16. sajand Eestis

16. sajand Eestis oli periood Eesti ajaloos, osa Eesti keskajast.

Vana-Liivimaa haldusjaotus keskaja lõpus (1534).

Poliitiline jaotus

Eesti ala kuulus kuni 16. sajandini koos Lätiga Liivimaa (Vana-Liivimaa ehk keskaegse Liivimaa) koosseisu. Vana-Liivimaal olid tihedad seosed ka Saksa-Rooma riigiga: 1521. aastal said riigivürstideks (keisri vasalli tiitel) ka Tallinna ja Kuramaa piiskop ning 1526. aastal ka Liivi ordu maameister, mille järel võis kogu Liivimaad Saksa-Rooma riiki või vähemalt keisri ilmaliku ülemvõimu alla kuuluvaks lugeda. Riigivürstideks olid juba 13. sajandist, 1225. aastal said Riia ja Tartu piiskop, 1228. aastast Saare-Lääne piiskop.

Lõplikult omandas Liivi ordu Põhja-Eesti 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.

Alates 1420. aastatest olid kohalilud riigid koondunud veidi tihedamalt tänu maapäevadele; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates 19. sajandist nimetatud ka Liivimaa konföderatsiooniks, ehkki viimased uurimused on näidanud selle anakronistlikkust, sest Liivimaa territooriumid olid omavahel liialt lõdvalt seotud, et seda saaks pidada poliitiliste üksuste (riikide) liiduks.

Liivi ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses.

Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad vaimulikud võimumehed olid toompraost ja toomdekaan, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti (samuti oli kaks stiftifoogti Läti alal olevas Riia peapiiskopkonnas).

Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid veel Keila, Viru-Nigula, Helme, Otepää, Põltsamaa, Vastseliina, Koluvere, Kirumpää, Pirita, Laiuse, Vana-Kastre ja Uus-Kastre. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.

Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid, seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni ehk rüütelkonda kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.

Talupojad ei mänginud Liivimaa poliitikas rolli, sest nad ei saanud osaleda poliitiliste seisuste kogunemistel ning suurem osa neist oli allutatud kas vasallile või maaisanda mõisavalitsejale. Samas oli Eestis siiski ka vabatalupoegi, kõige rohkem oli neid Järvamaal. Talupoegade olukord halvenes keskaja lõpu poole, kui kujunes välja sunnismaisus.

Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõjani (1558–1583).

Olaus Magnuse kaart Carta Marina aastast 1539.

Kultuur ja usuelu

16. sajandi alguses kerkis Liivimaal üles kohaliku kõrgema kooli idee, mida toetasid eriti Saare-Lääne piiskopid, 1540. aastatel ka Liivi ordu. Finantsvahendite ja huvipuuduse tõttu ei saanud ideest siiski asja ja ka reformatsiooni järel ei osutunud see võimalikuks. Mitmed Liivimaalt pärit vaimulikud, nende seas ka üksikud eesti päritolu inimesed, õppisid aga Lääne-Euroopa ülikoolides, seda juba 13. sajandi teisest poolest. Esimene teadaolev eesti päritolu ülikooliharidusega kõrgem vaimulik oli Saare-Lääne toomhärrra Johann Pulck.

1525. aastal ilmusid Lübeckis esimesed eestikeelsed trükised protestantlike jutlustega, kuid need hävitati katoliikliku Lübecki rae käsul. 1535. aastast on aga osaliselt säilinud samuti protestantlik eestikeelne teos, Wanradti ja Koelli katekismus. Kümmekond aastat hilisemast ajast on teada Hans Susi eestikeelseid jutlusi ja kirjatöid, need pole aga säilinud.

Reformatsioon

Liivimaa ja tema naabrid pärast 1525. aastat

 Pikemalt artiklis Reformatsioon Liivimaal

Reformatsioon jõudis Liivimaale 1520. aastate alguses. Tallinnas alustasid protestantlikud jutlustajad aktiivsemat tegevust 1524. aastal ja juba järgmisel aastal asus linna raad otsustavalt nende poolele. Sama toimus ka Tartus, kus tekkis konflikt katoliiklust ägedalt toetava piiskopi Johann Blankenfeldiga. Mõlemas linnas toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. 1525. aastal toimus väiksemaid intsidente Narvas, veidi hiljem ka teistes Eesti linnades. 1520. aastate lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud, vaid Viljandi, Haapsalu ja Vana-Pärnu, kus katoliku vaimulike ja maaisandate mõjuvõim olid suuremad, jäid pigem katoliiklust toetavatele positsioonidele, samas on andmed usuliste eelistuste kohta paljudes väikelinnades ebaselged. Liivi sõja alguseks olid aga arvatavasti kõik linnad luterlikud.

