Ristisõjad: erinevus redaktsioonide vahel
71. rida: | 71. rida: | ||
==Ristiusu rahumeelne levik== |
==Ristiusu rahumeelne levik== |
||
Esialgu levis [[ristiusk]] paganate aladele rahumeelse kultuurivahetuse korras [[Bütsants]]i ja [[Ida-Rooma]] riigiga: [[Bulgaaria]] võttis [[õigeusk|õigeusu]] vastu Bütsantsilt [[865]]. aastal, [[Kiievi-Vene]] vürstiriik aga [[988]]. aastal. |
Esialgu levis [[ristiusk]] paganate aladele rahumeelse kultuurivahetuse korras [[Bütsants]]i ja [[Ida-Rooma]] riigiga: [[Bulgaaria]] võttis [[õigeusk|õigeusu]] vastu Bütsantsilt [[865]]. aastal, [[Kiievi-Vene]] vürstiriik aga [[988]]. aastal. |
||
[[File:Herzogtum Sachsen 1000.PNG|pisi|Põhja-Euroopa riigid ca 1000]] |
|||
[[Kesk-Euroopa]] ja [[Skandinaaviamaad]]es aga toimus ristiusu levik [[Prantsusmaa]] ja [[Saksamaa]] kaudu ning [[Rooma paavst]]i suunamisel: [[Poola kuningriik]] võttis ristiusu vastu [[966]]. aastal, [[Ungari kuningriik]] kolmkümmend aastat hiljem, [[996]]. aastal. Saksa (ja rooma-katoliku usu) mõju idasuunalise levitamise keskuseks oli [[Magdeburgi peapiiskopkond]], mis rajati [[968]]. aastal. [[Taani]] ristiti [[960]]. aastail ja eraldatud [[Island]]i elanikud võtsid ristusu vastu aastal [[1000]]. Umbes samal ajal hakkas ristiusk levima ka [[Norra]]s, kus ta kinnitati riigiusuks [[Olav II Haraldsson]]i valitsemisajal (1016-1028). Umbes samal ajal ristiti ka [[Rootsi]] [[Rootsi kuningas|kuningas]] [[Olaf III Skötkonung]], kuid see ei tähendanud veel, et kogu Rootsi elanikkond oleks meelt muutnud ja ristiusku tunnistanud. |
[[Kesk-Euroopa]] ja [[Skandinaaviamaad]]es ([[Ansgar (pühak)|Ansgar]]) aga toimus ristiusu levik [[Prantsusmaa]] ja [[Saksamaa]] kaudu ning [[Rooma paavst]]i suunamisel: [[Poola kuningriik]] võttis ristiusu vastu [[966]]. aastal, [[Ungari kuningriik]] kolmkümmend aastat hiljem, [[996]]. aastal. Saksa (ja rooma-katoliku usu) mõju idasuunalise levitamise keskuseks oli [[Magdeburgi peapiiskopkond]], mis rajati [[968]]. aastal. [[Taani]] ristiti [[960]]. aastail ja eraldatud [[Island]]i elanikud võtsid ristusu vastu aastal [[1000]]. Umbes samal ajal hakkas ristiusk levima ka [[Norra]]s, kus ta kinnitati riigiusuks [[Olav II Haraldsson]]i valitsemisajal (1016-1028). Umbes samal ajal ristiti ka [[Rootsi]] [[Rootsi kuningas|kuningas]] [[Olaf III Skötkonung]], kuid see ei tähendanud veel, et kogu Rootsi elanikkond oleks meelt muutnud ja ristiusku tunnistanud. |
||
Ristiusu lõplikku kinnistumist [[Skandinaavia]]s riiklikul tasandil märgistas [[peapiiskopkond]]ade loomine, mis Taanis toimus [[1104]] ([[Lundi peapiiskopkond]]), Norras [[1152]]. aastal ([[Nidarosi peapiiskopkond]]) ja Rootsis [[1164]]. aastal ([[Uppsala peapiiskopkond]]). |
Ristiusu lõplikku kinnistumist [[Skandinaavia]]s riiklikul tasandil märgistas [[peapiiskopkond]]ade loomine, mis Taanis toimus [[1104]] ([[Lundi peapiiskopkond]]), Norras [[1152]]. aastal ([[Nidarosi peapiiskopkond]]) ja Rootsis [[1164]]. aastal ([[Uppsala peapiiskopkond]]). |
Redaktsioon: 26. aprill 2013, kell 19:23
See artikkel räägib katoliku kiriku sanktsioneerimisel peetud sõdadest; Cecil B. DeMille'i filmi kohta vaata artiklit Ristisõjad (film 1935) |
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2010) |
Ristisõjad ehk ristiretked olid alates 11. sajandist katoliku kiriku organiseeritud või suunatud ning Rooma paavsti poolt sanktsioneeritud sõjakäigud väljaspoole Rooma Katoliku kiriku kristlikku kultuuriruumi ristiusu levitamiseks või kaitseks.
