Fender Rhodes: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
ErilineKonn (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
ErilineKonn (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
17. rida: 17. rida:
Aastast 1970 kuni aastani 1979 valmistas CBS kahte elektriklaverit - ''Mark I''-e ja lameda korpusega ''Mark V''-e. Aastast 1975 otsustas CBS lõpetada Fenderi nime kasutamise. Mõlemaid mudelid tehti nii ''suitcase'' kui ''stage piano'' versioonidena.
Aastast 1970 kuni aastani 1979 valmistas CBS kahte elektriklaverit - ''Mark I''-e ja lameda korpusega ''Mark V''-e. Aastast 1975 otsustas CBS lõpetada Fenderi nime kasutamise. Mõlemaid mudelid tehti nii ''suitcase'' kui ''stage piano'' versioonidena.
Aastal 1980 tuli turule mudel Rhodes 54, mis oli kergem (60 kg) ja väiksem kui tema eelkäijad ning pillil oli 54 klahvi.
Aastal 1980 tuli turule mudel Rhodes 54, mis oli kergem (60 kg) ja väiksem kui tema eelkäijad ning pillil oli 54 klahvi.
Viimane CBS'i valmistatud mudel oli Rhodes Mark III, millel oli sisseehitatud 2-häälne süntesaator, kuid pill ei saatnud müügiedu.
Viimane CBS'i valmistatud mudel oli Rhodes Mark III, millel oli sisseehitatud 2-häälne süntesaator, kuid pilli ei saatnud müügiedu.


Aastal 1983 Rhodes'i tootenimi müüdi CBS-i juhile William Schultzile, kes müüs selle edasi [[Roland]]ile. Rolandi poolt valmistatud Rhodes klahvpillid on juba digitaalsed süntesaatorid.
Aastal 1983 Rhodes'i tootenimi müüdi CBS-i juhile William Schultzile, kes müüs selle edasi [[Roland]]ile. Rolandi poolt valmistatud Rhodes klahvpillid on juba digitaalsed süntesaatorid.

Redaktsioon: 10. aprill 2013, kell 00:04

Fender Rhodes piano on Harold Burroughs Rhodes’i 1965. aastal leiutatud ja 1965. aastast Fender Electric Instrument Company toodetud elektromehaaniline klahvpill, mis oli mõeldud asendama kontsertidel klaverit. Tinglikult võib Rhodes'i eletriklaveri eelkäijaks pidada 1929. loodud Neo-Bechstein eletriklaverit ja Lloyd Loar's Vivi-Tone Clavier'i elektriklaverit.

Rhodes lõi oma esimese elektriklaveri Teise maailmasõja ajal 1942. aastal USA armees teenides kui sõjaväe meditsiinikindral andis talle kui üleriiklikult tuntud muusikaõpetajale ülesande luua muusikateraapiat voodislamavatele vigastatud sõduritele. Rhodes lõi selleks teisaldatava, 29-klahviga The Army Air Corps piano, mille ehituses kasutas ta muuhulgas B-17 pommituslennuki tiibade osi (hüdraulikatorusid). Uudset pilli sai mängida voodist lahkumata. Peale sõda autasutati Rhodesi teraapia-alaste saavutuste eest medaliga (Medal of Honour).

Peale sõda lõi Rhodes oma ettevõtte ja hakkas välja töötama väikest ja kerget klahvpilli. Aastal 1946 tuli firma turule kodudesse ja koolidesse mõeldud 3-oktaaviga Pre-Piano'ga, mille heli meenutas mänguklavereid. Instrumendi läbimüük jäi väikeseks kehva tootmisprotsessi tõttu.

Aastal 1959 kohtus Rhodes Leo Fenderiga, kelle kogemused elektrikitarride ja võimendite alal suunasid järgnevate Rhodes'i elektriklaverite projekteerimist. Rhodes ja Fender otsustasid luua ennenägematu elektriklaveri ning alustasid koostööd, mis küll ei sujunud ladusalt kuna neil oli erinev nägemus heast kõlast. Perioodi 1959-1965 vahel tulid nad välja ainult ühe mudeliga - 32-klahviga Piano Bass'iga. Samal ajal arendas Harold oma ideesid ja ehitas 88-klahvilist elektriklaverit.

Aastal 1965 ostis tootmisfirma CBS Fenderi firma ja tekkis võimalus uue modifitseeritud muusikariista saritootmiseks. Hakati tootma 73-klahvilist Fender Rhodes Suitcase 73'me, millel oli sisseehitatud eelvõimendi, lõppvõimendi ja valjuhääldid. Tootmisfirma kasutas mudeli nimes tõenäoliselt turunduslikel eesmärkidel mõlema looja nime. Hoolimata isiklikest lahkarvamustest jätkasid Fender ja Rhodes pilli arendamist - näit 1970. aastal taotlesid nad koos patentti uuele heligeneraatorile (tone generator). Fender Rhodes Suitcase 73 oli turul tõeline läbilöök. Rhodes jätkas pillide mehaanika paremaks muutmist.

Viie aasta pärast ilmus müügile Fender Rhodes Mark I Stage piano. Lisaks täiustatud masinavärgile polnud uuel mudelil helivõimendit ega valjuhääldajaid. Samuti puudus uuel mudelil Suitcase'il olnud vibrato-efekt. Pilli sihtgrupiks olid ringreisidel ansamblid, kelle nõudmistele suhteliselt kerge pill vastas suurepäraselt (77-klahviga kaalus 80 kg ja 88-klahviga versioon 100 kg).

Aastast 1970 kuni aastani 1979 valmistas CBS kahte elektriklaverit - Mark I-e ja lameda korpusega Mark V-e. Aastast 1975 otsustas CBS lõpetada Fenderi nime kasutamise. Mõlemaid mudelid tehti nii suitcase kui stage piano versioonidena. Aastal 1980 tuli turule mudel Rhodes 54, mis oli kergem (60 kg) ja väiksem kui tema eelkäijad ning pillil oli 54 klahvi. Viimane CBS'i valmistatud mudel oli Rhodes Mark III, millel oli sisseehitatud 2-häälne süntesaator, kuid pilli ei saatnud müügiedu.

Aastal 1983 Rhodes'i tootenimi müüdi CBS-i juhile William Schultzile, kes müüs selle edasi Rolandile. Rolandi poolt valmistatud Rhodes klahvpillid on juba digitaalsed süntesaatorid. Harold Rhodes kavandas veel koostöös Steve Woodyardiga Rhodes Mark V-e, mida Harold ise pidas ainukeseks õigeks elektriklaveriks. Kahe aasta jooksul valmistati Mark V-te umbes 3000-4000 tükki. Kolm Mark V-te tehti koguni MIDI liidesega - Steve Woodyardile, Chick Corea'le ja John Novello'le. 1991. aastal peale Mark V-e turule ilmumist tehas suleti ja peale seda pole valmistatud ühtki elektromehaanilist Rhodes elektriklaverit.

Harold Rhodes sai õiguse Rhodes-i tootenimele tagasi kolm aastat enne oma surma.

Tuntud Rhodes’i mängijaid

Vaata ka

Mall:Link FA