Konstantin Päts: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Resümee puudub
219. rida: 219. rida:
=== Tõlked ===
=== Tõlked ===
* Aleksandr Butlerov. Kuidas mesilasi pidada. Tartu, 1897
* Aleksandr Butlerov. Kuidas mesilasi pidada. Tartu, 1897
* Adold Damaschke. Kogukondliku omavalitsuse ülesanded. Tallinn, 1908, 2. trükk Tartu-Tallinn 1938.
* Adolf Damaschke. Kogukondliku omavalitsuse ülesanded. Tallinn, 1908, 2. trükk Tartu-Tallinn 1938.
* Rudolf Diesel. Solidarismus. Tallinn, 1910
* Rudolf Diesel. Solidarismus. Tallinn, 1910


Redaktsioon: 10. aprill 2013, kell 19:24

Konstantin Päts
Konstantin Päts
1. Eesti Vabariigi President
Ametiaeg
24. aprill 1938 – 21. juuli 1940 (18. jaanuar 1956)
Järgnev Jüri Uluots
Riigihoidja
Ametiaeg
3. september 1937 – 24. aprill 1938
2. Riigivanem
Ametiaeg
25. jaanuar 1921 – 21. november 1922
Eelnev Ants Piip
4. Riigivanem
Ametiaeg
2. august 1923 – 26. märts 1924
Eelnev Juhan Kukk
Järgnev Friedrich Akel
10. Riigivanem
Ametiaeg
12. veebruar 1931 – 19. veebruar 1932
Eelnev Otto Strandman
Järgnev Jaan Teemant
13. Riigivanem
Ametiaeg
21. oktoober 1933 – 24. jaanuar 1934
Eelnev Jaan Tõnisson
1. Eesti Vabariigi peaminister
Ametiaeg
24. veebruar 1918 – 8. mai 1919
Järgnev Otto Strandman
7. Eesti Vabariigi peaminister
Ametiaeg
24. jaanuar 1934 – 3. september 1937
Eelnev Ants Piip
Järgnev Kaarel Eenpalu
Isikuandmed
Sündinud 23. veebruar 1874
Tahkuranna vald
Surnud 18. jaanuar 1956
Buraševo
Erakond Maaliit
Põllumeestekogud
Alma mater Tartu ülikool

Konstantin Päts VR I/1 ja III/1 (23. veebruar 1874 Tahkuranna vald – 18. jaanuar 1956 Kalinini oblast, Buraševo) oli Eesti riigitegelane, elukutselt jurist. Ta oli Eesti Vabariigi esimene president.

Elulugu

Konstantin Pätsi pere

Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas maaomaniku Jakob Pätsi (1848–1909) teise lapsena. Tal oli neli venda ning üks õde. Tema ema oli Olga Tumanova, kes kasvas üles teda lapsendanud Valga linnapea Razumovski perekonnas[viide?]; väidetud on ka, et Tumanova kasvatati üles parun Krüdeneri peres [1].

Konstantin Päts oli õigeusklik. Tsaariarmee reservohvitserina oli tal Vene impeeriumi personaalne, mittepärandatav aadliseisus.

Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, jätkudes seejärel Raeküla Nikolai koolis ning Riia Vaimulikus Seminaris[2]. Riia Vaimuliku Seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Gümnaasiumis. 1894–1898 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cand. jur. kraadiga, kaitstes doktori dissertatsiooni Rooma õiguse teemal. Sellele järgnes aastane teenistus Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus, kust ta lahkus lipniku aukraadiga.

1900. aastal asus Päts tööle Tallinnas advokaat Jaan Poska abilisena. 1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte Teataja. 1901. aastal osales ta Jalgrattasõitjate Seltsi Kalev asutamises ning temast sai spordiseltsi aseesimees. 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste ees. Päts valiti 8. veebruaril 1905 Tallinna linnanõunikuks ja 19. aprillil sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta 2. detsembrist ka linnapea kohusetäitja.

