Ellen Frey: erinevus redaktsioonide vahel
Uus lehekülg: ''''Ellen Xenia Frey''' (5. jaanuar 1892 Moskva – 1980 Bad Godesberg/Bonn) oli Eesti arst. Ta lõpetas aastal 1919 Moskva Peeter-Pauli Koguduse Tüt...' |
Resümee puudub |
||
| 5. rida: | 5. rida: | ||
Juba [[Moskva]]s olles töötas ta Moskva linna ambulantsis ja [[Eesti Punane Rist|Eesti Punases Ristis]]. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta algul [[Tartu Ülikool]]i sisehaiguste kliinikus. Ta registreeriti veebruaris [[1926]] kutseõiguslikuks arstiks ja töötas aastatel [[1926]]–[[1928]] Tartu Ülikooli operatiivse kirurgia kabineti arstina. Aastatel [[1928]]–[[1936]] töötas ta [[Põltsamaa]]l eraarstina sise- ja lastehaiguste erialal. Aastal [[1936]] tuli ta tagasi Tartusse ja töötas siin aastani [[1939]] Tartu Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi nõuandepunktis arstina. |
Juba [[Moskva]]s olles töötas ta Moskva linna ambulantsis ja [[Eesti Punane Rist|Eesti Punases Ristis]]. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta algul [[Tartu Ülikool]]i sisehaiguste kliinikus. Ta registreeriti veebruaris [[1926]] kutseõiguslikuks arstiks ja töötas aastatel [[1926]]–[[1928]] Tartu Ülikooli operatiivse kirurgia kabineti arstina. Aastatel [[1928]]–[[1936]] töötas ta [[Põltsamaa]]l eraarstina sise- ja lastehaiguste erialal. Aastal [[1936]] tuli ta tagasi Tartusse ja töötas siin aastani [[1939]] Tartu Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi nõuandepunktis arstina. |
||
Ta oli aktiivne sportlane, |
Ta oli aktiivne sportlane, oli kahekordne Eesti meister naiste iluuisutamises (aastatel 1926 ja 1927) ning kolmekordne Eesti meister iluuisutamise paarissõidus (aastatel 1922, 1926 ja 1927, partneriks [[Aleksander Reeder]]). Põltsamaal tegeles ta intensiivselt ka tennisega ja osales tenniseväljaku rajamises Põltsamaale, olles ühtlasi ka tennisekohtunik. Ta võistles ka suusatamises. |
||
Aastal [[1939]] repatrieerus ta Saksamaale. Saksamaal olles töötas ta juba sõja ajal [[Rudolf Virchowi haigla]]s (hiljem oli see haigla [[Berliini Vaba Ülikool]]i kliinikuks), elades üle kõik Berliini pommitamised. Ta töötas seal aastani [[1970]]. Seejärel töötas ta kuni pensionile minekuni Maini-äärses [[Frankfurt|Frankfurdis]] laste tuberkuloosikliiniku juhatajana. Pensionieas kolis ta [[Bonn]]i, [[Bad Godesberg]]i. Bad Godesbergis ta ka suri ja sinna on ta ka maetud. |
Aastal [[1939]] repatrieerus ta Saksamaale. Saksamaal olles töötas ta juba sõja ajal [[Rudolf Virchowi haigla]]s (hiljem oli see haigla [[Berliini Vaba Ülikool]]i kliinikuks), elades üle kõik Berliini pommitamised. Ta töötas seal aastani [[1970]]. Seejärel töötas ta kuni pensionile minekuni Maini-äärses [[Frankfurt|Frankfurdis]] laste tuberkuloosikliiniku juhatajana. Pensionieas kolis ta [[Bonn]]i, [[Bad Godesberg]]i. Bad Godesbergis ta ka suri ja sinna on ta ka maetud. |
||
| 14. rida: | 14. rida: | ||
{{JÄRJESTA:Frey, Ellen}} |
{{JÄRJESTA:Frey, Ellen}} |
||
[[Kategooria:Eesti arstid]] |
[[Kategooria:Eesti arstid]] |
||
[[Kategooria:Eesti iluuisutajad]] |
|||
[[Kategooria:Baltisakslased]] |
[[Kategooria:Baltisakslased]] |
||
[[Kategooria:Sündinud 1892]] |
[[Kategooria:Sündinud 1892]] |
||
Redaktsioon: 1. aprill 2013, kell 15:34
Ellen Xenia Frey (5. jaanuar 1892 Moskva – 1980 Bad Godesberg/Bonn) oli Eesti arst.
Ta lõpetas aastal 1919 Moskva Peeter-Pauli Koguduse Tütarlaste ja aastal 1919 Moskva F. F. Mansbachi Tütarlaste Eragümnaasiumi. Samal aastal astus ta Moskva Ülikooli arstiteaduskonda, kuid aastal 1920 katkestas õpingud ja opteerus perekonnaga Eestisse, astudes samal aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, mille lõpetas aastal 1925 cum laude arsti astme väärilisena.
Juba Moskvas olles töötas ta Moskva linna ambulantsis ja Eesti Punases Ristis. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta algul Tartu Ülikooli sisehaiguste kliinikus. Ta registreeriti veebruaris 1926 kutseõiguslikuks arstiks ja töötas aastatel 1926–1928 Tartu Ülikooli operatiivse kirurgia kabineti arstina. Aastatel 1928–1936 töötas ta Põltsamaal eraarstina sise- ja lastehaiguste erialal. Aastal 1936 tuli ta tagasi Tartusse ja töötas siin aastani 1939 Tartu Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi nõuandepunktis arstina.
Ta oli aktiivne sportlane, oli kahekordne Eesti meister naiste iluuisutamises (aastatel 1926 ja 1927) ning kolmekordne Eesti meister iluuisutamise paarissõidus (aastatel 1922, 1926 ja 1927, partneriks Aleksander Reeder). Põltsamaal tegeles ta intensiivselt ka tennisega ja osales tenniseväljaku rajamises Põltsamaale, olles ühtlasi ka tennisekohtunik. Ta võistles ka suusatamises.
Aastal 1939 repatrieerus ta Saksamaale. Saksamaal olles töötas ta juba sõja ajal Rudolf Virchowi haiglas (hiljem oli see haigla Berliini Vaba Ülikooli kliinikuks), elades üle kõik Berliini pommitamised. Ta töötas seal aastani 1970. Seejärel töötas ta kuni pensionile minekuni Maini-äärses Frankfurdis laste tuberkuloosikliiniku juhatajana. Pensionieas kolis ta Bonni, Bad Godesbergi. Bad Godesbergis ta ka suri ja sinna on ta ka maetud.
Kirjandus
- Helbe Merila-Lattik. Eesti arstid 1940–1960. Lk. 60.