Kauplus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 26. märts 2013, kell 15:03

Kauplus ehk pood on kaupade ostu–müügikoht, kus on müügisaal. Tavapäraselt on kauplus kas osa suuremast ehitisest või eraldi hoone, milles on ka laoruumid. Valdav enamus kauplustest tegeleb üksnes jaemüügiga, kuid kaupluslaod võivad ühendada jae- ja hulgimüügi. Tänapäeval nimetatakse kauplusteks ka veebipoode, mil puudub füüsiline asukoht ja mille ostu-müügitegevus toimub internetis. Samuti võivad kauplused tegutseda suuremates transpordivahendites, näiteks laevadel ja autodes (autokauplused).

Erinevalt turust, kus müügikohad koosnevad üksteise kõrval asetsevaist (peamiselt lahtistest) müügilettidest, on kauplus tavaliselt eraldiseisev müügikoht, mis ka suuremas kaubanduskeskuses on selgelt eraldatud ning üldjuhul iseseisvalt suletav. Väiksemad kauplused võivad sarnaneda kioskitele, milles võib (kuid ei pruugi) samuti olla müügisaal.

Legaaldefinitsioon: "Kauplus on eraldiseisva ehitisena, ehitise osas või sõitjateveo teenuse osutamisel kasutatavas vee- või õhusõidukis või reisirongis asuv jaekaubandusega tegeleva kaupleja tegevuskoht, millel on müügisaal."

Kaubandustegevuse seadus § 15^[1]

Ajalooliselt on suur osa kauplusi spetsialiseerunud kindlat liiki kaupadele või kaubarühmadele, näiteks leivapood, lihapood, kalapood, kangapood, rõivapood, kulinaariapood jts. Väikesi universaalkauplusi nimetati vanemas eesti keeles pudupoodideks või vürtspoodideks. Praegusajal on levinud suured universaalkauplused, kus eri kaupu võidakse müüa eri osakondades: kaubamajad, passaažid, super- ja hüpermarketid jms.

Ajalugu

Kaupluste tegevusvormid on ajaloos suuresti muutunud. Keskajal asusid kauplused enamjaolt kaupmeeste elamute esimesel korrusel. Hiljem arenesid neist spetsialiseerunud erikauplused ja universaalsed pudupoed, kus levinuim müügivorm oli letimüük: kaubad asusid leti taga riiulitel, kus neid vastavalt ostja soovidele ulatas, pakkis ja arvestas müüja. Tänapäeval on suurte jaekaubandusettevõtete arengu ja kaupluste ketistumise mõjul levinud eelkõige selvemüük, kus ostjad liiguvad kaubariiulite vahel ringi, koguvad soovitud kaubad kokku ning tasuvad alles väljudes kassas, letimüügis võivad olla vaid üksikud tooterühmad (nt kulinaaria, soojad toidud või kange alkohol).

Ehkki rändkaupmehed on tegutsenud paljudes riikides juba aastatuhandeid, muutis alles autotranspordi levik võimalikuks rändkaupluste tekke. Nõukogude ajal levisid ka Eestis autokauplused (nn autolavkad), kus müügiruum võis olla veoautos või siis toimis kauplusauto kaubaruumi serv või aken müügiletina (sarnanedes pigem kioskile kui kauplusele).

Kaupluse liike

Vaata ka

Viited

↑ Kaubandustegevuse seadus § 15 (1)

[1] Kaubandustegevuse seadus § 15 (1)

[1]

@@ 7. rida: / 7. rida: @@
 Ajalooliselt on suur osa kauplusi spetsialiseerunud kindlat liiki kaupadele või kaubarühmadele, näiteks [[leivapood]], [[lihapood]], [[kalapood]], [[kangapood]], [[rõivapood]], [[kulinaariapood]] jts. Väikesi universaalkauplusi nimetati vanemas eesti keeles [[pudupood]]ideks või [[vürtspood]]ideks. Praegusajal on levinud suured universaalkauplused, kus eri kaupu võidakse müüa eri osakondades: [[kaubamaja]]d, [[passaaž]]id, [[supermarket|super]]- ja [[hüpermarket]]id jms.
+== Ajalugu ==
-Kaupluste tegevusvormid on ajaloos suuresti muutunud. Keskajal asusid kauplused enamjaolt kaupmeeste elamute esimesel korrusel. Hiljem arenesid neist spetsialiseerunud erikauplused ja universaalsed pudupoed, kus levinuim müügivorm oli [[letimüük]]: kaubas asusid leti taga, kus neid vastavalt ostja soovidele ulatas, pakkis ja arvestas [[müüja]]. Tänapäeval on suurte jaekaubandusettevõtete arengu ja kaupluste ketistumise mõjul levinud eelkõige [[selvemüük]], kus ostjad liiguvad kaubariiulite vahel ringi, koguvad soovitud kaubad kokku ning tasuvad alles väljudes [[kassa]]s, letimüügis võivad olla vaid üksikud tooterühmad (nt [[kulinaaria]], soojad toidud või kange [[alkohol]]).
+Kaupluste tegevusvormid on ajaloos suuresti muutunud. Keskajal asusid kauplused enamjaolt kaupmeeste [[elamu]]te esimesel korrusel. Hiljem arenesid neist spetsialiseerunud erikauplused ja universaalsed pudupoed, kus levinuim müügivorm oli [[letimüük]]: kaubad asusid leti taga riiulitel, kus neid vastavalt ostja soovidele ulatas, pakkis ja arvestas [[müüja]]. Tänapäeval on suurte jaekaubandusettevõtete arengu ja kaupluste ketistumise mõjul levinud eelkõige [[selvemüük]], kus ostjad liiguvad kaubariiulite vahel ringi, koguvad soovitud kaubad kokku ning tasuvad alles väljudes [[kassa]]s, letimüügis võivad olla vaid üksikud tooterühmad (nt [[kulinaaria]], soojad toidud või kange [[alkohol]]).
 Ehkki [[rändkaupmees|rändkaupmehed]] on tegutsenud paljudes riikides juba aastatuhandeid, muutis alles autotranspordi levik võimalikuks rändkaupluste tekke. Nõukogude ajal levisid ka Eestis [[autokauplus]]ed (nn autolavkad), kus müügiruum võis olla veoautos või siis toimis kauplusauto kaubaruumi serv või aken müügiletina (sarnanedes pigem kioskile kui kauplusele).