Pätsi osavõtt 1905. aasta revolutsioonist

Olgugi, et K. Päts korraldas märgukirjade aktsiooni, ei väljendanud Päts revolutsioonisündmuste ajal radikaalseid vaateid, piirdudes peamiselt omavalitsuste reformi nõudmisega. Tallinna töölistele avaldatud sotsiaaldemokraatlikus vaimus üleskutse “Teatajas” äratrükkimise pärast otsustati Päts võimude poolt lehe vastutava toimetajana vangistada ning pidi Eestist põgenema (karistussalga ülema kindral Vladimir Bezobrazovi poolt korraldatav Rapla sõjakohus mõistis ta mässulise tegevuse eest surma). Mõnda aega peatus Päts Šveitsis, kust 1907. aastal siirdus Soome, kus elas varjunime all ning tegi kaastööd ajalehtedele. Samuti valmisid Soomes Ollilas tollal radikaalseid ideid kandvad käsikirjad omavalitsus- ning agraarküsimustes. Pätsi õhutusel asutati 1907–1908. aastatel Peterburis kirjastusühing Ühiselu, mis hakkas välja andma Peterburi Teatajat.

1909. aastal tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast Eestisse naasmist andis ta ennast ise üles ning ilmus suvel Tallinna ringkonnakohtuuurija ette ja vabastati kautsjoni vastu. 1910. aasta veebruaris mõisteti Päts Peterburi kohtupalati väljasõiduistungil Tallinnas üheks aastaks kindlusvangi; see otsus muudeti 9-kuuseks üksikvangistuseks, mille ta kandis ära alates 7. juulist 1910. aastast Krestõ vanglas Peterburis. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe Tallinna Teataja toimetajana ning naasis poliitikasse.

Päts tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 12. aprillil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati. Alates veebruarist 1916. aastal teenis Päts ohvitserina Tallinnas Peeter Suure merekindluses, ta oli märtsi lõpul 1917. aastal Tallinna linnamiilitsa ülem ja osales ka Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolševike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla. 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist, kuhu ta kuulus ministrite nõukogu esimehe ja siseministrina. Konstantin Päts arreteeriti 11. juunil 1918 selle eest, et Lääne maakonnavalitsusest leiti tema kiri, milles Päts soovitas omavalitsuse laialisaatmise puhul deklareerida, et saksa okupatsioonivõimud ei läheks Eesti saatuse otsustamisel mööda Eesti Maapäevast[3]. 4. juunist kuni 17. novembrini 1918 viibis Päts Saksa okupatsioonivõimude juhi kindral Adolf von Seckendorffi korraldusel Saksa keisririigi vägede poolt okupeeritud aladel vangilaagreis Kuramaa kubermangus ja Poolas Minski ja Grodno kubermangus.

Päts Eesti Vabariigi riigiorganites

Pärast Saksamaa Novembrirevolutsiooni ja keisrivõimu kokkuvarisemist 1918. aasta novembris naasis Päts Eestisse. Pätsile omistatakse ka valitsuse otsus kommunistidega läbirääkimisi mitte pidada ning Eesti Vabadussõda alustada. Vabadussõja algul (novembrist 1918 kuni 8. maini 1919) oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, pärast Asutavas Kogus opositsioonis, kus hoidis konservatiivset ning isegi ettevaatlikku joont. Muuhulgas oli ta näiteks Landesveeri sõja alustamise vastane.

Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja I–V Riigikogusse. Jaanuarist 1921 novembrini 1922 (Konstantin Pätsi esimene valitsus), augustist 1923 märtsini 1924 (Konstantin Pätsi teine valitsus), veebruarist 1931 veebruarini 1932 (Konstantin Pätsi kolmas valitsus), novembrist 1932 maini 1933 ja oktoobrist 1933 jaanuarini 1934 oli riigivanem (Eesti kõige pikaajalisem riigivanem). Oli 1917–1921 Maaliidu ja 1921–1935 Põllumeeste Kogude üks liidreid.

Päts tegutses ka äris. 1920–21 ja 1925–31 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Kaubandus-Tööstuskojas, Eesti-Vene Kaubandusekojas jm. Harju Panga pankroti järel nõuti isegi tema kohtu alla andmist. Tema majandustegevusest on põhjalikult kirjutanud Jaak Valge ning Magnus Ilmjärv. Viimane on kirjutanud põhjalikult Pätsi ärisidemeist Nõukogude Liiduga. Hiljem Jaak Valge poolt avaldatud andmetest selgub aga, et Ilmjärve poolt kasutatud allikatest ei selgu midagi, mis tema väiteid tõestaks.

Päts võttis osa ka ühiskondlikust tegevusest. 1927 osales ta Fenno-Ugria sihtasutuse rajamisel ning oli selle esimees.

