Ökofüsioloogia

Ökofüsioloogia on bioloogias teadus organismide (või üldisemalt biosüsteemide) talitlustest seoses keskkonnatingimustega. Ta on ökoloogia ja füsioloogia piiriteadus.

Ökofüsioloogia keskseks valdkonnaks on organismide adaptatsioonide uurimine.

Taimede ökofüsioloogia rajajate hulka kuulub Ernst Stahl (1848–1919). Loomade ökofüsioloogia rajajate hulka kuulub George A. Bartholomew (1919-2006). Mereselgrootute ökofüsioloogilise uurimisega tegeles aga juba ka Jakob von Uexküll (1864–1944).

Ökofüsioloogia Eestis

Taimede ökofüsioloogia vallas uuris taimepigmentide ökoloogilist funktsiooni Teodor Lippmaa. 1970.–1980. aastail moodustus ökofüsioloogiline uurimisgrupp Zooloogia ja Botaanika Instituudis, kus puude ökofüsioloogiaga tegelesid Andres Koppel, Olevi Kull jt. 1984. moodustati samas ökofüsioloogia labor (juhataja Kalevi Kull). Aastal 1992 moodustati Tartu Ülikoolis ökofüsioloogia õppetool, mida on juhatanud ökofüsioloogia prof. Kalevi Kull, rakendusökoloogia prof. Olevi Kull ja prof. Krista Lõhmus. Õppetoolis tehtav teadustöö hõlmab peamiselt kolme valdkonda: "klassikaline" taimede ökofüsioloogia, metsaökosüsteemide süsinikuringe ja globaalsete kliimamuutuste mõju taimkattele.

Loomade ökofüsioloogia alal rajas Jüri Keskpaik lindude ökofüsioloogia uurimislabori Puhtu bioloogiajaamas. Lindude ökofüsioloogiaga on hiljem tegelenud ka füsioloogilise ökoloogia prof. Peeter Hõrak. Putukate ökofüsioloogiaga on tegelenud Aare Kuusik, Anne Luik ja Alo Vanatoa Zooloogia ja Botaanika Instituudis ning hiljem Maaülikoolis.