Linnadest erinevalt võttis vasallide ja teiste maaelanike, eriti talupoegade protestantluse poole kaldumine tunduvalt rohkem aega. Ka maaisandad jäid esialgu kindlaks katoliiklusele, kuigi alates 1530. aastatest hakkasid ka nende seas protestantlikud meeleolud vaikselt kanda kinnitama. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni jäid kõik valitsejad vähemalt ametlikult siiski katoliiklasteks, kuigi mitmed neist (sealhulgas ka viimane Riia peapiiskop ja viimased ordumeistrid) pooldasid uut usku. Vasallide seas levisid protestantlikud meeleolud tunduvalt laiemalt, kuid siiski oli osa neist veel Liivi sõja alguseski katoliiklased.

Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni toimivat protestantlikku maakoguduste võrku ei kujunenud, küll aga sai kannatada senine katoliiklik, mistõttu maaasulates segunesid kohati katoliiklus ja protestantlus ning levis mõlemast konfessioonist tugevalt erinev rahvalik usk. Linnaeestlased läksid koos teiste linlastega aga õige pea üle uue usu poolele.

Vene-Liivi sõda (1558–1561)

 Pikemalt artiklis Liivi sõda

 Pikemalt artiklis Vene-Liivi sõda

Ivan Julm 16. sajandi ikoonil

Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel 1558. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ja vallutas maikuus Narva, juunis Vastseliina ning juulis Tartu. Sama aasta sügisel korraldas Liivi ordu vasturünnaku, kuid enamat Rõngu linnuse vallutamisest ei suudetud korda saata. 1559. aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. 1559. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei toonud sõjategevusse pööret.

1560. aasta alguses alustasid venelased uut pealetungi ning vallutasid Aluliina. Seejärel tungisid nad üha sügavamale Liivimaale, augustis võitsid nad Liivi ordut Härgmäe lahingus ja mõned nädalad hiljem langes nende kätte ka tugevaim ordulinnus Viljandi. Paidet ei õnnestunud venelastel aga vallutada. 1561. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end Rootsi kaitse alla, samas kui aasta lõpus alistusid Riia peapiiskop ja ordu lõplikult Poolale. 1562. aasta märtsis likvideeriti lõplikult nii Liivi orduharu kui ka peapiiskopkond. Viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. Riia peapiiskop Wilhelm säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli, ent mitte ilmaliku võimu. 1564. aastal läks viimane Liivi ordu valdus, Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla.

Nii keskaja lõpuks Eestis kui ka Vana-Liivimaa lõpuks on mõnikord peetud 2. augustil 1560 hilisemate Omuli ja Holdre mõisate vahelises metsas toimunud Härgmäe lahingut, mille käigus Vene väed purustasid Liivimaa ordu väliväed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. Juriidiliselt võttes on sobivamaks terminiks peetud siiski 1561. või 1562. aastat, kuna selleks ajaks oli Põhja-Eesti alistunud Rootsile ja Liivi ordu Poolale, samas kui Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla ning Ida-Eestit okupeerisid Vene väed.

Eestimaa uued valitsejad

Rootsi kuningriik

1561. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end Rootsi krooni kaitse alla. 1581. aastal, pärast Paide vallutamist Rzeczpospolitalt, läks kogu Põhja-Eesti ja Hiiumaa Rootsile.

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Leedu ja Poola

1562. aasta märtsis likvideeriti lõplikult nii Liivi orduharu kui ka peapiiskopkond. Viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. Riia peapiiskop Wilhelm säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli, ent mitte ilmaliku võimu. 1561. aasta Vilno lepinguga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa Liivimaa konföderatsiooni maadest: Kuramaal viimase Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik ja Lõuna-Eesti ning Lätimaa (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja Zygmunt II August. 1569. aastal moodustasid need seni personaaluniooni alusel valitsevat riiki Lublini uniooniga Rzeczpospolita riigi ning Liivimaa hertsogkond kuulus järgnevalt Poola kroonimaade hulka.