1931. aastal oli ta Põllutöökoja asutajate hulgas.

21. oktoobril 1933 valiti ta üleminekuvalitsuse riigivanemaks ja 24. jaanuaril, seoses uue põhiseaduse kehtestumisega sai Peaministriks Riigivanema ülesannetes. Ta kandideeris ka uue põhiseaduse alusel Riigivanemaks. Konstantin Päts viis läbi riigipöörde, kehtestades 12. märtsil 1934 vabadussõjalaste võimulesaamise vältimiseks üleriigilise kaitseseisukorra ja nimetas Johan Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks. Ta oli Peaminister Riigivanema ülesannetes, Riigihoidja ja alates 24. aprillist 1938 Vabariigi President[4]. Seda perioodi nimetavad tema vastased "vaikivaks ajastuks". Ta algatas riigireformi, uue presidentaalse põhiseaduse vastuvõtmise ja ühiskonna ümberkorraldamise kohalike ja kutsealaste omavalitsuste võrgustiku alusel. Mõned Eesti NSV propagandistid (nt Rein Kordes alias Andrus Roolaht) on väitnud, et Pätsi lähikond kasutas presidendivõimu ära isiklike huvide läbisurumiseks.

Uurijad pole üksmeelel hinnangutes Pätsi tegevusele seoses 1939 Nõukogude Liiduga sõlmitud baaside leppe ning sellele järgnenud Eesti okupeerimisega Nõukogude vägede poolt 17. juunil 1940. Levinud on hinnang, mille kohaselt tegi Päts vea, andes järele kõikidele Nõukogude Liidu soovidele. Harilikult on sellise käitumise tagamaaks peetud soovi vältida relvakonflikti.

"Korraga nähakse kõiges, mis tehti kolmekümnendatel, kas rumalusekiitust või klikisiseseid väärarvestusi. Mingi äraspidise mõnuga kirjeldatakse Pätsi, Laidoneri, Eenpalu, Uluotsa, Selterit, Piipu etc paadunud sulidena ja poolearuliste riigijuhtidena. Mõni ajaloouurija annab koguni mõista, et Eesti vabatahtlik loovutamine või mahamüümine Venemaale olnud ühe osa poliitikute pikemaajaline kava, mille Stalini-Hitleri pakt võimaldas viimaks ellu viia. Inimesed, kes pole vaevunud ennast põgusaltki kurssi viima tollal Euroopas ja Eestis toimunuga, žongleerivad sõnadega "diktatuur", "demokraatia hävitamine", "reetmine", "häbistav alistumine". [5]

Tänapäeva rahvusvahelise õiguse seisukohalt loetakse Konstantin Pätsi tegevust alates 19. juunist (või hiljemalt 21. juunist), mil talle dikteeriti Andrei Ždanovi poolt kokku pandud uue valitsuse koosseis, juriidiliselt õigustühiseks. Sellele käsitlusele põhineb ka Eesti Vabariigi järjepidevuse rahvusvaheline tunnustamine[6]. 1939 aasta rahvusvahelise ja tolleaegse Eesti Vabariigi õiguse kohaselt oli Konstantin Pätsi tegevus õiguspärane kui mitte arvestada seda, et 1934. a sooritatud riigireetmise tulemusena sai temast riigireetur ja kõik tema tegevus oli õigustühine.

21. juunil 1940 andis Päts allkirja Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end Vabariigi Presidendiks kuni surmani, eelmises lõigus toodud põhjusel.

Vangistus

Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa talus ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Baškiirias, Ufaas vabakäiguvang, pärast seda 1942. aasta lõpus Kirovis, riikliku julgeolekuvalitsuse vanglas, üksikkongis. Ametliku nõukogude versiooni kohaselt etapeeriti ta 1942. aasta novembris ta koos poja Viktoriga Vitebskisse. 1943. aastast viibis ta Peterhofis, kuid need alad olid sellel ajal okupeeritud saksa vägede poolt ning tõenäoliselt viibis ta selle ajal kinnipidamisasutustes Kirovis. Alles 29. aprill 1952. aastal saadeti ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega sundravile ja hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954 peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18. detsembrist kuni 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu ning Eesti elanike külastamiste tõttu kiiresti, Eesti NSV tervishoiuministri V. Pobuse korraldusel Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. K. Pätsi isiku varjamiseks kasutati meditsiinidokumentides tema nime "Johannes Augusti poeg Päts". K. Päts viibis Doktor Litvinovi nimelises Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas[7] 1. jaanuarist 1955. aastast kuni 18. jaanuarini 1956, mil ta seal suri.

