Maa magnetväli: erinevus redaktsioonide vahel
| 34. rida: | 34. rida: | ||
{{Link FA|nl}} |
{{Link FA|nl}} |
||
<!--Interwiki--> |
<!--Interwiki--> |
||
[[ar:مغناطيسية أرضية]] |
|||
[[bs:Zemljino magnetno polje]] |
|||
[[bg:Земно магнитно поле]] |
|||
[[ca:Camp magnètic terrestre]] |
|||
[[cs:Magnetické pole Země]] |
|||
[[da:Jordens magnetfelt]] |
|||
[[de:Erdmagnetfeld]] |
|||
[[nv:Nahasdzáán bimagnetic field]] |
|||
[[el:Γήινος μαγνητισμός]] |
|||
[[en:Earth's magnetic field]] |
|||
[[es:Campo magnético terrestre]] |
|||
[[eo:Geomagnetiko]] |
[[eo:Geomagnetiko]] |
||
[[fa:میدان مغناطیسی زمین]] |
|||
[[fr:Champ magnétique terrestre]] |
|||
[[gl:Campo magnético terrestre]] |
|||
[[ko:지자기]] |
[[ko:지자기]] |
||
[[hi:पृथ्वी का चुम्बकीय क्षेत्र]] |
|||
[[hr:Zemljino magnetno polje]] |
|||
[[it:Campo geomagnetico]] |
|||
[[he:השדה המגנטי של כדור הארץ]] |
|||
[[lv:Zemes magnētiskais lauks]] |
|||
[[lb:Äerdmagnéitfeld]] |
|||
[[hu:Földi mágneses mező]] |
|||
[[nl:Aardmagnetisch veld]] |
|||
[[ja:地磁気]] |
|||
[[no:Jordens magnetfelt]] |
|||
[[pl:Ziemskie pole magnetyczne]] |
|||
[[pt:Campo magnético terrestre]] |
|||
[[ro:Geomagnetism]] |
[[ro:Geomagnetism]] |
||
[[ru:Магнитное поле Земли]] |
|||
[[sk:Magnetické pole Zeme]] |
|||
[[sr:Магнетско поље Земље]] |
|||
[[sh:Magnetsko polje Zemlje]] |
|||
[[fi:Maan magneettikenttä]] |
|||
[[sv:Jordens magnetfält]] |
|||
[[ta:புவியின் காந்தப்புலம்]] |
|||
[[th:สนามแม่เหล็กของโลก]] |
|||
[[tr:Jeomanyetizma]] |
[[tr:Jeomanyetizma]] |
||
[[uk:Магнітне поле Землі]] |
|||
[[vi:Từ trường Trái Đất]] |
|||
[[zh:地磁场]] |
|||
Redaktsioon: 21. märts 2013, kell 07:52
Maa magnetväli on planeet Maad ümbritsev ligikaudu magnetdipooli ülesehitusega magnetväli, mis tuleneb planeedi seesmistest füüsikalistest protsessidest. Maa magnetvälja tähtsus on ulatuslik. Välja puudumise korral puhuks Päikesest lähtuv ioontuul planeedi atmosfääri avakosmosesse. Ookeanid aurustuksid ning kahjulik UV kiirgus hävitaks eluslooduse. Arvatakse, et planeet Marsil oli varem tugevam magnetväli, mis suutis hoida tihedamat atmosfääri kui on planeedil praegu[1]. Ajalooliselt on olnud tähtis magnetvälja kasutamine navigatsiooniks. Magnetkompass võeti kasutusele Hiinas. Nüüd on kompassi suuresti asendamas multifunktsionaalsed satelliidipõhised navigatsiooniseadmed. Lisaks kompassinõela pöördumisele on Maa magnetväli otsesemalt jälgitav virmaliste näol, mis tekivad Päikese ioontuule, Maa magnetvälja ning atmosfääri toimel.
Iseloomustus
Maa lõuna- ja põhjapoolus muudavad ajas välja genereerivate protsesside tõttu asukohta. Kusjuures ei asu poolused Maa kujuteldava diameetri otspunktides (on ebasümmeetrilise paigutusega). Samuti ei ole pooluste liikumine kuidagi sünkroniseeritud. Maa pöörlemistelje suhtes on magnetväli 11 kraadise nurga all. Magnetvälja ulatust mõjutab põhiliselt Päikeselt lähtuv ioontuul, aga ka päikesesüsteemi planeetide vaheline magnetväli. Lisaks on ookeanipõhja vulkaaniliste kivimite analüüsi alusel leitud, et Maa magnetväli vahetab keskmiselt iga paarisaja-tuhande aasta järel poolusi, ehk lõunapoolusest saab põhjapoolus ja põhjapoolusest lõunapoolus. Magnetvälja ja päikesetuule kohtumise ning ionosfääri vahelist ruumi nimetatakse magnetosfääriks.
