Juunipööre

Eesti okupeerimine ja annekteerimine Teises maailmasõjas NSV Liidu poolt
Osa NSV Liidu 1940. aasta okupatsioonidest ja annektsioonidest Euroopas Teise maailmasõja käigus
Toimumisaeg	1940 – 1941
Toimumiskoht	Eestimaa
Tulemus	Eesti okupeerimine ja annekteerimine NSV Liidu poolt (1940–1941)
Osalised
NSV Liidu ÜK(b)P KK Punaarmee Balti laevastik NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
Väejuhid või liidrid
ÜK(b)P KK sekretär Jossif Stalin ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov EK(b)P KK I sekretär Karl Säre ENSV RKN esimees Johannes Vares
Kaotused
Eesti kaotas Teise maailmasõja käigus 17,5% sõjaeelsest rahvastikust ja Narva jõe piirkonna.

Juunipööre oli Eestis 21. juunil 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt Eesti kommunistide abiga korraldatud riigipööre, mille tulemusel sai ametisse Johannes Varese valitsus ja 21. juulil 1940 kuulutas II Riigivolikogu Eesti Vabariigi Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks.

Eellugu

Kui algas Teine maailmasõda, otsustas Eesti sõjast eemale jääda ja olla neutraalne. Seda otsust kasutas ära NSVL ja 28. septembril 1939. aastal sõlmis Eestiga (kasutades süüdistusi neutraliteedi rikkumises ja Eesti võimetuses ennast maailmasõja tingimustes kaitsta) nn baaside lepingu. 29. septembril 1939 rääkis K. Päts raadiokõnes, et baaside leping on igati Eesti neutraliteedi huvides ja Eesti riik on niisama kindel nagu ennegi.

Pärast baaside lepingu sõlmimist lahkus ametist senine peaminister Kaarel Eenpalu ja 12. oktoobril astus ametisse uus Eesti Vabariigi valitsus eesotsas professor Jüri Uluotsaga. Nõukogude Liidu valitsuse kutsel külastas Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner 7. detsembril 1939 Moskvat. Seal kinnitas Stalin taas Balti riikide puutumatust. Laidoner rääkis oma sõitu tutvustavas raadiokõnes: Ma võin tõendada, et minu külaskäik Moskvasse andis minule veel kord kindla tõenduse selles, et meie oleme targalt toiminud, kui sõlmisime vastastikuse abistamise pakti N. Liiduga. Sellega hoidsime ära sõjalise kokkupõrke võimaluse N. Liiduga ja — mis veel tähtsam — meil on rohkem kindlustatud võimalus jääda välja praeguse suure Euroopa sõjakeerisest ja tulevikus võime elada rahus oma suure idanaabriga.

Nõukogude sõjalaevastiku Balti laevastiku operatiivplaan Eesti blokeerimiseks 1940. aastal

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi.

16. juuni 1940 väitis NSVL, et Eesti ei pea kinni vastastikustest lepingutest ja sõlmis uued muudatused baaside lepingus, millega seoses alustati 17. juunil Eestisse lisaväeosade toomist. Uute kokkulepitud tingimuste kohaselt esitas vabariigi valitsus kohe lahkumispalve, mille vabariigi president Konstantin Päts vastu võttis, ühtlasi viivitamata astudes samme uue valitsuse kujundamiseks.

Juunipöörde eel

19. juuni

19. juunil 1940 saabus Tallinna ÜK(b)P Keskkomitee sekretär ja ÜK(b)P Leningradi linna ja oblastikomitee 1. sekretär Andrei Ždanov, kes külastas president Konstantin Pätsi ja kohtus Tallinnas viibivate Punaarmee juhtidega. Samuti kohtus ta 19. ja 20. juunil Tallinnasse välja kutsutud Maksim Untiga, kelle tehti ettepanek hakata uues valitsuses siseministriks ja anti käsk organiseerida rahvakogunemised üle Eesti, nõudega valitsuse vahetamiseks. Kohapealsetest NSV Liidu esindajatest võttis riigipöörde juhtimisest ning osavõtjate instrueerimisest osa NSV Liidu Saatkonna kaubandusnõunik ja hilisem saadik Eestis Vladimir Botškarjov.