Säilmete otsimisest

Aastal 1988 otsisid Eesti NSV RJK töötajad Henn Latt ja Valdur Timusk üles Konstantin Pätsi haua Kalinini (nüüd Tveri oblastis), see leiti Tverist 15 km kaugusel asuvas külas, Buraševos, kus asus haigla, mille üks patsient oli olnud Päts. Latil ja Timuskil õnnestus kohtuda Pätsi viimase raviarsti, Ksenija Gus­sevaga, kes kirjeldas Konstantin Pätsi matuseid ning näitas uurijatele presidendi umbkaudse haua asupaiga. Kõik nähtu dokumenteeriti videokaameraga, filmis kohalik Aleksandr Sokolov.[8]

Kui uurijad naasid Eestisse, siis anti presidendi pojapojale Matti Pätsile üle video. Peagi sõitis Matti koos Eesti Muinsuskaitse Seltsi esindajatega Buraševosse ja 22. juunil 1990 kaevati üles säilmed ning tehti geneetiliselt kindlaks, et leitud säilmete näol on tegu Konstantin Pätsiga[8] Presidendi säilmed maeti Eesti Muinsuskaitse Seltsi korraldusel 21. oktoobril 1990 perekond Pätsi rahulasse Tallinna Metsakalmistul.[9].

Aastal 2010 külastas Henn Latt taas Buraševot ja sai teada, et pärast Eesti delegatsiooni lahkumist 1990. aastal koos väljakaevatud säilmetega, vallandati Buraševo asula külanõukogu esimees Nikolai Pankratjev, kes oli surnuaial tehtud välja­kaevamise eest vastutuse enda peale võtnud[8].

Konstantin ja Helma Päts

Isiklikku

Konstantin Pätsi vennad olid Nikolai, Peeter ja Voldemar Päts ning õde Marianne Pung – õigusteadlase ja poliitiku, Riiginõukogu esimehe Mihkel Punga abikaasa.

Konstantin Päts oli abielus Helma Wilhelmine Päts (sünd. Peedi) (1879–1910) ning neil oli 2 poega Leo ja Viktor Päts. Helma Päts suri 1910. aastal, kui Konstantin Päts kandis 9-kuulist vanglakaristust "Krestõ" vanglas Peterburis aastatel 1910–1911, 1905. aasta Eesti revolutsioonisündmustest osavõtu eest.

Riigivanemana elas K. Päts Toompeal Pikk jalg 11 asuvas ametikorteris, viimased aastad elas aga K. Päts Kloostrimetsa talus ehk Pätsi talus, aadressil Kloostrimetsa tee 90 ja kasutas ka riigivanema suveresidentsi Oru lossi Ida-Virumaal. 30. juulil 1940. aastal küüditati Konstantin Päts koos perega just Kloostrimetsa talust[10].

Konstantin Pätsi on kehastanud filmis "Jõulud Vigalas" Peeter Simm ja draamasarjas "Tuulepealne maa" Indrek Taalmaa.

Konstantin Pätsi valitsused

Konstantin Päts juhtis Eesti Ajutist Valitsust 1918–1919 aastal ning Eesti Vabariigi valitsusi viiel korral.

 Pikemalt artiklis Eesti Ajutine Valitsus
 Pikemalt artiklis Konstantin Pätsi esimene ajutine valitsus
 Pikemalt artiklis Konstantin Pätsi teine ajutine valitsus
 Pikemalt artiklis Konstantin Pätsi kolmas ajutine valitsus
 Pikemalt artiklis Konstantin Pätsi esimene valitsus
 Pikemalt artiklis Konstantin Pätsi teine valitsus
 Pikemalt artiklis Konstantin Pätsi kolmas valitsus
 Pikemalt artiklis Konstantin Pätsi neljas valitsus
 Pikemalt artiklis Konstantin Pätsi viies valitsus

Kronoloogia

Konstantin Päts 1934. aastal

Riigijuhina

  • Ministrite nõukogu esimees
24.02.1918−12.11.1918
  • Peaminister
12.11.1918−08.05.1919
  • Riigivanem
25.01.1921−21.11.1922
02.08.1923−26.03.1924
12.02.1931−19.02.1932
21.10.1933−24.01.1934
  • Peaminister riigivanema ülesannetes
24.01.1934−03.09.1937
  • Riigihoidja
03.09.1937−24.04.1938
  • Vabariigi President
24.04.1938−17.06.1940