Ristisõdade ajajärgul (1096–1291) oli selle algne deklareeritud eesmärk oli Püha Maa ehk Palestiina vabastamine islami ülemvõimust, mida katoliku kirik ja Rooma Katoliku Kiriku Rooma paavstid soovisid, kuid osa ristisõdu olid suunatud pärast muhameedlaste tugevnenud rünnakud ristisõdijate vastu ja nende positsiooni ebakindlamaks muutumisel Pühal Maal, ka kristlaste vastu, näiteks Neljandas ristisõjas rüüstasid ristisõdijad Konstantinoopolit, albilaste sõjad olid suunatud Lõuna-Prantsusmaa katarite vastu.
Ristiretki võeti ette ka Läänemere ümbruse ristiusustamata rahvaste vastu ning ka õigeusuliste slaavlastega asustatud Novgorodi piirkonnas (Jäälahing). Paavst Innocentius III kinnitas pattude täielikku andestamist Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas Vana-Liivimaa palverännaku Jeruusalemma teekonnaga.
Põhjala ristisõjad | ||||
---|---|---|---|---|
Osa Ristisõdadest | ||||
Toimumisaeg | 10. – 13. sajand | |||
Toimumiskoht | Põhja- ja Kirde-Euroopa | |||
Tulemus | Paganlike hõimude vallutamine ja ristiusustamine, Ristisõdijate riigid Läänemere ääres (Saksa ordu, Riia peapiiskopkond, Liivi ordu) | |||
Osalised | ||||
| ||||
Väejuhid või liidrid | ||||
|
Ristiusu rahumeelne levik
Esialgu levis ristiusk paganate aladele rahumeelse kultuurivahetuse korras Bütsantsi ja Ida-Rooma riigiga: Bulgaaria võttis õigeusu vastu Bütsantsilt 865. aastal, Kiievi-Vene vürstiriik aga 988. aastal.
Kesk-Euroopa ja Skandinaaviamaades (Ansgar) aga toimus ristiusu levik Prantsusmaa ja Saksamaa kaudu ning Rooma paavsti suunamisel: Poola kuningriik võttis ristiusu vastu 966. aastal, Ungari kuningriik kolmkümmend aastat hiljem, 996. aastal. Saksa (ja rooma-katoliku usu) mõju idasuunalise levitamise keskuseks oli Magdeburgi peapiiskopkond, mis rajati 968. aastal. Taani ristiti 960. aastail ja eraldatud Islandi elanikud võtsid ristusu vastu aastal 1000. Umbes samal ajal hakkas ristiusk levima ka Norras, kus ta kinnitati riigiusuks Olav II Haraldssoni valitsemisajal (1016-1028). Umbes samal ajal ristiti ka Rootsi kuningas Olaf III Skötkonung, kuid see ei tähendanud veel, et kogu Rootsi elanikkond oleks meelt muutnud ja ristiusku tunnistanud.
Ristiusu lõplikku kinnistumist Skandinaavias riiklikul tasandil märgistas peapiiskopkondade loomine, mis Taanis toimus 1104 (Lundi peapiiskopkond), Norras 1152. aastal (Nidarosi peapiiskopkond) ja Rootsis 1164. aastal (Uppsala peapiiskopkond).