 Pikemalt artiklis Poola aeg, Liivimaa hertsogkond

Taani kuningriik

1564. aastal läks viimane Liivi ordu valdus, Saare-Lääne piiskopkonna Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla, mille valitsejaks nimetati Taani kuninga Christian III poolt poeg hertsog Magnus. Magnus oli küll protestant, kuid Saare-Lääne piiskopkond eksisteeris ametlikult siiski veel üle kümne aasta. Alles 1573. aastast lakkas see olemast, pärast seda, kui selle valdused võeti Magnuselt ära ja liideti Taani kuninga omadega.

 Pikemalt artiklis Liivimaa kuningriik

Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

Moskva tsaaririik

Moskva tsaaririigi valduses olid 1561. aastaks vägede poolt vallutatud Tartu linn, Tartu piiskopkonna ja osa Liivi ordu territoorium, kus suuremal osal vallutatud alast kehtis Moskva tsaaririigi võim kuni 1582. aastani.

Uuete valitsejate ümberjagamiskatsed

1561. aasta sügisel vallutasid Rootsi väed ordule kuulunud Padise kloostri ja 1562. aasta Pärnu ja Paide linna.

1561. aastal püüdis Moskva tsaar Ivan IV lahendada kujunenud poliitilist ja sõjalist olukorda diplomaatilisel teel püüdes abielluda järglasteta Jagelloonide dünastia pealiinis viimase meessoost liikme Poola kuninga Zygmunt II Augusti õega. Läbirääkimised lõppesid tulemusteta 1561. aasta sügisel ning taasalgas sõjategevus Liivimaal. 1561. aasta septembris vallutasid Poola väed Mikołaj Radziwiłłi juhtimisel pärast viiepäevast piiramist Tarvastu ordulinnuse, vastupealetungil Poola vägedele purustasid vürstid Vassili Glinski ja Pjotr Serebrjanõi aga Radziwilli väed Pärnu lähedal ning purustasid lõplikult Tarvastu ordulinnuse. 1562. aastal toimus sõjategevus Pihkva- ja Valgevenemaal: leedulased Opotška lähedal ja Vene väed Leedu suurvürstiriigis, Vitebski, Orša juures.

1561. aastal sõlmisid Rootsi kuningas ja Moskva tsaar vaherahu 2 aastaks, mida 1563. aastal pikendati veel 7 aastaks.

1562. aastal abiellus Rootsi kuninga Erik XIV vend Soome hertsog Johan III, Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarina Jagellonicaga. Poola kuningas Zygmunt II August kinkis õele kaasavaraks hertsog Johanile, Liivimaal asuvad lossid: Paide (mis oli juba selle ajal rootslaste valduses), Helme, Karski, Ruhja, Trikata ja Härgmäe ordulinnused.

Erikule Johani iseseisvus ei meeldinud ja ta kutsus Johani Stockholmi. Johan III, kes valitses Soomet, ei täitnud Rootsi kuninga korraldust asuda tema poolel sõtta Poolaga ning anda valdus Liivimaal asuvate losside üle Rootsi kuninga vägedele, et vältida nende sattumist Liivimaal toimunud Liivi sõja käigus vene vägede kätte. Johan keeldus, käskis Erik XIV saadikud vangistada ja nõudis Soome aadlikelt usaldusvannet talle isiklikult, pärast Rootsi vägede poolset Abo piiramist, Johan III koos oma naisega Katarzyna Jagiellonkaga vahistati ja toimetati Stockholmi. 1563. aastal andis kuningas Erik XIV korralduse hõivata Johani linnused Eestimaal ning rootsi väed hõivasid Karksi ordulinnuse.

Põhjamaade seitsmeaastane sõda

 Pikemalt artiklis Põhjamaade seitsmeaastane sõda

1563. aasta alanud Taani-Norra ja Rootsi vahelises sõjas, Taani kuninga poolt sõjakuulutamise järel, 28. juulil asusid Rootsi väed ka piirama hertsog Magnusele kuulunud Haapsalu linnust, mille vallutasid pärast 10 päevast piiramist ning rüüstasid ka Läänemaad. 1563. aasta septembris piirasid Rootsi väed ka nädala jooksul Koluvere piiskopilinnust. kuid Poola vägede lähenemisel põgenesid Koluvere juurest Tallinnasse jättes maha suurtükke.