Muudes ametites

Tunnustused ja aunimetused

Mall:Vabadusrist

  • 1924 Püha Piiskop Platoni Order
  • 1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor (dr. jur. h. c.)
  • 14. veebruar 1929 Kotkaristi teenetemärgi I klass
  • 1935 Püha Mauriitsiuse ja Püha Laatsaruse ühendatud Ordu (l´Ordine dei SS. Maurizio e Lazzarro)(Itaalia Kuningriik) suurrist
  • 1937 Valge Roosi Rüütelkonna Suurrist ketiga
  • 1938 Prantsuse Auleegioni suurpael
  • 1938 Tallinna Tehnikaülikooli tehnikateaduste audoktor (dr. sc. techn. h. c.)
  • 1938 Andhra ülikooli (The Andhra Research University, Indias) audoktor[11]
  • 1938 Õpetatud Eesti Seltsi auliige
  • 1938 Loodusvarade Instituudi auliige
  • 1938 Loodusuurijate Seltsi auliige
  • 1938 Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu auliige
  • 1938 Eesti Maleliidu auesimees
  • 22. veebruar 1939 Eesti Teaduste Akadeemia auliige [12]
  • Piirimaade Seltsi auliige (31. mai 1934)[13]
  • Tori Hobuste Tõuseltsi auliige (15. mai 1938)[14]
  • Töötute Haritlaste Ühingu auliige[15]
  • Vabadusristi I liigi 1. järk (23. veebruar 1920): "Eesti sõjalisele organiseerimisele pani aluse K. Päts juba Päästekomitees. Sanksa vangist vabanedes asuts K. Päts kohe Sõjaministeeriumi etteotsa. Riik oli hädaohus. Vaenlane oli riigi piiridesse sisse tunginud. Sõjaväge ei olnud. Sõjavägede formeerimises ja organiseerimises oli K. Päts'il kui Sõjaministril suurte raskustega võidelda. Sõjaministri energilisel korraldusel saadi takistustest ja raskustest üle. Vaenlase pealetungimine pandi seisma ja meie sõjavägi algas pealetungimist, mis meie võiduga lõppes. Naabritega hoidis K. Päts sõbralist vahekorda alal – Soome vabatahtlised olid meile suureks toeks kriitilisel silmapilgul. K. Päts aitas oma tahtejõuga ja püsivusega seisukorda päästa ka siis, kui vaenlane meil juba Tallinna külje all oli, ja sisemine korralagedus riiki ähvardas.

Sõjaministeeriumile ja sõjaväele aitas Konstantin Päts kindla aluse rajada, mille peal võis kasvada meie rahvavägi."[16]

Teosed

Tõlked

  • Aleksandr Butlerov. Kuidas mesilasi pidada. Tartu, 1897
  • Adolf Damaschke. Kogukondliku omavalitsuse ülesanded. Tallinn, 1908, 2. trükk Tartu-Tallinn 1938.
  • Rudolf Diesel. Solidarismus. Tallinn, 1910

