Sookaitseala: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
33. rida: 33. rida:
*[[Piiumetsa raba|Piiumetsa]] (582 ha)
*[[Piiumetsa raba|Piiumetsa]] (582 ha)
*[[Sirtsi soo|Sirtsi]] (2853 ha)
*[[Sirtsi soo|Sirtsi]] (2853 ha)
*[[Sämi-Kuristiku]] (1339 ha)
*[[Sämi-Kuristiku sookaitseala|Sämi-Kuristiku]] (1339 ha)
*[[Tudu-Järvesoo]] (603 ha)
*[[Tudu-Järvesoo sookaitseala|Tudu-Järvesoo]] (603 ha)
*[[Tuhu soo|Tuhu]] (2771 ha)
*[[Tuhu soo|Tuhu]] (2771 ha)
*[[Valgeraba]] (2486 ha)
*[[Valgeraba]] (2486 ha)

Redaktsioon: 29. aprill 2013, kell 20:46

Sookaitseala on looduskaitsealuse territooriumi tüüp, mis võeti Eestis kasutusele 1981. aastal, mil moodustati 30 sookaitseala. Üldisemalt on sookaitseala soode kaitseks moodustatud kaitseala, samuti kaitse alla võetud soo (märgala) või soostik.

Eesti sookaitsealad

Esimesi Eestis kaitse alla võetud soid on Ratva raba (Kirde-Eestis), mis võeti reservaadina (1109 ha) kaitse alla 1938. aastal.

1957. aastal moodustatud Nigula Riiklik Looduskaitseala ja Viidumäe Riiklik Looduskaitseala on ühtlasi soode kaitse alad. 1957. aastal moodustati botaanilis-zooloogiliste keelualadena ka Nehatu soo, Nätsi ja Muraka raba.

1981. aastal moodustati (Eesti NSV Ministrite Nõukogu 25. mai 1981. a määruse nr 340 alusel) järgmised 30 sookaitseala[1]

1993. aastal moodustatud Soomaa rahvuspark haarab Kikepera, Kuresoo, Öördi ja Valgeraba. Aastast 1999 on kaitse all osa Puhatu soostikust.

Vaata ka

Kirjandus

  1. Valk, Uno (koost.) 1988. Eesti sood. Tallinn: Valgus, lk. 227.