Friedrich von Löwis of Menar: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 4. september 2006, kell 10:17

Friedrich von Löwis of Menar. George Dawe' maal, aastast 1825.

Friedrich von Löwis of Menar (ka Loewis of Menar; 6. september 1767 – 16. aprill 1824; maetud Mazsalaca kalmistule Lätis) oli baltisaksa sõjaväelane ja poliitik; Ülenurme, Saverna, Valgjärve ja Berği (Läti) mõisate omanik. 1818–1822 oli ta Liivimaa maamarssal.

1782 astus Löwis of Menar sõjaväeteenistusse, teenides Soomes ja Poolas ning osaledes sõjas Türgi ja Prantsusmaaga. Poola ülestõusu mahasurumisel 16. aprillil 1794 üles näidatud isikliku vapruse eest arvati ta Püha Suurkannataja ja Võidukandja Georgi Keiserliku ordu IV klassi kavaleride hulka, 1798 ülendati ta polkovnikuks, 11. märtsil 1799 kindralmajoriks ja 12. detsembril 1807 kindralleitnandiks. Samuti annetati talle samal aastal Püha Anna Keiserliku ordeni I klassi märk teemantidega.

1812. aasta isamaasõja ajal juhatas Löwis von Menar Vene vägesid Kuramaal ja lõi tagasi prantslaste pealetungi Riiale. 10. augustil 1812 purustas tema armee Kekava all prantslaste liitlase Preisimaa väeüksused. Selle võidu eest autasustati teda 2. novembril 1812 Püha Suurkannataja ja Võidukandja Georgi Keiserliku ordu III klassi ordeniga. Muude silmapaistvate teenete eest sõjas omistati talle 17. novembril 1812 veel Püha Apostelliku Vürsti Vladimiri Keiserliku ordu II klassi orden.

1813 juhatas Löwis of Menar prantslaste poolt vallutatud Danzigi piiramist ja sundis linna 17. novembril alistuma. Humaanse käitumise eest linna elanikkonna suhtes paigutati talle Danzigi kirikusse mälestustahvel. Kui ta 1814 erru läks, oli ta välja teeninud kaks kuldmõõka ning lisaks sellele oli ta tõstetud Püha Õigeuskliku Vürsti Aleksandr Nevski Keiserliku Ordu rüütliks.

19. juunil 1818 valiti Friedrich von Löwis of Menar Liivimaa maapäeval maamarssaliks. 28. juunil 1821 valiti ta sellesse ametisse tagasi. Paraku tugevnesid tema ametiajal vastuolud rüütelkonna ja kindralkuberneri markii Philip Paulucci vahel, kuna kaks meest olid rivaalid juba sõjaväeteenistuse aegadest. Kindralkuberneri survel esitas Löwis of Menar 27. märtsil 1822 maanõunike kogule tagasiastumispalve, mis ka rahuldati. Peale Viinis kindralkuberneriga peetud duelli avaldas ta 27. mail 1822 soovi ametisse naasta, kuid kindralkuberner ei olnud sellega nõus, põhjendades oma keeldumist asjaoluga, et ainult maapäev saab maamarssali ametisse kinnitada.

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 [[Image:FriedrichvonLowisofMenar.jpg|right|thumb|220px|Friedrich von Löwis of Menar. [[George Dawe]]' maal, aastast [[1825]].]]
-'''Friedrich von Löwis of Menar''' (ka '''Loewis of Menar'''; [[6. september]] [[1767]] – [[16. aprill]] [[1824]]; maetud [[Mazsalaca]] kalmistule [[Läti]]s) oli [[baltisakslased|baltisaksa]] sõjaväelane ja poliitik; [[Ülenurme]], [[Saverna]], [[Valgjärve]] ja Berği(Läti)mõisate omanik. [[1818]]–[[1822]] oli ta [[Liivimaa maamarssal]].
+'''Friedrich von Löwis of Menar''' (ka '''Loewis of Menar'''; [[6. september]] [[1767]] – [[16. aprill]] [[1824]]; maetud [[Mazsalaca]] kalmistule [[Läti]]s) oli [[baltisakslased|baltisaksa]] sõjaväelane ja poliitik; [[Ülenurme]], [[Saverna]], [[Valgjärve]] ja Berği (Läti) mõisate omanik. [[1818]]–[[1822]] oli ta [[Liivimaa maamarssal]].
 [[1782]] astus Löwis of Menar sõjaväeteenistusse, teenides [[Soome]]s ja [[Poola]]s ning osaledes sõjas [[Türgi]] ja [[Prantsusmaa]]ga. Poola ülestõusu mahasurumisel [[16. aprill]]il [[1794]] üles näidatud isikliku vapruse eest arvati ta Püha Suurkannataja ja Võidukandja Georgi Keiserliku ordu IV klassi kavaleride hulka, [[1798]] ülendati ta [[polkovnik]]uks, [[11. märts]]il [[1799]] [[kindralmajor]]iks ja [[12. detsember|12. detsembril]] [[1807]] [[kindralleitnant|kindralleitnandiks]]. Samuti annetati talle samal aastal Püha Anna Keiserliku ordeni I klassi märk teemantidega.