Beetlipähkel: erinevus redaktsioonide vahel
P Robot: lisatud eo:Betelaĵo |
|||
| 30. rida: | 30. rida: | ||
[[ms:Pokok Pinang]] |
[[ms:Pokok Pinang]] |
||
[[ca:Nou d'areca]] |
|||
[[en:Areca nut]] |
|||
[[eo:Betelaĵo]] |
|||
[[fr:Noix d'arec]] |
|||
[[io:Areko]] |
|||
[[ml:അടയ്ക്ക]] |
|||
[[pl:Palma betelowa]] |
[[pl:Palma betelowa]] |
||
[[pt:Noz de bétele]] |
[[pt:Noz de bétele]] |
||
[[sa:पूगफलम्]] |
|||
[[tl:Mani ng areka]] |
|||
[[te:పచ్చి వక్క]] |
[[te:పచ్చి వక్క]] |
||
Redaktsioon: 16. märts 2013, kell 13:53
Beetlipähkel on beetli-areekapalmi (Areca catechu) vili. Bioloogilises mõttes pole see pähkel, vaid luuvili.
Värskelt on beetlipähklid rohelised ja nii pehmed, et neid saab kergesti lõigata tavalise noaga. Küps pähkel muutub algul kollaseks ja siis oranžiks ning pärast kuivamist peaaegu kivikõvaks. Pärast seda saab seda lõigata üksnes spetsiaalse kääridetaolise vahendiga.
Beetlipähklit kasutatakse Lõuna- ja Kagu-Aasias Pakistanist ja Maldiividest Taivani ja Indoneesiani, samuti sealt ida poole Paapua Uus-Gineas ja Saalomoni Saartel.
Kohati tarvitatakse pähklipulbrit hammaste puhastamise vahendina. Kui mitu lusikatäit sisse võtta, saab lahti parasiitidest.
Hinnanguliselt närib beetlipähkleid 200–450 miljonit inimest ning see on tubaka, alkoholi ja kohvi järel leviku poolest neljas psühhoaktiivne aine.[1]
Beetlipähkleid on näritud juba tuhandeid aastaid. Komme näib pärinevat Kagu-Aasiast. Taist Sprit Cave'ist on leitud vähemalt 7000 aasta vanuseid pähklijäänuseid. Beetlipähkleid on arstirohuna ja lõõgastumiseks kasutatud iidsetest aegadest peale ning algselt kasutasid pähkleid šamaanid.[1]
Beetlipähklid olid eriti tähtsad India kõrgemates kastides. Indias kasutati beetlipähkleid koos maitseainetega, sest sealkandis on tähtsad erinevad maitsed ja esteetiline nauding. Pähklite töötlemiseks vajalikud uhmrid, nõud, süljekausid ja lõikamisvahendid olid tähtsad esemed, eriliste nikerdustega kaunistatud või ainult selleks otstarbeks valmistatud.[1]
Beetlipähkel mõjutab parasümpaatilist närvisüsteemi, kus ta stimuleerib muskariinatsetüülkoliini retseptoreid ja mõjutab kaudselt dopamiini. Samuti pärsib ta atsetüülkoliini estraasi, alandab norepinefriinitaset, ergutab süljeeritust, kopsu- ja soolenäärmeid ning aeglustab südamerütmi. Arekadeiin stimuleerib meelt nagu nikotiin. Vahel segatakse beetlipähkleid tubakaga.[1]
Rahvusvaheline Vähiuuringute Instituut tunnistas beetlipähkli 2003 kartsinogeenseks ehk vähki tekitavaks aineks. Võrreldes inimestega, kes beetlipähklit ei tarvita, on tarvitajatel 8,4 korda suurem tõenäosus haigestuda suuvähki. Nendel, kes tarvitavad beetlit tubakaga segatult, on see tõenäosus 9,9 korda suurem.
Beetlipähklite närimisel moodustuvad nitrosoamiinid põhjustavad suu-, kurgu-, ja söögitoruvähki. Suhu võivad tekkida haavandid. Hambad, suu ja huuled värvuvad punaseks, pikaajalistel kasutajatel isegi mustaks. Suureneb süljeeritus. Suured annused põhjustavad südamerütmi aeglustumist, värinat, krampe ja halvatust, ka peapööritust, iiveldust ja kõhulahtisust. Pähkli närimine süvendab astmat, sest kopsuteed ahenevad. Beetel võib põhjustada veresoontehaigusi, suhkrutõbe ja südame rütmihäireid või süvendada juba olemasolevaid haigusi. Beetlipähklite kolinenergiline ergutav toime põhjustab sõltuvust.[1]
Araabia Ühendemiraatides on beetlipähklite ja selle lehtede omamine karistatav.