Vaata ka

Kirjandus

Viited

  1. ↑ [1], Pärnu Postimees, 4. märts 2005
  2. ↑ Выпускники Рижского духовного училища 1888–1902, 1906, 1907, 1912, 1914 гг.
  3. ↑ "Vastsündinud vabariik sakste kanna all", 2008/2, Tarkade Klubi
  4. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700223400&img=era0031_004_000257a_00003_t.jpg&tbn=1&pgn=1&ctr=0&dgr=0&lst=2&hlx=&hly=&hlw=&hlh=&hash=cdee57a4e5aac4cfdacf9a417eaed6d9
  5. ↑ Enn Soosaar. Essrrd ja artikid. Nuripidine aastasada. Ajast, isast ja teistest. Enn Soosaare Sihtasutus, Kirjastus SEJS, Tallinn 2012, lk. 92
  6. ↑ EV kontinuiteet 1940–1945 Enn Sarv
  7. ↑ Kuulo Kutsar, Presidendi elu viimane lehekülg, Vikerkaar, 1990/3 lk 47-44
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Kuidas leiti K. Pätsi põrm – Videvik, nr 40 (979), 11. november 2010.
  9. ↑ Esimese presidendi viimne teekond kodumulda algas uskumatult – Sakala, 18. jaanuar 2011.
  10. ↑ Robert Nerman, President Päts tundis oma Kloostrimetsa talus iga puud, Tallinna Postimees, 4.07.2008
  11. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=173&iid=110703144630&img=era1278_001_0000300_00002_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=a71a3f2924ee2d40a1473f2063e23b1f
  12. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=173&iid=110703144532&img=era1278_001_0000289_00003_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=4fc31417c6344c0965d53eb64534054e
  13. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=173&iid=110703144532&img=era1278_001_0000289_00004_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=aa94ddffee4b212e97e7712ca044eec1
  14. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=173&iid=110703144532&img=era1278_001_0000289_00004_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=aa94ddffee4b212e97e7712ca044eec1
  15. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=173&iid=110703144532&img=era1278_001_0000289_00009_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=d71de7cedf961fc5c0c50dafcbb054ea
  16. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202672&img=era0031_001_0000216_00046_t.jpg&tbn=1&pgn=3&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=9cc5ecd20dc6fc5da052e4cf128f946c
  17. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=173&iid=110703144483&img=era1278_001_0000276_00002_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=d72bb67c69a8e2286fe2ca9f561635a6
  18. ↑ Enneolematu rahvatung Tallinna näitusel. Kaja, 9. september 1935, nr. 212, lk. 7
  19. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=173&iid=110703144622&img=era1278_001_0000299_00002_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=aa168da9781ff9a0bc547a78b8fd1cea
  20. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=173&iid=110703144532&img=era1278_001_0000289_00002_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=9494c7da04efcde87e133f2c77fe5adf
  21. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=173&iid=110703144618&img=era1278_001_0000298_00002_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=54e97f83afb4d59fca28458765d4da90
  22. ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=173&iid=110703144645&img=era1278_001_0000305_00003_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=ea38b5e8bf29671015d1a722780dc26b

Välislingid

Eelnev
- 		Eesti peaminister
1918–1919 		Järgnev
Otto Strandman
Eelnev
Ants Piip 		Eesti riigivanem
1921–1922 		Järgnev
Juhan Kukk
Eelnev
Juhan Kukk 		Riigikogu esimees
1922–1923 		Järgnev
Jaan Tõnisson
Eelnev
Juhan Kukk 		Eesti riigivanem
1923–1924 		Järgnev
Friedrich Akel
Eelnev
Otto Strandman 		Eesti riigivanem
1931–1932 		Järgnev
Jaan Teemant
Eelnev
Karl August Einbund 		Eesti riigivanem
1932–1933 		Järgnev
Jaan Tõnisson
Eelnev
Jaan Tõnisson 		Eesti riigivanem
1933–1934 		Järgnev
Peaminister riigivanema ülesannetes
Eelnev
Riigivanem 		Eesti peaminister
(peaminister riigivanema ülesannetes)
1934–1937 		Järgnev
Kaarel Eenpalu
Eelnev
- 		Eesti president
1938–1940 		Järgnev
Jüri Uluots
(peaminister presidendi ülesandeis)
Vabariigi President
Konstantin Päts (1938–1940)
 Presidendi lipp
Peaministrid Vabariigi Presidendi
ülesandeis eksiilis
Jüri Uluots (1940–1945) · August Rei (1945–1963) · Aleksander Warma (1963–1970) · Tõnis Kint (1970–1990) · Heinrich Mark (1990–1992)
Vabariigi Presidendid
Lennart Meri (1992–2001) · Arnold Rüütel (2001–2006) · Toomas Hendrik Ilves (2006–2016) · Kersti Kaljulaid (2016–2021) · Alar Karis (2021–)
Ministrite Nõukogu esimees
Peaministrid (1918–1920)
Riigivanemad
Peaministrid (1934–1940)
Peaministri asetäitjad
Tief | Sikkar | Kint | Warma | Kint | Mark | Penno
Peaministrid (alates 1991)
(Savisaar) | (Vähi) | Laar | Tarand | Vähi | Siimann | Laar | S. Kallas | Parts | Ansip | Rõivas | Ratas | K. Kallas 
Kuni 1940. aastani
Eksiilis
Alates 1990. aastast
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Konstantin_Päts&oldid=3599455"