Tekkimine
Maa magnetvälja tekkemudeleid on mitmeid. Ühe esimese mudeli kohaselt on Maa sisemus suur magnetiline dipool. Hilisema ning populaarsema mudeli kohaselt toodab Maa magnetvälja nn. geodünamo [2]. Maa 5150-6360 kilomeetri paksust tahket sisetuuma ümbritseb 2890-5150 kilomeetri paksune vedel välistuum, milles toimuvad sarnaselt vahevööle soojuse ülekandega seonduvad konvektsioonivoolud. Välistuuma moodustab suuremas osas sulaolekus raud, mis on hea elektrijuht. Maa pöörlemise ning konvektsiooni tõttu tekkivatest sularaua vooludest johtub omakorda elektriväli, mis indutseerib magnetvälja ja vastupidi. Lihtsustatuna on nähtus kirjeldatav Ampere'i tsirukaltsioonilausega. Tänu Lorenzi jõule ja Coriolisi efektile on välistuumas konvektsioonivoolud spiraalse kujuga[3]. Spiraalselt liikuvad ioonid põhjustavad aga elektrivoolu, mis omakorda genereerib dipoolisarnase magnetvälja.
Pooluste liikumine
Pooluste liikumise kiiruseks on täheldatud kuni 40 kilomeetrit aastas. Nähtuse taga seisneb magnetvälja allikaks oleva välistuuma näiliselt iseseisev elu. Välistuum pöörleb aastas kuni 0.2 kraadi rohkem kui tahke maakoor. Lisaks on välistuuma sisesed protsessid ebakorrapärased. Mainitud mõjurite ning magnetvälja inklinatsiooniga pöörlemistelje suhtes selgitataksegi pooluste rännet.[4]
Pooluste vahetumine
Maa magnetvälja ajaloo üheks uurimisvõimaluseks on näiteks ookeanide riftivööndite tardlaava uurimine. Osad basaltkivimid säilitavad tardumisel välise magnetvälja suuna. Pooluste vahetumisel välja suund muutub. Korduvatel pooluste vahetumisel tekib miljonite aastate lõikes erisuunaliste magnetväljadega tardkivimite kihistik. Erinevate meetoditega on võimalik kihtide vanust määrata. Viimane vahetumine toimus ligikaudu 780 000 aastat tagasi. Vahetumine on ebaregulaarne, keskmiselt 300 000 aastase perioodiga, nähtus. Järgmist pooluste vahetumise sündmust ei osata seetõttu ette ennustada[4]. Tekkepõhjusteks arvatakse ühest küljest stohhastilisi protsesse. Teisest küljest võib vahetumist põhjustada näiteks laama subduktsioon, mis põhjusab Maa tektoonikas muutusi ning tekitab magnethäireid, mis võiks pöördumisele aluseks olla. Juhul kui magnetväli selles protsessis hajub, siis võtab see aega kuni paar tuhat aastat[4].
Välja tugevus
Magnetvälja tugevus on suurim poolustel ning nõrgim ekvaatoril. Globaalselt jääb magnetvälja tugevus 0.25 - 0.65 gaussi piiresse. Võrdlusena on keskmise külmkapimagneti tugevus ligikaudu 100 gaussi. Välja tugevuse miinimum on Lõuna Ameerika kohal, maksimum aga Põhja-Kanda, Siberi ning Austraaliast lõunasse jääval Antarktika ranniku kohal.[5] Maa magnetvälja tugevus on alates 19. sajandist vähenenud kuni 10% võrra [4]
Viited
- ↑ NASA, http://solarsystem.nasa.gov/planets/profile.cfm?Object=Mars&Display=OverviewLong
- ↑ Lee R. Kump, James F. Kasting, Robert G. Crane, The Earth System 2nd edition, Pearson Prentice Hall, 2004, lk. 125.
- ↑ A. M. Soward, Geomagnetism and Palaeomagnetism, NATO ASI Series, 1988, lk. 298.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 NASA, http://science.nasa.gov/science-news/science-at-nasa/2003/29dec_magneticfield/
- ↑ NOAA, http://www.ngdc.noaa.gov/geomag/
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Maa magnetväli |