Samal päeval oli alanud ka Punaarmee täiendavate väeosade saabumine Eestisse. Õhtul andis sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner kõrgematele Nõukogude Liidu sõjaväejuhtide auks Ohvitseride Keskkogu kasiinos õhtueine.

20. juuni

20. juunil organiseeriti, mitmes Tallinna käitises miitinguid, kus töölisi kutsuti üles valitsust kukutama. Tänavaile kleebiti müürilehti, mis kutsusid rahvast tulema tänavaile meelt avaldama.

Sama päeva varahommikul saabus Tallinna raudteejaama kuus vagunitäit tsiviilriietesse riietatud punaväelast, kes moodustasid hiljem Vabaduse väljakul toimunud miitingul osalejate põhimassi. Neile lisaks oli toodud Paldiski, Klooga ja teistest punavägede baasidest ning lennuväljadelt veoautodel Tallinna veel hulk 1940. aasta märtsilepingute kohaselt sõjaväebaaside ja lennuväljade ehituseks lubatud 10 000 töölistest.

Fail:Meeleavaldajad Kadriorus 1940. aasta.jpg

1940. aasta juunipöörde ajal, Kadriorgu riigivanema Konstantin Pätsi residentsi suunduvad meeleavaldajad

20. juunil 1940 kogunesid Tallinna töölisvõimla saali, Pärnu maantee 41 umbes 800 kuni 1000 töölist. Kõnedega esinesid II Riigivolikogu liikmed Neeme Ruus, Aleksander Jõeäär, V. Jaanus, siis Oskar Sepree, kes 149 protsessil olid eluaegsele sunnitööle määratud, kuid vabanenud amnestia läbi 1938. aastal ning teised ametiühingute tegelased. Töölised nõudsid: Nõuame kõigi N. Liidu vaenuliste elementide otsustavat väljajuurimist, eriti aga kaitseliidu laialisaatmist, kuna seal on eriti õhutatud N. Liidu vaenulist meeleolu, riigiaparaadi puhastamist sõjaprovokaatorite käsikuist ja kõigist N. Liidu ja Eesti vahel sõlmitud abistamise pakti vaenulistest ollustest. .

Tartus toimuvaid väljaastumisi juhtisid: Kristjan Jalak, Neeme Ruus ja Aadu Hint.

21. juuni 1940

Tallinnas

21.juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi agitaatorid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama. Kõikides Eesti suuremates linnades korraldati sel päeval miitingud.

Miiting Vabaduse väljakul

Juunipööre Tallinnas algas 21. juuni hommikul kell 10 kogunemisega Vabaduse väljakule. Rongikäigulised kandsid plakateid kirjadega: "Nõuame valitsuse moodustamist, mis ausalt täidaks N. Liiduga sõlmitud lepingut" ja "Nõuame töölistele tööd, leiba ja vabadust!".

Vabaduse väljakule oli kogunenud veidi üle paari tuhande inimese. Suure osa kohalolijaist moodustasid uudishimulikud möödaminejad. Väljak ise oli nõukogude soomusmasinatest ümber piiratud. Tanke väljakul ei olnud, need seisid väljakule suubuvatel tänavatel. Linna kohal tiirutasid vene lennukid ja tänavatel patrullisid soomusautod. Roosikrantsi tänava alguses seisis risti suur veoauto, mis blokeeris liikluse.

Jaani kiriku juures, tookordse kino "Gloria" vastas seisis veoauto, mille kastis olid kihutuskõnelejad. Kõnesid pidasid ametiühingu esindaja Oskar Pärn ja Punaarmee esindaja. Ümber auto patrullisid Punaarmee relvastatud sõdurid. Kaarli puiestee otsas olnud haljasalal oli koha sisse võtnud umbes rood punaväelasi.

