Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Eesti Spordimuuseumi hoone

Eesti Spordimuuseum (lühend ESM) on üks riiklikest keskmuuseumidest Eestis, mille tegevuse eesmärgiks on Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialaste materjalide kogumine, säilitamine, läbitöötamine ja avalikkusele tutvustamine. Muuseum on asutatud 1963. aastal ja tegemist on Balti riikide suurima spordimuuseumiga.

Eesti Spordimuuseum paikneb Tartu linnas Rüütli tänav 15, Hugo Treffneri Gümnaasiumi vastas. Varem on see tegutsenud ka Eesti Põllumajanduse Akadeemia spordihoones, nüüdses Tartu Maarja kirikus, Kuperjanovi ja Pepleri tänava nurgal.

9. veebruaril 2011 avati Otepääl spordimuuseumi filiaal Otepää talispordimuuseum, mis asub Tehvandi staadioni hoones. Selle eelkäija oli 2001. aastal avatud Otepää Suusamuuseum, mis sai 2003. aastal ka FIS-i tunnustuse.

Muuseumi direktor on Daimar Lell.

2012. aastast avaldab Eesti Spordimuuseum väljaannet "Sport & Muuseum", selle peatoimetaja on Kalle Voolaid.

Ajalugu

Mõtteid spordiasjade muuseumi loomisest mõlgutati Eestimaal juba 20. sajandi alguses. Nii mainiti Eestimaa Spordiseltsi "Kalev" 1913. aastal ilmunud põhikirjas, et "oma eesmärgi kättesaamiseks wõib selts spordiasjade museumi awada". Samasugune punkt seisis ka Järvamaa Spordiseltsi "Maleva" 1914. aasta kinnitatud põhikirjas.

Muuseumi(te) avamiseni tookord siiski ei jõutud, mõte muuseumi asutamisest aga jäi. Ja kuigi 1918. aastal end iseseisvaks kuulutanud Eestil tuli esialgu oma iseseisvust kaitsta ja tõestada, jõudsid ärksamad sporditegelased 1919. aastal spordi keskorganisatsiooni loomiseni. Tagatipuks saadeti sportlased ka 1920. aastal olümpiamängudele, kust toodi Eestisse ka esimene kuldmedal.

Aastal 1922 kinnitatud Eesti Spordi Keskliidu põhikirjas kopeeriti 10 aasta tagust "Kalevi" põhikirja – ESKgi võis "avada spordisse puutuvate objektide ja kirjanduse museumi". Spordimuuseumi loomise hingeks sai Peterburist naasnud sporditegelane Tõnu Võimula. Päris muuseumini ei jõutud seegi kord, ometi on tänasesse muuseumisse jõudnud ligi 400 Võimula juhtimisel kogutud museaali.

Uuesti loodeti muuseumile alus panna 1934. aastal I Eesti mängude raames toimunud spordinäituse baasil, kuid sedagi üritust ei krooninud edu.

Spordimuuseumi asutamiseni tegelikkuses jõuti alles 1960. aastate alul. Muuseumi loomise keskuseks kujunes Tartu, idee vedajateks Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppejõud Aksel Tiik, raskejõustiku-uurija Olaf Langsepp, Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud Johannes Laidvere jt. Spordimuuseumi rajamist valmistas ette Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Teaduslik-Metoodilise Nõukogu (ENSV SOL TMN) spordiajaloo komisjon, kuhu Tiigi, Langsepa ja Laidvere kõrval kuulusid ka TÜ kehakultuuriteaduskonna õppejõud Feliks Parre ja Erich Kübarsepp, aspirant Olaf Langsepp, TPI kehalise kasvatuse kateedri dotsent Ruudi Toomsalu, ajakirja Kehakultuur peatoimetaja Juhan Mandre ja toimetuseliige Anatoli Org ning TÜ ajaloolane Karl Siilivask. Komisjon tegi ENSV SOL esimehele Nikolai Vanaseljale ettepaneku muuseumi rajamiseks 13. märtsil 1962. 1962. aastal oldi muuseumi käivitamiseks valmis.

17.-18. detsembril 1962 toimus EPA aulas I vabariiklik eesti kehakultuuri ajaloo alane teaduslik konverents. Selle korraldasid spordiajaloo komisjon ja spordimuuseumi asutav toimkond, kes pidasid konverentsi teisel päeval ka ühise laiendatud koosoleku, kus otsustati esitada ENSV SOL-i nõukogule muuseumi põhikirja projekt ning taotleda 1963. aasta eelarveks 500 rubla.

28. jaanuaril 1963 kinnitas ENSV Spordiühingute ja –organisatsioonide Liidu Nõukogu presiidium muuseumi põhimääruse ja isikkoosseisu. Spordimuuseum oli loodud. Ühiskondliku spordimuuseumi esimene direktor oli Aksel Tiik. Ruumid saadi kasutamiseks Eesti Põllumajanduse Akadeemialt tollases EPA spordihoones (R. Pälsoni tänav 1, varasem). Muuseum toimis ühiskondlikel alustel, palgalisi ametikohti polnud.