Kesk-Euroopas aga Poolas ja Ungaris olid peapiiskopkonnad rajatud vastavalt aastal 1000 (Gniezno peapiiskopkond) ja 1001 (Esztergomi peapiiskopkond), seega üle sajandi varem. Üleminek paganluselt ristiusule ja riikluse areng olid Kesk-Euroopas kulgenud kiiremini kui Põhjalas, Kesk-Euroopas 10.-11. sajandil, Põhja-Euroopas 11.-12. sajandil.
Lääne ja Idakiriku mõjupiirkondade erinevused ei olnud põhimõttelised, kindlaksmääratud ja endastmõistetavad. Vähemalt kaks Rootsi kuningat ristiti Bütsantsi kiriku poolt, nende seas Olof Skötkonung, esimene, kellest kindlasti teada, et ta enne ühtse Rootsi riigi moodustamist valitses Skandinaavia poolsaare lõunaosas elavate svealaste ning götalaste üle.
Lõplikult lahknesid ristiusu kirikud rooma- ja kreeka-katoliku ehk lääne- ja idakristluseks 1054. aastal ning 1204. aastal pöörasid seni muhameedlastega võidelnud ristisõdijad oma relvad otseselt idakristlaste vastu, vallutades Jeruusalemma asemel Konstantinoopoli ja hoides seda mitukümmend aastat enda valduses. Maarjamaa vallutamine oli just alanud. Lääne ristisõjad Läänemere piirkonnas ei olnud seega mitte üksnes võitlus paganlusega, vaid ka osa võitlusest idakristlusega.
Olukord islamimaades
Ristisõdade alguseks oli Põhja-Aafrikas kujunenud Fatimiidide kalifaat, mis kaotas oma võimsust ja Seldžukkide impeerium Vahemere lääneosas ja Väike-Aasias. Islamiusulised šiiidid-Fatimiidide dünastiast ja sunniidid-seldžukkide dünastiast ei suutnud usuliste eriarvamuste tõttu moodustada ühisrinnet frankide (nagu Euroopa ristisõdijaid islamimaades algselt nimetati) vastu.
Malta ja Sitsiilia
Viikingite järeltulijad - normannid, kes 9. sajandil olid asunud elama Normandiasse praegusel Põhja-Prantsusmaal, kutsuti 11. sajandil appi Lõuna-Itaalia valitsejate poolt, kes olid hädas saratseenide rünnakutega. 11. sajandi lõpuks kuulusid normannidele peale Lõuna-Itaalia ka 1091. aastal Hauteville’ide suguvõsa esindaja Roger I poolt vallutatud Malta ja Sitsiilia.
Sõdade põhjendused
Ristisõdade põhjenduseks on Euroopa ajaloolaste poolt välja toodud 28. septembril 1096. aastal moslemi valitsejate korraldusel Jeruusalemmas Püha Haua kiriku hävitamine ja kristlikel palveränduritel haua külastamise takistamist.
Islamimaade ajaloolaste poolt on ristisõdu tõlgendatud laiemas geopoliitilises tõlgenduses koos Vahemere lõunaosas ja Hispaanias toimunud rekonkistaga, eurooplaste tungiga ajutiselt nõrgenenud islamiusulistesse maadesse.
