Jakob Hurt: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 18. aprill 2013, kell 11:47

Jakob Hurt (22. juuli 1839 Himmaste küla – 31. detsember 1906/13. jaanuar 1907) Peterburi) oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane.

Õppis litsimajas ja Põlva kihelkonnakoolis, 1853–55 Tartu Kreiskoolis ja gümnaasiumis ning 1859–64 usuteadust Tartu Ülikoolis (cand. theol. 1865); sai 1886 Helsingi Ülikoolis dr. phil. kraadi. Oli 1865–66 Hellenurmes A. T. von Middendorffi perekonna koduõpetaja, 1868–72 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, 1872–80 Otepääl ja 1880–1901 Peterburis eesti Jaani koguduse pastor.

Alustanud juba üliõpilasena Õpetatud Eesti Seltsis ja Vanemuise seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870–83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872–81 Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.

Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi ("Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi", 1864) ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, avaldas uurimused "Die estnischen Nomina auf -ne purum" (doktoriväitekiri; 1886, Helsingi) ja "Eesti sõnadest -line lõpuga" (1903) ning artikleid ste-lõpuliste kohanimede, partiklite ehk ja või jm. kohta, abistas Ferdinand Johann Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatu koostamisel ja andis välja selle 2., täiendatud trüki (1893). Ajaloo alalt avaldas ta "Pildid isamaa sündinud asjust" (1879), milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.

Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt EKmS presidendina ja hiljem iseseisvalt; rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, 1888 ilmus "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste (ligi 1400 isikut Eestist ja Venemaa eesti asundustest) ja kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt (koos EKmS materjalidega) 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest. 1888–1906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Esimene publikatsioon on muistendiraamatuke "Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen" (1863). Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena "Vana Kannel" I (3 annet, 1875–86; Põlva laulud, koos saksakeelse tõlkega) ja II (2 annet, 1884–86; Kolga-Jaani laulud). "Setukeste laulud" I–III (1904–07, Helsingi; setu, Vastseliina ja Räpina laulud) kuuluvad üldtiitli "Monumenta Estoniae antiquae" alla. Hurda rahvalauluväljaanded on süstematiseeritud kihelkonna ja laulutüübi järgi, topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet järgivad ka hilisemad eesti rahvalaulude väljaanded. Mainimist väärivad Hurda ettekanne, mille ta pidas 1896 Riias toimunud X ülevenemaalisel arheoloogiakongressil eesti rahvaluule kogumise kohta, populariseeriv rahvausundikäsitlus "Eesti astronoomia" (1899) ja etnograafiline ülevaade "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" (1904, Helsingi).

Publitsistikast on postuumselt avaldatud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud H. Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989, koostanud Mart Laar) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ü. Tedre). Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal. Aastast 1992 antakse Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda.

Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas (1989, A. Rimm, arhitekt A. Mänd) ja Tartus (Jakob Hurda monument).

Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus.

Üliõpilasorganisatsioonid

Jakob Hurt oli Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja korporatsioon Livonia vilistlane.

Isiklikku

Kaubandus-Tööstuskoja esimene direktor Max Hurt ja Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja Rudolf Hurt olid Jakob Hurda pojad.

Vaimulik Aleksander Mohrfeldt oli Jakob Hurda väimees.

Tartu kreiskooliinspektor Carl Oettel julgustas Jakob Hurta edasi õppima. Hiljem abiellus Hurt Carl Oetteli tütre Eugenie'ga.

Jakob Hurda kälimees Johannes Kerg oli Kärla Maarja-Magdaleena koguduse vaimulik. Teine kälimees Christian David Dsirne oli pastoriks Saraatovi lähedal Jagodnaja Poljanas, Jelgavas ja Raunas (Cēsise lähedal).

Vaata ka

Kirjandus

Rudolf Põldmäe, “Noor Jakob Hurt” (monograafia). Eesti Raamat, Tallinn 1988
“Jakob Hurt 1839-1907” (album). Koostanud Mart Laar, Rein Saukas, Ülo Tedre. Eesti Raamat, Tallinn, 1989
Mart Laar, “Raamat Jakob Hurdast” (monograafia). Ilmamaa, Tartu 1995

Välislingid

Oskar Urgart, Jakob Hurt ajakirjanikuna., Eesti Kirjandus nr. 7 1939
H. Koppel, Dr. J. Hurda poliitilist seisukohta ja tegevust mõjutavaist asjaoludest., Eesti Kirjandus nr. 7 1939
"Tartu restaureerib Jakob Hurda hauaplatsi" Tartu Postimees, 3. veebruar 2009
Histrodamus: Jakob Hurda lugu
Jakob Hurt Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

@@ 4. rida: / 4. rida: @@
 '''Jakob Hurt''' ([[22. juuli]] [[1839]] [[Himmaste küla]] – 31. detsember 1906/[[13. jaanuar]] [[1907]]) [[Peterburi]]) oli [[eestlased|eesti]] rahvaluule- ja keeleteadlane, [[vaimulik]] ning ühiskonnategelane.
-Õppis Himmaste küla- ja [[Põlva]] [[kihelkonnakool]]is, [[1853]]–[[1855|55]] [[Tartu Kreiskool]]is ja [[Tartu Kubermangugümnaasium|gümnaasiumis]] ning [[1859]]–[[1864|64]] usuteadust [[Tartu Ülikool]]is (''cand. theol.'' [[1865]]); sai [[1886]] [[Helsingi Ülikool]]is ''dr. phil.'' kraadi. Oli [[1865]]–[[1866|66]] Hellenurmes A. T. von Middendorffi perekonna koduõpetaja, [[1868]]–[[1872|72]] [[Kuressaare]]s ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, [[1872]]–80 [[Otepää]]l ja [[1880]]–[[1901]] Peterburis eesti Jaani koguduse pastor.
+Õppis litsimajas ja [[Põlva]] [[kihelkonnakool]]is, [[1853]]–[[1855|55]] [[Tartu Kreiskool]]is ja [[Tartu Kubermangugümnaasium|gümnaasiumis]] ning [[1859]]–[[1864|64]] usuteadust [[Tartu Ülikool]]is (''cand. theol.'' [[1865]]); sai [[1886]] [[Helsingi Ülikool]]is ''dr. phil.'' kraadi. Oli [[1865]]–[[1866|66]] Hellenurmes A. T. von Middendorffi perekonna koduõpetaja, [[1868]]–[[1872|72]] [[Kuressaare]]s ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, [[1872]]–80 [[Otepää]]l ja [[1880]]–[[1901]] Peterburis eesti Jaani koguduse pastor.
 Alustanud juba üliõpilasena [[Õpetatud Eesti Selts]]is ja [[Vanemuine (selts)|Vanemuise seltsis]] ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870–83 [[Eesti Aleksandrikooli peakomitee]] ja 1872–81 [[Eesti Kirjameeste Selts]]i (EKmS) presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu radikaalse [[Carl Robert Jakobson]]i ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus [[1880. aastad|1880. aastate]] alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.