Aksel Tiigi mälestuste kohaselt tekitas muuseumi asutamine ka vastuseisu. Näiteks teatas SOL Tallinna Linna Nõukogu esimees H. Mikk 16. märtsil 1963, et Tallinna spordiveteranid otsustasid avada spordiosakonna Tallinna Linnamuuseumis, kuhu on antud nii likvideeritud spordiühingu Spartak kui ka Tallinna Spordiliidu dokumendid.

5. aprillil 1963 avati EPA spordihoone võimlemissaalis esimene näitus "Spordimuuseumi kogud". Väljapanekul oli üle 500 eksponaadi, külastajaid oli üle tuhande. Stendid ja alused laenati Etnograafiamuuseumilt, kujundasid Tartu Kunstimuuseumi töötajad, kulud kandis SOL Tartu linna nõukogu.

1. juulist 1967 sai ühiskondlikust muuseumist riiklik – Eesti NSV Kultuuriministeeriumile alluv Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum. Eeltöö selleks algas juba 1964. aastal, kaaluti ka muuseumi viimist Tallinna. Lõpuks sai muuseumi asukohaks siiski Tartu Pauluse kiriku tiibhoone Riia tänaval. Riikliku muuseumi esimeseks direktoriks sai Olaf Langsepp, kelle 1971. aastal vahetas välja Enn Mainla.

Spordimuuseumi esimene püsiekspositsioon avati 26. novembril 1971. 1974. aasta märtsis püsiekspositsioon suleti – algas pikk remondi- ja laienemise protsess, mis lõppes alles 1986. aastal. Remondiperioodil tegutseti aktiivselt väljaspool maja – korraldati ajutisi näitusi, erinevaid üritusi ja peeti spordiajalooalaseid loenguid.

Spordimuuseum võttis 8. juunil 2012 esimese muuseumina Eestis kasutusele QRpedia süsteemi.

18.detsembril 1987. aastal avati muuseumi teine püsiekspositsioon.

Eesti taasiseseisvumine tõi paljudele kultuuriasutustele vabamad käed ja uued võimalused, kuid ka palju probleeme. Üldine majanduslik madalseis mõjutas nii muuseumi finantseerimist kui ka külastatavust. Lisaks tagastati 1995. aastal muuseumi senised ruumid Pauluse kogudusele. Õnneks leiti spordimuuseumile kiiresti uus asukoht. Uus muuseum otsustati rajada Tartu kesklinna Rüütli tänavale Tartu vanasse postimajja. Hoone rekonstrueerimisega saadi valmis 2001. aastal.

1. oktoobril 2001 avati uue muuseumihoone uksed külastajatele. Lisaks spordimuuseumile asuvad majas ka Eesti Postimuuseumi näituseruumid. 2001. aasta juulist asus muuseumi etteotsa Mati Tolmoff.

Koos uue majaga uuenes spordimuuseum nii sisemiselt kui väliselt. Hoidlate poolest on spordimuuseum üks kaasaegsemaid Eestis. 2004. aastal avati ka igati kaasaegne ja atraktiivne püsiekspositsioon.

Põhjaliku ülevaate muuseumi ajaloost ja kogudest leiab 2003. aastal ilmunud esinduslikust juubelialbumist "Eesti Spordimuuseum 40".

Kogud

Seisuga 1. jaanuar 2006 oli ESM-is arvel 115 430 spordiajaloolist museaali, milledest valdav enamus pärineb 20. sajandist. Sõltuvalt iseloomust jagunevad esemed 18 alakogusse.

Vaata ka

• Eesti sport

Kirjandus

• Aksel Tiik "Rajame aktiivi kaasabil spordimuuseumi" Kehakultuur 4/1962
• "Eksponeeritud medalid ja märgid" Tartu: Eesti NSV Spordimuuseum, 1972
• "Экспонируемые материалы" Тарту, 1972
• "Eesti NSV Spordimuuseum" (koostaja Enn Mainla) Tartu: Eesti NSV Kultuuriministeerium, 1973
• "Музей спорта ЭССР (Тарту): путеводитель" (koostaja Enn Mainla) Тарту: Министерство культуры ЭССР, 1974
• Aksel Tiik "Eesti Spordimuuseumi asutamisest" – Rmt: "Tartu ja kultuur" Tln: Eesti Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjon, 1990, lk 188–199
• "Eesti Spordimuuseum 40" (koostaja Kalle Voolaid, toimetajad Kalle Voolaid ja Anu Sillastu) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2003
• "Aksel Tiik: artikleid ja uurimusi" Tartu: Eesti Spordimuuseum, Eesti Spordiajaloo Selts, 2007
• "Sport & Muuseum: Eesti Spordimuuseumi perioodiline väljaanne" (peatoimetaja Kalle Voolaid) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2012

Välislingid

• Kodulehekülg