Suur nälg

Suureks näljaks nimetatakse Eesti ajaloos Eesti- ja Liivimaal Rootsi võimu ajal 1695–1697 toimunud näljahäda. Tõenäoliselt oli tegemist kõige rängema näljahädaga, mis Eesti alasid kunagi tabanud on. Vaatamata näljahädale jätkasid Rootsi võimud vilja väljavedu.

Ajalugu

Näljakangur Palmse külas

Näljakangur Palmse külas

Ikaldus tabas Eestit aastail 1694. Viljakasvuks oli ilm ebasoodne, järgmisel aastal sadas suvi läbi külma vihma, nii et heina ei saanud teha. Rukis ei õitsenud ega valminud. Suvivilja hävitas sügisel varajane külm. 1696. aasta kevad oli jälle väga külm ja suvel sadas taas vihma. Ikaldus oli veel suurem kui eelmisel aastal. 1696. aastal hakkasid esimesed inimesed nälga surema. Paljud inimesed lahkusid kodudest, et toitu otsida. Suure näljaga proovisid inimesed süüa kõike, mis kätte sattus. Söödi isegi õlgi, puukoort, sõnnikut. Paljud inimesed läksid linnadesse, kus oli aga samuti toidupuudus. 1697. aasta kevadel, kui teede ja asulate ümber hakkas lumi sulama, leiti palju laipu, kes olid talvel surnud. Kõige vähem lootust oli orbudel ja vanuritel.

Rootsi võimud ei andnud näljahädalistele mingisugust abi. 1696. aastal oli linnades veel piisavad toiduvarud, kuid neid ei jagatud välja. Samal ajal kui talupojad massiliselt nälga surid, veeti vilja isegi maalt välja Rootsi ja Soome, kus näljahäda oli suurem. Suurem heategevuslik üritus näljahädaliste aitamiseks toimus Tartus.

Levis tüüfus ja düsenteeria.

Näljahäda lõppes alles 1698. aastal. On arvatud, et suri umbes 70000–75000 inimest, seega 20% rahvastikust ehk iga viies inimene. See tundub liialdusena. 1701-1703. aasta nekrutivõtu ajaks oli keskklassi talupoegadel veel küllalt raha, et oma antud nekrutitele palka ja riietust osta. See näitab, et löögi alla oli sattunud eeskätt sulasrahvas ja popsid, keskklass suutis näljahädast välja tulla.

Ilukirjanduses

Suurt nälga on kujutatud Mait Metsanurga romaanis "Tuli tuha all".