Esimene ristisõda, 1096–1099
- Pikemalt artiklis Esimene ristisõda
Teine ristisõda, 1147–1149
- Pikemalt artiklis Teine ristisõda
Kolmas ristisõda, 1189–1192
- Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda
Neljas ristisõda, 1202–1204
- Pikemalt artiklis Neljas ristisõda
Viies ristisõda, 1217–1221
- Pikemalt artiklis Viies ristisõda
Kuues ristisõda, 1228–1229
- Pikemalt artiklis Kuues ristisõda
Seitsmes ristisõda, 1248–1254
- Pikemalt artiklis Seitsmes ristisõda
Kaheksas ristisõda, 1270
- Pikemalt artiklis Kaheksas ristisõda
Üheksas ristisõda 1271-1272
- Pikemalt artiklis Üheksas ristisõda
Põhjala ristisõjad
- Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad
Ristisõjad Venemaal
- Pikemalt artiklis Ristisõjad Venemaal
Ristisõdadega kaasnenud muudatused
Ristisõjad Jeruusalemmas ja Konstantinoopolis tutvustasid Euroopat täiesti uue maailmaga. Eurooplaste arenemine sattus ristisõdade mõjul täiesti uuele teele. Ristisõdade ajal tutvusid kristlased teiste usunditega ja nägid, et ka need teevad inimesi õnnelikeks, kuigi nad väga erinevad ristiusust. Selle tagajärjel paljud kristlased loobusid vaatest, et ainult katoliku kirik peab valitsema maailma. Sel teel just ristisõjad hakkasid hävitama usufanatismi ja panid aluse Lääne-Euroopa vabanemisele progressi pidurdava katoliku kiriku võimu alt. Ränga hoobi andsid ristisõjad rooma paavstide-instituudile.
Ristisõdadel on ka suur tähendus rüütliseisuse ja rüütlieetika kujunemises. Varem oli kangelaste ajaviiteks tülitsemine, riisumine, tapmine. Ristisõdade ajal tekkis mõiste rüütliaust ja rüütlikohustusest. Rüütel pidi kaitsma nõrku, pidama sõna, kaitsma ristikirikut, võitlema ausalt. Rüütlite kaudu tungis ka teistesse rahvakihtidesse rüütlivoorusi, ausust ja humaansust.
Euroopa tööstus sai ristisõdadest uut hoogu. Puuvillane riie, musliin, siidriie, samet ja paber olid idamaades juba ammu tuntud, eurooplastele said need alles ristisõdade ajal tuttavaks. Suhkruroo, riisi, kanepi, lina ja puuvilla kasvatamist õppisid eurooplased samuti ristisõdade ajal.
Ristisõjad tõid Euroopasse, mis sel ajal oli väga kapitalivaene, suuri rahasummasid. Euroopa rahvastele avanesid Aasia varakambrid ja Euroopas tekkis tahe parandada oma maa olukorda.
Ka talupoegade seisusel oli ristisõdadest teataval määral kasu. Väga paljud rüütlid, kes vajasid raha ristisõtta minekuks, müüsid oma talupoegadele vabaduskirju. Nende vabaduskirjade alusel lunastas talupoeg-ori endale liikumisvabaduse ja pääses rüütli poolt temale pandud kurnavatest maksudest. Nii tekkis päris suurearvuline vabade villaanide kiht.
Paljud teadused, näiteks astronoomia, matemaatika, arstiteadus, täienesid araabia mõjul väga palju. Araabia numbrisüsteem võeti ristisõdade ajal üldisele kasutusele.
Ristisõjad äratasid ka Euroopalaste rahvusliku iseteadvuse. Enne ristisõdasid oli rahvuslik idee ja rahvuslik iseteadvus kogu Euroopas peaaegu tundmatud. Võõrsil ühe rahva liikmed tundsid, et nad peavad hoidma kokku, ja see sümpaatia ei kustunud ka siis, kui nad olid jõudnud koju. Pärast ristisõdu hakkasid arenema ka rahvuskeeled ja ladina keele tähtsus vähendes igapäevaelus. Arenema hakkas ka rahvakeelne kirjandus.
Ristisõja erinevad tõlgendused
Kuna keskaegsed ristisõjad olid peamiselt suunatud islami pealetungi vastu, võrreldakse ka kristliku USA Iraagi sõda ristisõjaga. Seda just islamimaade poolt vaadatuna.[viide?]
Ristisõda peetakse tänapäeval ebakristlikuks tegevuseks, kus poliitika ja saagiahnus on varjutanud aated.[viide?]
Välislingid
- Хилленбранд Кэрол, "Крестовые походы. Взгляд с Востока: мусульманская перспектива" (vene keeles)
Vaata ka
- Ristisõdijate riigid
- Rekonkista, Hispaanias
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ristisõjad |
Vikisõnastiku artikkel: ristisõda |
Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA