei ja Iisraeli botaanik Uri Baruch on uurinud surilina ja avastanud, et seal peal on taime- ja kivimiosi, millest osad esinevad üksnes Iisraelis Jeruusalemma lähistel[6], teised muuhulgas ka Konstantinoopolis ja Edassas Türgis[7]. Frei oli skeptikute arvates isehakanud asjatundja, kellel polnud vastavat väljaõpet, ja varem oli ta tuntuks saanud sellega, et tunnistas õigeks "Hitleri päeviku", mis pisut hiljem leiti olevat võltsing[8].

Kunstiajaloolane Nicholas Allen väidab, et kujutis tekitati Torino surilinale fotograafilisel meetodil. 11. sajandil avaldas araabia teadlane Ibn al-Haytham raamatu "Optika raamat", mis tõlgiti 14. sajandil ladina keelde. Selles raamatus olevad teadmised on Alleni sõnul piisavad primitiivsete fotode valmistamiseks. Ta kaitses sel teemal doktoritöö[9] ja kirjutas raamatu, mille kohaselt võib Torino surilina olla maailma vanim foto.[10]

Linal leidub inimvere jälgi. Veregrupp on AB, mis on Lähis-Idas väga levinud[11][12].

Katoliku ja õigeusu kirikud peavad surilina ehtsaks.

Viited

  1. http://www.staycatholic.com/the_shroud_of_turin.htm
  2. John Calvin, "Treatise on Relics" 1543, tõlkinud Valerian Krasinski 1854; 2. trükk Edinburgh: John Stone, Hunter & Co. 1870; ümbertrükk Joe Nickelli sissejuhatusega, Amherst: Prometheus Books, 2009
  3. http://www.shroud.com/guscin.htm
  4. P.E. Damon, D.J. Donahue, B.H. Gore, A.L. Hatheway, A.J.T. Jull, T.W. Linick, P.J. Sercel, L.J. Toolin, C.R. Bronk, E.T. Hall, R.E.M. Hedges, R. Housley, I.A. Law, C. Perry, G. Bonani, S. Trumbore, W. Woelfi, J.C. Ambers, S.G.E. Bowman, M.N. Lesse, M.S. Tite. "Radiocarbon Dating of the Shroud of Turin". Nature 1989, 337, 611-615
  5. http://www.shroudofturin4journalists.com/carbon14.htm
  6. http://www.world-mysteries.com/sar_2.htm
  7. Max Frei, "Nine Years of Palynological Studies on the Shroud", Shroud Spectum International, juuni 1982, lk. 3-7
  8. Robert Carroll, "The Skeptic Dictionary", Hoboken, John Wiley and Sons 2003, ISBN 0-471-27242-6
  9. Nicholas Allen. "The methods and techniques employed in the manufacture of the Shroud of Turin." Durban-Westville'i ülikool 1993
  10. Nicholas Allen."The Turin Shroud and the Crystal Lens." Empowerment Technologies, Port Elizabeth 1998
  11. http://www.shroud.com/guscin.htm
  12. Jaan Martinson, "Torino surilina – kas ristil surnud Kristuse portree?" Õhtuleht, 11. aprill 2009

Kirjandus

  • Frank C. Tribbe, "Kas Jeesuse portree? Torino surilina lugu", Olion 2008 (tõlkinud Ann Kivikangur)

Välislingid

Mall:Link FA Mall:Link FA