Rootsi vägede Koluvere piiramise ajal tegid Poola kuninga vasalli, Kuramaa hertsogi Kettleri väed üllatusrünnaku Haapsalu piiskopilossile ning hõivased selle ning Kettleri kutsel tulid hertsog Magnuse põgenenud vasallid saaremaalt tagasi Haapsalusse. Roootsi väed kogusid enmnast ja taasvallutasid Haapsalu ning Haapsaluse kogunenud ülikud vangistati ning saadeti Stockholmi vangistusse.

1563. aasta septembris tegid Rootsiga sõjas olecvad Lübecki vabalinna kaupmehed kaubareisi Narva, kuid tagasiteel peeti osa neist kinni Suursaare juures Rootsi sõjalaevade poolt kinni ja konfiskeeriti.

1564. aastal määrati Rootsi vägede juhatajaks Henrik Klasson Horn, kes 1564. aasta talvel piiras taas Koluvere linnust ja vallutas selle.

Kahekümneviieaastane sõda

 Pikemalt artiklis Kahekümneviieaastane sõda

1570. aastal puhkes sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada. 1575. aastal ühines aga Rootsiga sõjas Moskva tsaaririigi vastu Poola, kus troonile oli tõusnud kuningas Stefan Bátory.

Stefan Bátory Pihkvas (Jan Matejko maal).

1577. aastal toimus suur Moskva tsaaririigi ja Liivimaa kuninga Magnuse vägede poolt Tallinna piiramine ja samal ajal vallutas Ivan IV kogu Rzeczpospolita käes olnud ala ning pööras tülli Liivimaa kuningaga, kes oli sunnitud põgenema enda Kuramaa piiskopkonda. Rzeczpospolita-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1580. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal. Samal aastal vallutasid Rzeczpospolita väed Pihkva ning rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

1582. aastal sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583. Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Rzeczpospolitale.

Rootsi ja Poola valdusi märkiv piir pandi paika 1582. aastal, sellest jaotusest kujuneski välja Eestimaa jaotus Eesti- ja Liivimaaks, mis likvideeriti alles 1917. aastal ühise Eestimaa kubermangu moodustamisega.

Kronoloogia

Wolter von Plettenbergi büst Cēsise Jaani kirikus

• 1494 – Moskva suurvürst sulges Hansa kaubakontori, Liivimaal hakati kartma sõda Moskvaga.
• 1498 – Liivimaa seisused otsustasid hakata valmistuma ennetavaks sõjaks Vene (Pihkva ja Moskva) vastu.
• 1500 – sõlmiti Wolter von Plettenbergi, Liivi ordu sõjaline liit Poola kuninga ja Leedu suurvürsti Aleksanderi, Riia peapiiskopi, Kuramaa, Saare-Lääne, Tallinna ja Tartu piiskopi vahel Moskva suurvürstiriigi vastu, millega osapooled kohustusid 10 aasta jooksul mitte sõlmima vastasega separaatrahu.
• 1501–1502 – Liivimaa-Moskva sõda. Liivimaalased tegid kaks retke Pihkvamaale (Opotška ja Ostrovini), kuid ei suutnud linna vallutada. Moskva suurvürstiriigi vägede vasturetk 1501/1502 talvel oli taas ohvriterikas.
  • 1502, 13. september – toimus Smolino lahing, mille liivimaalased võitsid. Seda on peetud otsustavaks pöördeks sõjas, kuid tõenäoliselt oli tegu siiski suhteliselt vähetähtsa lahinguga.
• 1503 – Moskva suurvürstiriigiga sõlmiti Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vahendusel 6-aastane vaherahu.
• 1508 – Liivimaa talupoegadelt võeti relvakandmise õigus
• 1509 – sõlmiti 14-aastane vaherahu Moskva suurvürstiriigiga, mida pikendati aastatel 1521, 1531 ja 1551.
• 1521 – Reformatsioon jõudis Liivimaale.
• 1522 – Maapäeval püüdsid piiskopid Lutheri õpetust ketserlikuks kuulutada, ent linnad ja vasallid olid sellele vastu.