Pärast sõnavõttude lõppu lauldi Internatsionaali ja siirduti rongkäigule, liikudes Kaarli puiesteelt üle Toompea marsruudil Pikk jalg, Pikk tänav, Vene saatkonna hoone, Mere puiestee ja sealt Kadrioru lossi ette. Hüüti eesti ja venekeelseid loosungeid, mis kiitsid Stalinit.

Kadriorus tulid lossi rõdule rongkäigulistega rääkima Konstantin Päts, Johan Laidoner ja käsundusohvitser kolonel Herbert Grabbi. President soovis meeleavaldajatega esindajatega läbi rääkida. Presidendi juurde saadeti delegatsioon, kes tuli tagasi teatega, et vangid on lubatud vabastada harilikus seaduslikus korras, kui nad esitavad vastavad palved, mis tulevad läbivaatamisele ja otsustamisele. Meeleavaldajaid jäid kohese vabastamise nõudmise juurde ja suunduti keskvangla juurde. .

Kell kolm päeval vabastatati koos kolme nõukogude ohvitseriga poliitilised vangid keskvanglast.

Kella kuue paiku jõudis meeleavaldajate kolonn Toompeale, kus Pika Hermanni torni heisati punane lipp, mida tegid Herman Gutkin ja Viktor Feigin.

Tartus

21. juunil toimusid rongkäigud ka Pärnus ja Tartus. Tartu linna ettevõtetes ja asutustes hakkasid alates kella 8st käima ringi end Tööliste Keskliidu esindajaiks nimetavad isikud, kes kutsusid kõiki rongkäigule ja keelanud töölehakkamise. Mittetulijaid ähvardati kohelda reeturitena. Kogunemiskohaks määratud Tähe tänava alguses asunud “Ugala” korporatsiooni hoone õuele kogunes aga vaid paarsada inimest.

Tartu koosolekul esinesid kõnedega Tartu tööliste ühisuste keskliidu esimees Kristjan Jalak, siis Neeme Ruus, Paul Keerdo, Hirsch, mag. Harald Haberman, Lepik ja dr. Viktor Hion.

Mõnedes teistes linnades toimusid rongkäigud 22. juunil..

Pärast juunipööret

Öösel peale rahutusi oli Tallinnas kosta veel laskmist, isehakanud Rahva Omakaitse liikmed alustasid vahistamisi ning vastuhakkude käigus hukkus 3 relvastatud töölist ja 10 said vigastada , kuid ajalehtede sõnul oli 22. juunil linnas rahulik ja näha oli inimesi, kes ära kolisid või jaanipäevaks ettevalmistusi tegid. Pika Hermanni tipus lehvis sinimustvalge lipp.

5. juuli 1940 tegi president Päts otsuse määrata Riigivolikogu uued valimised ja Riiginõukogu uue koosseisu kujundamise ja tegi valitsusele korralduse võtta tarvidusele kõik abinõud Riigivolikogu valimiste võimalikult kiireks läbiviimiseks. Otsusele tuginedes tegi Valitsus 5. juulil korralduse viia Riigivolikogu valimised läbi 14. ja 15. juuli 1940. Et valimisi kiiresti läbi viia, muudeti ka Riigikogu valimiste seadust.

Vaata ka

• Johannes Varese valitsus

Välislingid

Esinevaid seisukohti juunipöördest

• Robert Nerman: "Eesti bussiliikluse arengut pidurdas sõda ja enamlaste hävitustöö" Postimees, 5. aprill 2007
• "1941 juunipööre: «Stalin tahtis, ja nii ka läks!»" SL Õhtuleht, 21. juuni 2005
• "Punaste riigipööre 21. juunil 1940" Virumaa Teataja, 22. juuni 2006