Martin Luther (1483–1546). Lucas Cranach vanema maal (1529)

• 1523 – Reformatsioon jõudis Tallinna ja Tartusse.
• 1524 – Tallinnas toimus dominiiklaste kloostris, Pühavaimu ja Oleviste kirikutesse ning lõhkus pühapilte, altareid ja muud kirikuinventarikirikus, Tartusse jõudis radikaalne jutlustaja Melchior Hoffmann.
• 1525 – Tartus toimus pildirüüste. Trükiti esimene eestikeelne raamat, katekismus, mis pole aga säilinud. Saksa ordu Preisimaal sekulariseeriti, kuid Liivi orduharu jäi alles.
• 1526 – Ordumeister Plettenberg sai Saksa-Rooma riigi keisri vasalliks.
• 1530 – Tallinna raekoja tuulelipuks pandi Vana Toomas.
• 1533 – esimene teade mustlastest Eestis.
• 1535 – Tallinnas hukati mõisnik Johann von Üxküll, kes oli tapnud oma endise talupoja, Tallinna kodaniku. Wittenbergis trükiti Wanradt-Koelli katekismus.
• 1549 – suri Tallinna kooliõpilane Hans Susi, kes alustas Piibli tõlkimist eesti keelde.
• 1554 – Liivimaa-Moskva rahuläbirääkimised, kus viimane nõudis Tartu maksu tasumist. Liivimaalased nõustusid, omateada Tartu maksu kehtestamise lepingut järele vaatama, ja rahu sõlmiti 15 aastaks.
• 1556–1557 – Koadjuutorivaenus.
• 1557 – Moskva tsaar keelas Pihkva kaupmeestel kaubelda läbi Liivimaa linnade ning andis käsu kaubelda kõigi välismaa kaupmeestega läbi Ivangorodi, milleks käskis ehitada Narva jõe äärde kaid ja linnuse; vene kaupmehed võisid kaubelda välismaa kaupmeestega ka teistes Vene linnades.
• 1557 – Posvoli rahu, mille järel Moskva tsaar süüdistas Liivimaad vaherahutingimuste rikkumises ning Tartu maksu maksmatajätmises.

Gotthard Kettler, umbes 1565. aastal (19. sajandi repro)

• 1558–1561 – Vene-Liivi sõda.
  • 1558 – Jaanuari lõpul tungis Moskva tsaari sõjavägi tatarlase Šig-Alei juhtimisel Tartu piiskopkonda. Rüüsteretked toimusid ka Harju- ja Virumaale. Samal ajal tungisid sisse ka venelaste abiväed Viļaka piirkonnas ja Peipsi järvest põhja pool. Venelased jõudsid ka Järvamaale, laastati kogu Ida-Eesti, raskesti kannatada said Vastseliina, Rõngu, Rannu, Kongota, Kärkna, Laiuse, Põltsamaa ja Jõhvi külad. Seejärel korraldasid liivimaalased vasturetki Narva jõe idakaldale ning Pihkvamaale.
  • 1558, 11. mai – vene väed vallutasid pärast tulekahju puhkemist Narva.
  • 1558 suvi – uus vene vägede pealetung suure väega. 30. juunil vallutati Vastseliina piiskopilinnus, 18. juulil Tartu. Tartu piiskopkonna territoorium langes Moskva tsaari võimu alla.
  • 1559 – aasta alguses toimusid vene vägede rüüsteretked Aluliina ja Viļaka aladele. Suvel sõlmiti kuuekuuline vaherahu. Ordu püüdis veel enne vaherahu lõppu Tartut ja teisi valduseid tagasi vallutada, kuid edutult.
• 1559 – Taani kuningas Frederik II ostis Saare-Lääne piiskopilt Lääne-Eesti ja saared (Saaremaa ja Hiiumaa).
• 1560 – vene väed rüüstasid Põltsamaa, Ruhja, Helme, Tarvastu ja Viljandi ümbrust. Sama aasta mais sooritasid suure vene sõjaväega vallutusretke Viljandi vastu. 2. augustil sai ordu Härgmäe lahingus lüüa. Viljandi langes 20. augustil, Paidet aga ei suudetud vallutada.
• 1561 – Vana-Liivimaa jagati lõplikult Rootsi, Taani, Poola ja Vene vahel.
  • 4. juuni Harjumaa ja Virumaa vasallid andsid end Rootsi kaitse alla
  • 6. juuni Tallinn andis end Rootsi kaitse alla
  • 28. november Vilniuse pakt (pacta subiectionis) – Liivi ordu ja Riia piiskop andsid end Poola kuninga kaitse alla
• 1562, 3. märts – Lõppes Vana-Liivimaa eksistents. Gotthard Kettler loobus ametlikult ordumeistri tiitlist, saades Kuramaa ja Zemgale hertsogina Poola kuninga vasalliks.
• 1563 – suri Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern, 1566. aastal likvideeriti lõplikult ka Riia peapiiskopkond.